Siin me oleme – no te proovige vastu vaielda!

Toimetaja veerg

„Rahuliku talu ette Muhumaal põrutab ühel päeval sapakas, kust pudeneb välja üks lärmakas perekond Tallinnast, kes on otsustanud veeta oma suvepuhkuse kaunis looduses,“ kõlab ETV arhiivi kirjeldus filmile „Siin me oleme“. Mulle tundub, et e-õpe sadas haridusvaldkonna uksest sisse üsna samamoodi – enesekindlalt igasugust protesti ja vastuseisu trotsides seadis ta ennast valmis veendumusega, et küll nad mind armastama hakkavad. Tõsi ta on, kui juba kord on e-õpet kasutama hakatud, siis enam sellest ei loobuta. Kui algus on tehtud, siis saab ainult edasi minna.

Mina ise olen kaheksa aasta jooksul vastanud igasugustele e-õppevastastele kahtlustele ja veendumustele:

„Mul on praegugi hea, miks ma peaksin e-õppega tegelema?“; „Mis ma sellest kasu saan?“; „See on mingi moeröögatus, mis läheb varsti mööda.“; „Mul ei ole aega, mul on niigi palju tööd.“; „Mul ei ole arvutit. Mul ei ole internetti.“; „Tean, olen kuulnud, ma saan aru, et see on teie töö ja te peate seda reklaamima.“; „Mul on nii praktiline aine, seda ei saa e-õppes õpetada.“; „See pole õige, et ma õpilast ei näe, kui ma õpetan. See ei toimi. Ma pean ju nägema, mis nad seal teevad.“; „Mis ma siis teen, kui internet ära läheb või arvuti ei tööta?“; „Kui ma kõik arvutisse panen, siis pole ju mind enam vaja.“; „Ma olen juba kümme aastat niimoodi õpetanud.“

Tundub, nagu eeldaks e-õppega tegelemine kõikvõimalike takistuste ületamist – tõeline vastutuult rassimine. Ometi on e-õpe kanda kinnitanud sedavõrd palju, et saame aeg-ajalt rääkida lihtsalt õppimisest ja õpetamisest eraldi viitamata, et kindlasti sisaldab see ka infotehnoloogilisi lahendusi. Hea on tõdeda, et oleme neid kahtlusi ja veendumusi iga aastaga aina vähem kuulnud. Juba on tekkinud kriitiline mass info- ja kommunikatsiooniuuendustega kaasaminejaid, kes üha enam sama mõtteviisi edasi annavad.

Mulle tundub, et pidevalt edasi punnitades me unustame selja taha vaadata, kui palju me edasi oleme liikunud. Enam ei räägi me niivõrd e-õppest, vaid digiajastust ja digitaalsest tulevikust, viidates infotehnoloogiale meie ümber, vahel ja sees. Niisiis pole e-õppe juurutamine olnud asjata, vaid see on meid viinud uuele tasemele, tähendusele ja sihile. Pidev liikumine ja mõtestamine tagab mitmekesisuse ja kvaliteedi nii õppimises kui ka õpetamises. Ühiskond on palju teadlikum digiajastu võimalustest ja inimesed oskavad neid võimalusi ka endale nõuda. Tähelepanu osatakse pöörata kitsaskohtadele ja ohtudele, mis nende võimalustega kaasnevad. Näiteks sellised teemad nagu internetiturvalisus ja -käitumine, olulise eristamine ebaolulisest, mis on tõde ja mis vale jne. Infotehnoloogia kasutamine ja info levitamine on muutunud n-ö mõõdukamaks tegevuseks, seega ka eesmärgipärasemaks. Enam ei kasutata igat uut vidinat sellepärast, et see on uus ja põnev, vaid mõeldakse enne läbi, kus ja mille tarvis on otstarbekas digiajastu võimalusi kasutada. Seega, ma näen muutusi inimeste käitumises, ilma et nad ise teadvustaksid, et nad on aktiivsed arvutikasutajad, muutustega kohanevad ja tulevikku vaatavad digiajastu kodanikud. Ühtlasi näen muutusi inimeste mõttemaailmas, sest digiajastu kodanik ei saa keskenduda stabiilsusele ja ühekülgsetele lahendustele.

Ma väga loodan, et meie jõud ei rauge ja me liigume digiajastu meeleolus aina kiiremini uute tähenduste ja käsitluste poole. Olgem ausad, ilma infotehnoloogiata poleks ealeski olnud nii palju erinevate nähtuste mõtestamist, millest samal ajal ka kogu muu maailm teada saaks. Huvitav, mida uut on oodata peale digiajastut…?

 

Tags:

Autorist