Aasta e-kursus 2010. Kahe e-kursuse edulugu!

Edulugu

Selle aasta stipendium läks jagamisele kahe kvaliteetse e-kursuse vahel! Küsisime kursuste autoritelt, mis kursustega on tegu ning kuidas said kursustest edulood.

Aasta e-kursus 2010: Infotehnoloogia eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid

Autor: Kaido Kikkas, Eesti Infotehnoloogia Kolledži õppejõud

Kaido Kikkas e-Õppe Arenduskeskuse kevadkonverentsi vastuvõtul auhinda vastu võtmas.

Räägi oma e-kursusest lähemalt

ITSPEA on IT kolledži kõige pikema nimega kursus ja irvhambad nimetavad seda heaks kainustestiks: joogise peaga ei ole pealkirja “Infotehnoloogia eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid” just eriti kerge välja öelda!

Tegu on tavaõppes juba 2001. aastast toimuva kursusega, mille ideeks on lühidalt öeldes “patsiga poiste” erialase silmaringi avardamine, IT sotsiaalse mõju teadvustamine ja eneseväljenduse parandamine.

Teemadering on väga lai – IT ja interneti ajaloost ning võrgukultuurist kuni võrgupsühholoogia, juriidika ja erinevate eetiliste küsimusteni.

E-kursuse vormi sai ITSPEA endale 2009. aasta sügisel, kui oli muu suure koormuse kõrval vaja õpetada ka ITK kaugõppureid. Et samal ajal katsetasin Vikiülikooli ka muude kursustega, tuligi mõte see kursus sinna viia. Rahvas proovis ja jäi vist üldiselt rahule. Pealegi on ITSPEA juba olemuselt küllalt tugeva kogukondliku rõhuasetusega, nii oli Vikiülikool üsna loomulik jätk.

Mida tähendab aasta e-kursuse kvaliteedimärgi saamine Sulle?

Selline tunnustus on loomulikult igaühele väga meeldiv.

Milline on hea e-kursus ja kuidas see sünnib?

Hea e-kursus on selline, kus ei segata õppimist. Segajaks võib olla piirav õpikeskkond, surm-igavad materjalid, ennasttäis õppejõud, mõttetud regulatsioonid, ebarealistlik ajakava, kodutööuputus jpm.

Milliste raskustega seisid silmitsi e-kursuse loomisel?

Eriti neid polnudki. Mul on ilmselt sellevõrra lihtsam kui paljudel teistel, et oma IT-tausta tõttu ma haridustehnoloogi abi eriti ei vaja ja saan kõik pähekaranud head ideed kohe ise realiseerida. Lisaks oli suur osa materjalist juba eelnevalt koos (ja vaba litsentsi all avaldatud).

Kas e-kursuste loomine tasub ära? Miks just e-õpe?

Eks ikka tasub. Mõelgem kas või välismaal viibijatele (ekstreemnäide on hiljutine tuhavangistus), puuetega inimestele, väikeste lastega kodus olevatele vanematele jne. Neile sobib selline variant väga.

Millist nõu annad teistele e-kursuse loojatele?

Mõned esimesena pähetulnud:

  • E-õpe ei vaja vähem suhtlemist kui tavaõpe – see võib käia mõnevõrra teises vormis, aga mida vahetum on suhtlus, seda parem.
    Seetõttu tasub kasutada peale distantsilt suhtlevate meetmete (loengud, videod) ka vahetumat suhtlust (näiteks Skype jt sõnumisüsteemid, virtuaalmaailmad jne).
  • Kui alustad nullist, pane kohe alguses paika selge kursusestruktuur, ära hakka “otsast kirjutama”.
  • Hea e-õppejõud sarnaneb mingis mõttes professionaalse ihukaitsjaga – teda ei ole justkui üldse näha, aga ta on alati olemas, kui teda vajatakse.

    Hea e-õppejõud sarnaneb mingis mõttes professionaalse ihukaitsjaga – teda ei ole justkui üldse näha, aga ta on alati olemas, kui teda vajatakse.

  • Ära tekita kunstlikke takistusi. Kas kõik asjad peavad ikka parooli taga olema? Kas mingi faili kasutamine eeldab kindlat (tasulist) tarkvara?
  • Pane selgelt paika materjalide juriidiline staatus, seda ka vabade litsentside kasutamise puhul. Vahel arvatakse, et kui mingitest litsentsidest juttu pole, siis võib “vabalt võtta” – tegelikult kehtib just vaikimisi range autorikaitse. Ise eelistan kursustel kasutada Creative Commonsi BY-SA ja GNU FDL litsentse.
  • Pane ennast regulaarselt õppuri olukorda. Kas mõne tähtaja ületamine ikka peab halva hinde tooma? Kas kursust on reaalne läbida ka siis, kui samal ajal käib õppetöö mujalgi?
  • Kui võimalik, kasuta pigem jooksvat hindamist kogu kursuse kestel kui lõpus higistatavat eksamit.
  • Anna võimalus valida erinevate tegevuste ja rõhuasetuste vahel (liiaga punktisüsteem). Näiteks mõni eelistab pühenduda foorumis arutlemisele, teine blogimisele jne. Teisalt võiks süsteem olla selline, kus hea tulemus eeldab mingit osalust kõigis kursuse aspektides (erinevate rõhuasetustega, mille saab õppur ise valida).

Aasta e-kursus 2010: Filosoofia

Autor: Indrek Meos, Tallinna Tehnikaülikooli filosoofia õppetooli õppejõud

Indrek Meos e-Õppe Arenduskeskuse kevadkonverentsi vastuvõtul auhinda vastu võtmas.

Räägi oma e-kursusest lähemalt

Tegemist on kohustusliku filosoofiakursusega. Üldiselt osalevad seal esimese kursuse tudengid ning neid on 200–300. Varem pakkusin tudengitele valikuvõimalust tavaõppe (ainult seminarid) ning täieliku e-õppe vahel. Nüüd pakun võimalust peale e-õppe osaleda kolmes seminaris. Seega jäävad valikuteks täielik e-õpe ning segaõpe. Kes soovib elavat suhtlemist, see peab igaks seminariks ette valmistama kolme- kuni viieminutilise esinemise (nt selgitama Sokratese arusaama surmast). Niisama aega surnuks lööma seminari ei tulda. Kes elavat suhtlemist ei soovi, saab mõtteid vahetada foorumites. Edaspidi pakun ise välja kolme foorumi teemad, üks jääb vabafoorumiks. Foorumite kiituseks ütlen, et eneseväljenduse võimalused on seal suuremad kui seminaris. Seminar kestab ju vaid 90 minutit ning seal tuleb ära oodata, kuni teine on oma jutu lõpetanud. Foorumisse võib aga postitada sõnumi teistest sõltumata. Oma mõtete kirja panemine nõuab ka veidi rohkem mõttedistsipliini kui suuline esinemine.

Minu e-kursusega saab tutvuda demotudengina. Selleks tuleb aadressil https://webct.e-uni.ee valida Tallinna Tehnikaülikool ning sisestada kasutajanimi dem307 ja salasõna tud307.

Kursust tutvustasin ka e-õppe konverentsil “E-õpe – tõsine mäng” 16. aprilli paralleelsessioonil “VIP e-kursused”. Ettekande salvestust ja slaide saab vaadata konverentsi koduleheküljelt.

Mida tähendab aasta e-kursuse kvaliteedimärgi saamine Sulle?

Minule mu e-kursus meeldib. Kui oleksin tudeng, osaleksin hea meelega taolisel e-kursusel. Ka arvamusküsitlustel, mida korraldan juba mitu aastat kursuse lõpus, olen positiivseid hinnanguid saanud. Hea on aga kuulda kõrget hinnangut ka ekspertidelt. Nii et e-kursuse kvaliteedimärk annab minu jaoks ametliku tunnustuse. See on ühtlasi kaitsekilp, kui keegi peaks taas tõstatama teema, et filosoofia puhul e-õpe ikka sugugi ei sobi vms.

Milline on hea e-kursus ja kuidas see sünnib?

Arvan, et hea e-kursus on hoole ja armastusega tehtud. Minule meeldib õpetada, täpsemalt – olla valgustaja rollis. Arvuti ja digitehnikaga olen samuti suur sõber. Kokku annab see võimaluse ühitada töö ja hobi. Ja siis ehk sünnibki e-kursus, millel pole n-ö higihaisu juures. Välise abi suhtes olen üpris tõrges. Juhendeid ja soovitusi muidugi loen, kuid võõrast oma e-kursuse loomise juurde lasta ei taha. Minu veendumus on, et kui tahad korralikku tulemust väikse närvikuluga, siis tuleb töö ise ära teha.

Mis tõukas Sind seda e-kursust looma?

Otseselt mingeid stiimuleid ei olnud. 2001. aastal osalesin IT kolledži kaudu koolitusel “Kaugkoolituskursuse loomine WebCT vahenditega” (koolitajad Anne Villems ja Karin Ruul) ning siis hakkas asi meeldima. Arvutiga olin sõber juba tollal ning sellest ajast olen mitmeid e-kursusi loonud. 2004. aastal lisandus ka videoloengute esimene versioon ning auditoorsete loengute arv hakkas järjest kahanema. Võib öelda, et soovisin korraldada filosoofiakursuse niimoodi, et see sobiks mulle endale, kui oleksin tudeng. Ülikooliajal ei meeldinud mulle eriti loengutes ega seminarides käia. Selle asemel lugesin hoopis raamatukogus kohustuslikku ja soovituslikku kirjandust. Tollal ma muidugi ei osanud e-õppe võimalusest veel mõeldagi.

Milliste raskustega seisid silmitsi e-kursuse loomisel?

Kuna e-kursuse loomisel sain ühitada töö ja hobi, siis sisulisi probleeme ei mäletagi. Küllap neid on olnud, kuid ju siis oli nende lahendamine huvitav.

Kas e-kursuste loomine tasub ära? Miks just e-õpe?

Tasuvuse mõttes olen mina kindlasti n-ö kasumis. Kuna e-kursuste loomine ning nende töös hoidmine on nii töö kui ka hobi, siis kulusid justnagu polekski. Mõne tehnilise vidina või programmi ostaksin endale ehk nii või teisiti. Tulude poole peal on aga kindlasti liuggraafikuga töö, mis toimub iga päev ajavahemikus umbes kell 9 kuni 22 (kuid mitte 13 tundi järjest). Kellaaja peale kohale minekut on vähemaks jäänud ning need harvad vahetud kohtumised tudengitega paistavad pidupäevadena. Samuti võin olla rahul, et olen loonud õppimiseks sellised tingimused, mida ise tudengina heaks kiidaksin. Tagasiside põhjal hindavad ka paljud tudengid loodud tingimusi kõrgelt.

Millist nõu annad teistele e-kursuse loojatele?

Minu arvates ei peagi kõik looma e-kursusi. Mõnele õppejõule sobib ehk hoopis rohkem õpetamine valge kriidi ja musta tahvli vahendusel. Õppejõudusidki peaks olema erinevaid, sest siis on tudengitel võrdlusvõimalus, mis omakorda soodustab tudengite enesetunnetust. Nii et minu soovitus oleks tunda ära oma kutsumus.

Tags:

Autorist