Loomine – käsi ja mõte

Avaartikkel

Loovad ideed on algselt alati olnud seotud materjaliga. See on muudetav ja töödeldav aine, mille mõjutajaks on olnud käsi ja mõte. Kõik oli vahetu, ei midagi abstraktset. Mente et manu – seal on algus.

Iga inimtegevus on maailma muutmine – kui mitte muu, siis tegija enda jaoks. Maailma hakati tasapisi teadlikult muutma tuhandete aastate eest ja jäljed sellest on säilinud siiani. Vihma ja tuule eest koopasse varjuda oli pigem instinktiivne, tule ja pehmema küljealuse koopasse toomine juba geniaalne idee, mis kutsus esile hõimukaaslaste tunnustava mõmina.

Tasapisi allus inimese mõttele ja tahtele luukild, millest sai nooleots. Mida rohkem selle kallal vaeva nähti, seda tõhusam ja teravam tulemus sai. Naharibadega põimiti kokku jalatsid, juhuslikult tulle jäänud lohuga savitükk tuli sealt välja hoopis teistsugusena ja andis idee õõnsaks savianumaks.

Loovad ideed on algselt alati olnud seotud materjaliga. See on muudetav ja töödeldav aine, mille mõjutajaks on olnud käsi ja mõte. Kõik oli vahetu, ei midagi abstraktset. Mente et manu – seal on algus.

Tollases üleliidulises ajakirjas Nauka i Žizn (Teadus ja Elu) ilmus teadussaavutusi tutvustavate artiklite kõrval ka rubriik, kus tutvustati näiteks ideed, kuidas pesumasinast teha mõningate tehniliste täiendustega kodustes tingimustes õunapurustaja.

Esmalt liikus mõte ikka Maslow’ püramiidi alumistel astmetel – maitsvam ehk küpsetatud toit, soojem ehk ümber keha nööritud nahk, turvalisem ehk okaspõõsastega ümbritsetud eluase. See andis pikema eluea, võimaluse omandada rohkem kogemusi. Ja olimegi jõudnud eneseteostuseni – vajaduseni saavutada kõik see, milleks meil oskusi ja teadmisi jätkus.

Vahel muidugi ei jätkunud ka. Siis jäi üle kas alla anda või materjali sõrmitsedes ja maailma vaadeldes mõttesse vajuda. Ja võis juhtuda, et – heureka! – uus lähenemine oli sündinud.

Eriti võluvalt on sellest kirjutanud muidugi Terry Pratchett (“Ürgsorts”, lk 131-132). Aga temast ning sellistest avastustest nagu ratas, tuule- ja elektrienergia, plastmassid ja televisioon mööda libisedes on aeg jõuda tänapäeva.

Tehnoloogiaid kontrollib automaatika, inimene jääb tootmisprotsessist kaugemale. Meie meeltele antakse tajumiseks vähem materjale ja rohkem tooteid – töödeldud toit, peenelt komponeeritud kosmeetika, keskkütte soojus. Infotehnoloogia lubab igaühel olla looja, oma oskuste piires muidugi. Kui oskustest jääb puudu – palun, ka õppevideod on mõne hiireklõpsu kaugusel. Nutikad programmid aitavad kujundada raamatuid, joonestada skeeme ja töödelda fotosid, kuid ainus materjal, mida me seejuures tunnetame, on hiireklahv.

Eelmise sajandi algul ennustasid ulmekirjanikud, et tuleviku inimene mandub ebamääraseks lühijäsemeliseks ja suurepealiseks olevuseks, kellel pole vaja end eriti liigutada, küll aga palju mõtelda. Õnneks pole aeg meid veel selliseks muutnud. Rõõmuga võib nentida, et peale meie kena füüsilise välimuse on ka loovus alles jäänud. Ainult et ta ilmutab end mitmekesisel moel ja toob kasu teatud tingimustel.

Esiteks:

innovatsioon nõuab küll nagu vanastigi teadmisi, millele toetuda, kuid see pagas peab olema laiapõhjalisem ja samas spetsiifilisem. Tõeliselt murrangulised ideed tekivad hästi ette valmistatud pinnalt ja tänapäeval sageli kahe teaduse piirimail – biokeemia ja selle valdkonnad näiteks.

Teiseks:

enam pole aega oodata, kuni idee ise tasakesi levima hakkab nagu mitmed uuenduslikud käsitööriistad keskajal (vokk ja treipink näiteks). Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi juht Erik Puura ütleb: “Eesti on ideede riik. Kõigil on ideid, aga koostööd sellest punktist edasi on ülivähe. Maailma reaalsus on teistsugune.” (EPL, 16. oktoober 2010). Vaja on meeskonnatööd ja pühendumist.

e-Õppe Arenduskeskuse sügisseminari loovustoas sai iga osaleja endale ise kujundada konverentsi koti. Pildil Ene Koitla.

Kolmandaks:

loovus argielus pole kuhugi kadunud. ENSV ajal olevat inimesed olnud väga nutikad, sest midagi polnud kusagilt saada. Tollases üleliidulises ajakirjas Nauka i Žizn (Teadus ja Elu) ilmus teadussaavutusi tutvustavate artiklite kõrval ka rubriik, kus tutvustati näiteks ideed, kuidas pesumasinast teha mõningate tehniliste täiendustega kodustes tingimustes õunapurustaja. Tänapäeval pakub aga internet hulgaliselt näiteid, kuidas kasutada CD-plaate või plastpudeleid mittesihipärasel otstarbel – linnupeletajateks, lehtriteks ja muuks selliseks. Oma osa on siin muidugi taaskasutustrendil.

Aga alguse juurde tagasi tulles – meie sõrmed, aju ja nendevahelised närvid mäletavad veel, mis tunne on puudutada ehedat materjali, seda vormida, kombineerida, luua. Vahel tuleb seda mälestust virgutada. Seepärast on järjest sagedamini liidetud asjalikele konverentsidele vahelduseks ajahetk loova käelise tegevusega. Saadud tulemus võib olla meid ennastki üllatav eneseväljendus. Kui hea massaaž ergastab meie keha ja mõjub värskendavalt nagu tubli treening, siis osalemine loovtegevuses võib värskendada just need seosed ajus, mis panevad meid päev hiljem hüüdma “Heureka! Mul on idee!”.

Tags:

Autorist