Seitse põhjust, miks osaleda Eesti e-õppe konverentsil

Villemsi veerg

14.–16. aprillini peeti Tallinna Tehnikaülikooli majandus- ja sotsiaalteaduskonna uues õppehoones e-Õppe Arenduskeskuse korraldatud konverentsi, seekord pealkirja all “E-õpe – tõsine mäng”.

Minu jaoks oli see juba kaheksas, kui neid lugeda 2003. aastast, mil Tartus kogunesid Atlantise konverentsikeskusesse kõrgkoolide esindajad, et arutada e-õppe olukorda, ja mille tähtsündmusena kirjutati alla Eesti e-Ülikooli konsortsiumi moodustamise dokument. Keegi e-õppega mitte seotud tuttav, kes mu järjekordsest osalemisest kuulis, küsis: kas ära juba ei hakka tüütama? Seda, mis e-õppes toimub, tead sa arvatavasti niigi. Hakkasin siis mõtlema, miks ma ikkagi osalen … Ise nagu teaks küll, aga kas suudan ka teistele selgitada? Sain kokku seitse selget põhjust. Suudaksin ilmselt ka tosina kirja panna, aga siis hakkaksin samu asju eri nurkade alt välja pakkuma.

1. Vanad tuttavad

Kuigi Eesti on väike, siis häid kolleege teistest kõrgkoolidest nii tihti ei kohtagi. Mis veel rääkida sellest, et tartlased ei kohtu tallinlastega, kui isegi Tartus näeb teiste teaduskondade õppejõudusid väga harva. E-õppe alal tegutsevad kolleegid on konverentsil alati olemas. Kohvipauside ajal saab juttu rääkida ja, kui veab, siis ka nende ettekandeid kuulata ja imestada, kuidas nad küll neid uusi asju aastaga teha suudavad kiire elutempo juures, nagu e-õppele pühendatutel tavaliselt on.  

2. Uued näod

Igal konverentsil on palju uusi nägusid. Kui vaadata registreerunute nimekirja, siis on näha, et konverents hõlmab üsna suure hulga meie haridusest. Uued tulijad annavad veendumuse, et e-õpe areneb ja laieneb. E-Õppe Arenduskeskus on küll välja hõiganud eesmärgi: “e” peaks e-õppe eest ära kaduma, kogu õpe toimubki infotehnoloogia vahenditega rikastatud keskkonnas. Praeguse seisuga on selle eesmärgini veel pikk maa, aga me oleme teel ja uute teeliste lisandumine rõõmustab vanu teelolijaid.

3. Uued suunad

Igapäevase töökoormuse juures on raske ära tabada uusi suundi e-õppes. Vahendeid on tohutult, ise kõike katsetada ei jõuagi. Mõned uued vahendid loovad mõne aja pärast uue tõsiseltvõetava suuna e-õppes ja seda hetke ei tahaks maha magada. Seda näeb e-õppe konverentsil. Kui paar aastat tagasi sai jälgida, kuidas sotsiaalne tarkvara e-õppe meetodeid ümber kujundab, siis sel aastal osalesin kõikidel robootikasessioonidel. Pean ütlema, et asjal on jumet. Oma teaduskonnas (Tartu Ülikooli matemaatika-informaatikateaduskond e MIT) koos loodus- ja tehnoloogiateaduskonnaga (LOTE) tegeleme robootikaga juba paar head aastat. Meie suund põhineb LEGO Mindstorms NXT robotitel ja tegevuse sihiks on robotite kasutuselevõtt põhikoolis. LOTEs tegeldakse muidugi mehhatroonikaga laiemalt. Konverentsil sain üsna kena ülevaate, sest kuulsin, mida tehakse sel teemal veel Eesti Infotehnoloogia Kolledžis ja Tallinna Tehnikaülikoolis. Pilt on tore ja lootustandev: kui põhikoolis alustanud noored keskkooliks LEGO robotitest välja kasvavad, on neil füüsika ja teiste ainete toeks uued robotitega seotud vahendid varsti olemas. Jääb üle loota, et kogu see tegevus tõstab reaalainete populaarsust ja tudengite arvu neil erialadel kõrgkoolides. 

4. Mis toimub maailmas

Selleks et saada mingigi ülevaade maailmas aktuaalsetest e-õppe probleemidest, tuleb kas väga palju lugeda või paljudel e-õppe konverentsidel käia – st igal juhul väga palju isiklikku aega panustada. Muidugi on just aeg see, mida meil kõigil napib. Õnneks tuuakse meile teave muust maailmast meie e-õppe konverentsil helesinise äärega taldrikul koju kätte.

Õnneks tuuakse meile teave muust maailmast meie e-õppe konverentsil helesinise äärega taldrikul koju kätte.

Mitmed väliskülaliste ettekanded annavad veendumuse, et ka meie liigume teistega samas suunas. Kui panna kokku Jürki Pulkkineni ettekanne globaalsest e-õppest, mu vana tuttava Hans W. Giesseni ettekanne emotsioonide ja õppimise seosest, lisada sinna veel Linnar Viigi ettekanne talentide arendamisest ja Peeter Normaku beebitiigri kava (vastavate ettekannete videod ja slaidid leiab konverentsi koduleheküljelt), siis saab kokku täitsa hea positiivse programmi, mis suunas tuleks edasi tegutseda. Pulkkinen kasutas oma ettekandes Worldmapperi maailmakaarte, kus riigi territooriumi suuruse määrab uuritav näitaja, olgu selleks siis SKT, kirjaoskamatus, internetikasutajate arv vms. Joonisel on toodud tema ettekandes kasutatud teadusuuringute “kaart”. Neid kümneid ja kümneid erinevaid kaarte Worldmapperi lehel on tervislik aeg-ajalt külastada (viide joonise all).

Joonis. Teadusuuringud (artiklite arv 2001. a määrab riigi pindala sellel skeemil). Vt lähemalt siit.
© Copyright SASI Group (University of Sheffield) and Mark Newman (University of Michigan)

5. Fun

Eestikeelne “lõbu” on natuke siivutuma maitsega kui ingliskeelne fun, aga e-õppe konverentsil viibida on tõeliselt tore. Avastad uusi multiosalemise meetodeid – aitad ettekande ajal reaalaja suhtluskanalites samas ruumis istuvate kaaslastega uusi eestikeelseid termineid leiutada (pikka aega arutlesime selle üle, kuidas oleks eesti keeles hea nimetada ingliskeelset väljendit ubiquitous learning – Kaku (Kaido Kikkas – toim) pakutud “lausõpe” tundub üsna hästi sisu edasi andvat). Robotiteater, sumorobotite demonstratsioon, mängud õppeprotsessis – tahaks tagasi kooli, kus selliseid meetodeid õppetöös kasutatakse!   

6. Peeter Normaku ettekanne

Ma saan küll aru, et kui ma selle siia kirja panen, siis Peetri elu lihtsamaks ei muutu, aga Peeter on ühe plenaarettekandega hakkama saanud vist igal konverentsil. Mind hämmastab, kuidas ta suudab alati värske nurga alt vaadata meie kiirelt arenevat e-õpet ja alati uue probleemi matemaatikule omase selguse ja põhjendatud struktuuriga ettekandes veenvalt välja tuua. Sel aastal oli see siis beebitiigri programm.

7. Solidaarsustunne

Me kõik kuulume mitmesse sotsiaalsesse gruppi: töökollektiiv, perekond, hobidega seotud rühmad, sugulased-tuttavad jne. E-õppe kogukond on nende seas üks eriline kogukond. Mul on hea meel siia kuuluda. Siin on ühiste eesmärkide seadmine ja kollegiaalsus kuidagi enesestmõistetavad. Huvitavaks tõenduseks sellele oli ühes paralleelsessioonis mängitud Ivar Männamaa mängu “Oma rida” käik. Mäng peaks välja tooma probleemid ühishuvide ja väikeste rühmade oma huvide vahel. Mõlemad konverentsil mänginud meeskonnad, kumbki nelja rühmaga, lõpetasid pea maksimaalsete punktidega, mis peaks tunnistust andma väga koostööaldistest mängijatest. Võrdluseks: nädal aega hiljem tudengitega mängides lõpetasid nemad nulliringiga, st ühishuve unustades.

On muidugi ka muid, väiksemaid põhjusi, miks e-õppe konverentsil osaleda. Igal konverentsil saab näha meie kõrgkoolide uusi õppehooneid, katsetada mõningaid uusi tehnilisi vahendeid, varustada end värske e-õppe uudiskirjaga jpm.

Kui nüüd seda kirjatükki loeb keegi, kes veel pole osalenud Eesti e-õppe konverentsil, ja leiab, et peaks järgmisel osalema, siis on see kirjutis õnnestunud. Kui järgmise aprillini ei malda oodata – sügisel on tulemas natuke väiksemas mahus ja ilma väliskülalisteta sügisseminar.

Kohtumiseni!

Tags:

Autorist