“Kustuti” – tuleohutuse õppeprogramm koolinoortele

www.kustuti.ee

Olen töötanud mitme õpivara projektiga, mida võib lugeda õnnestunuks. Tagasi vaatamine, mõttes õlale patsutamine on tore ning kokkuvõttes võib öelda, et ära tehtud on nii mõndagi.Minu esimene õpivara, mille arendamisega disaineri ja loovjuhina firmas Ziil kaasa lõin, oli liiklusmäng ja -kool “Siia-sinna läbi linna”. Lihtsakoeline mäng sai lühikese aja jooksul nii menukaks, et tõlgiti läti, leedu, inglise, soome ja saksa keelde. Eestist väljaspool mäng nii edukas ei olnud, kuid vähe Eestis loodud õpivara on üldse üritanud nii laia haaret – see võiks olla sihiks praegustele tegijatele.

Seekord kirjutan põhjalikumalt teisest tööst, tuleohutuse õpivarast “Kustuti” (aastatel 2005–2006), mis sai tehtud väikse meeskonnaga ja mille esimese etapi valmistamisel olin nii sisu toimetaja, disainer, animaator kui ka xml-sisestaja. Probleem, millest projekt alguse sai, on üldisem ja puudutab paljusid teemasid koolis. Ohutus on õppekavas ette nähtud läbiva teemana, kuid nagu ikka, pole õpetajatel selliste tundide andmiseks vajalikku õppematerjali. Päästetöötajad aga ei jõua kõikjale lapsi õpetama.

Töö “Kustutiga” algas minu jaoks, kui ma ühel tööpäeval Ziili kontoris istudes võtsin vastu telefoni ja pärast kiiret sissejuhatust ütles helistaja, tuletõrjuja ja Päästeameti pressiesindaja Ants Raava: “Ma kuulsin, et te olete Eesti ainuke multimeedia disainer.” Polnud küll päris tõsi, sama tegevusalaga disainereid oli teisigi, kuid tõenäoliselt olid projektid, milles ma kaasa tegin, paremini teada. Sellise sissejuhatusega meeldivalt pahviks löödud, ei saanud ometi tööst keelduda. Kiiresti saime väikse töögrupiga kokku ning Ants Raaval oli kohe olemas ja kirja pandud visandina osa sisust, mille põhjal õppematerjali arendama hakata.

„Tuletõrjuja“, Ken-Martti Holberg, 10 a

„Tuletõrjuja“, Ken-Martti Holberg, 10 a

Eestis on ligikaudu 10 000 tulekahju igal aastal. Statistika näitab, et põlengute põhjused on läbi aastate võrdlemisi sarnased. On olukordi, kus päästab ainult kiire evakueerumine, kuid ka selliseid, kus põlengu avastaja saab ise suurema õnnetuse ära hoida – mida tihtipeale ei osata. Sellised korduvad tuleõnnetuste stsenaariumid viisid päästetöötajatest sisu töögrupi mõttele luua tüüpolukordadel põhinevad ülesanded, millele õpilane peab ette antud vastuste hulgast valima õige reageerimise. Tulemusena sai kokku kirja paarkümmend tuleohu situatsiooni ja neile vastavaid tüüpilisi õigeid ja valesid käitumismudeleid, mida vastusevariantidena esitada.

Ziili töögrupp oli väike, suurema panuse andsid programmeerija Lauri Anteploon, kes tegi Flash ActionScripti ja xml-lahenduse, ning projektijuht Piret Priimägi, kes tegeles Tiigrihüppe Sihtasutusest rahastuse taotlemise ja aruandlusega. Omavahel arutledes saime selgeks, et päästetöötajate erialane terminoloogia ei ole sobiv õpilastele tüüpolukordade kirjeldamiseks ja struktureerimiseks. Professionaalide jaoks jagunevad hooned tuleohutuse ja päästepraktikate seisukohalt puuküttega puitmajaks, kuni kahekordseks kivimajaks, kolmekordseks korterelamuks jne – pikk loetelu kõrghooneteni välja. Selle asemel sai olukorrad jagatud lihtsalt “koduks” ja “kooliks”. Samuti ei ole kõige sagedasem tuleõnnetuste põhjus, põleva sigaretiga magama jäämine, kooliõpilaste jaoks suurim oht. Selliselt, püüdes õpilase seisukohast vaadata, töötasime läbi kogu võimaliku sisu.

Minu ülesandeks oli õpikeskkonna ülesehituse loomine ja disain – kuidas vaatajale situatsioon esitatakse ja kuidas tal tekib võimalus reageerida; valida erinevate tegevuste vahel ja saada oma otsustele kommentaare. Vajalik polnud mitte ainult õige ja vale tegevuse valiku võimaluse loomine, vaid ka vale reaktsiooni või tegemata jätmise tagajärgede näitamine. Ma arvan, et projektile tuli omamoodi kasuks, et ma ei tea midagi pedagoogikast, küll aga animatsioonist ja pildikeele kasutamisest. Oma arvutigraafiku kogemusega pidasin kohe enesestmõistetavaks, et õpitarkvara ei ole õpik või töövihik, mida loetakse ekraanilt. “Kustutis” sai keskseks animeeritud olukordade esitamine, teksti on nii vähe kui võimalik. Stilistika on skemaatiline, piirdudes ainult vajalike objektidega, keskendudes olukorrale ja tagajärgedele. Olen praegu mõelnud, kuidas võiks analoogses õppematerjalis üldse vältida ekraanilt lugemist.

Projekti alustasime nimeversiooniga “Nublu” – seda Jaan Rannapi jutustusest pärit tuletõrjujate koerakest kasutab Päästeamet maskotina lasteüritustel. Planeeritud õppematerjal oli aga hoopis teiselaadne ja mitte ainult esimesele kooliastmele mõeldud. Leidsin uue ja laiema sihtgrupi õpivarale sobivama nime – “Kustuti”, millele kujundasin logo. Kustutimehike on nii programmi tunnusgraafika kui ka tegelane, kes annab tagasisidet õigete ja valede vastuste kohta.

Nime valik võib sellises töös tunduda marginaalse tähtsusega ja töögrupid enamasti selle peale ei mõtle. Mart Laanpere meenutas ühes vestluses, kuidas juhuslikult välja öeldud nimi algklasside õpikeskkonnale “Krihvel” hakkas hiljem mõjutama kogu õpitarkvara ülesehitust ja stilistikat soovitule vastupidises suunas, nüüdisaegse kooli asemel “Kevade”-aegseks Paunvere kooliks. Soovitan õpivara koostajatel samuti sellele mõelda – lihtne, meeldejääv ja sihtgrupile sobiv nimi teeb teavitustöö kergemaks ja kogub rohkem kasutajaid.

Eesti keeles on välja antud erinevat ohutusalast õppematerjali, kuid “Kustuti” oma konkreetsete situatsioonide lahendamisele põhineva ülesehituse ja mängulisusega oli loomise hetkel ainulaadne. Töötasin esimestena valminud teemadega “Kodus” ja “Koolis”. Projektile on hiljem lisatud osad “Tuleohutus looduses” ja vetelpäästealane “Päästerõngas”. Hetkel ootab projekt huvitatud arendajaid ja ideid uuele sisulisele tasandile jõudmiseks – päästjatel on veel piisavalt teemasid, millega õppematerjali täiendada.

Kui teen inventuuri kümne aasta kohta, mil olen erinevates ettevõtetes töötanud õpitarkvara loomisega, võin kokkuvõtteks öelda, et ka väikse meeskonna ja mõõduka eelarvega võib saada arvestatava tulemuse. Tähtis on tegijate entusiasm, kiire ja intensiivne meeskonnatöö, kus iga tegija saab kaasa mõelda kogu tööprotsessi ulatuses, mitte ainult oma vastutusalas. Eestikeelset õpivara ei ole piisavalt, olemasolev on enamasti loodud sarnaselt – suure entusiasmi ja väikse eelarvega. Tulevikku vaadates tundub, et arengusuund on pigem kasutada ja tõlkida muukeelset õppevara kui panustada rohkem oma tegijatele. On hea, kui kohandatavad võimalused muukeelse vabavara näol on olemas, kuid ikkagi arvan, et omakeelse hariduse arendamiseks on vajalik, et tuleks juurde rohkem kogemustega eestikeelse õpivara tegijaid.

Autorist