Koostöö kui teadmusühiskonna eeldus ja instrument

Aastaid on räägitud infoühiskonna arendamise vajadusest. Viimase võib defineerida kui ühiskonna, milles majanduslik areng ja kultuuriline mitmekesisus tugineb suurel määral IKT-vahendatud informatsiooni loomisele ja kasutamisele. See, et infoühiskonna kontseptsioon tugineb objektile (informatsioonile) ja mitte subjektile (seda informatsiooni loovale ja kasutavale inimesele), on infoühiskonna kontseptsiooni suurimaks nõrkuseks: oluline ei ole mitte niivõrd informatsioon ise, kuivõrd see, kuidas seda kasutatakse. Kasutusviisi üle otsustab aga inimene. Seetõttu räägitakse järjest rohkem teadmusühiskonna kujundamisest. See on ühiskond, milles elupideva õppe, õppiva organisatsiooni ja tõendipõhise otsustamise põhimõtted on juurdunud ühiskonna kõikidel tasanditel ja kõikides sektorites.

Teadmusühiskond seab oma liikmetele varasemaga võrreldes hoopis kõrgemad nõudmised. Tõepoolest, varem oli inimühiskonna areng (sh tehnoloogiline areng) väga aeglane, probleemid ja nende lahendamise võtted aastakümneid praktiliselt ei muutunud. Õpetaja headus seisnes suuresti selles, kuivõrd suutis ta parimat praktikat akumuleerida ja õpilastele edasi anda. Õpilase headus seisnes omakorda eelkõige selles, kuivõrd suutis ta õpetatavat omandada/reprodutseerida. Selline Bloom’i taksonoomia esimesele tasemele vastav tegevus – õpilasele tarkuse pähe kallamine – oli ametis edukaks toimetulekuks sageli täiesti piisav.

Tänapäeval – ühiskonna ülikiire arengu tingimustes – pole veel eile edukalt töötanud lahendu­sed enam optimaalsed või pole need üldse kasutatavad (st suure osa varem omandatud teadmiste väärtus on suhteliselt väike). Ülioluline on mõista nähtuste olemust, sünteesida eesmärgist ja olemasolevast globaalsest teadmisest lähtuv vajalik teadmine ning rakendada seda konkreetset konteksti arvestavalt parimal võimalikul viisil. Sisuliselt eeldab sarnane tegevus võimet tegutseda Bloom’i taksonoomia kuuel tasemel (kordamine – mõistmine – rakendamine – analüüs – süntees – hindamine).

Peeter Normak

Peeter Normak

Teadmusühiskonnas tekib uus teadmine koostöös: uute teadmiste agendiks ei ole mitte niivõrd üksik valgustatud õpetlane, kuivõrd erinevaid osapooli koondavad institutsioonid.

Suunitlus koostöö tihendamisele ilmneb selgelt erineva taseme programmidest ja strateegilistest arengukavadest. Näidete hulk on sõna otseses mõttes lõpmatu; toome neist mõned.

EL teadus- ja arendustegevuse 6. raamprogrammi projektikonsortsiumid on keskmiselt mitu korda suuremad kui 5. raamprogrammis; 7. raamprogrammis püütakse projektidesse kaasata võimalikult kõik vastavate valdkondade juhtinstitutsioonid.

Ka “Õppiv Tiiger” (e-õppe arengukava üldhariduses aastateks 2006–2009) ning selle juurde kuuluv rakenduskava seavad üheks oluliseks eesmärgiks haridustöötajate professionaalse kasvu toetamise eelkõige läbi koostöö: luuakse ja rakendatakse virtuaalsed praktikakogukonnad, käivitatakse suuremahuline koolitus “Praktikult praktikule”, luuakse ainepõhised e-õppe võrgustikud jne.

Rahvusvahelise konsortsiumi poolt koostatavas e-õppe kvaliteedi käsiraamatus (Quality Manual for E-learning in Higher Education) käsitletakse akadeemilise koostöökogukonna (kuhu kuuluvad ka koolitatavad!) kujundamist kui e-õppe kvaliteedi olulist eeldust.

Koostöö toimimise ja üksteiselt positiivse kogemuse õppimise kohta on läbi viidud ka mitmeid uuringuid (vt näiteks http://p2p.eun.org).

Koostöö kavandamisel on oluline arvestada erinevate osapoolte huvisid ja rolle. E-õppe kontekstis on valdavalt käsitletud horisontaalset koostööd, koostööd õppes osalejate (õppejõud, tuutorid, õppurid,…) vahel. Hoopis vähem on käsitletud vertikaalset koostööd, sealhulgas ka alt-üles (bottom-up) ja ülalt-alla (top-down) metoodikate rakendamise vahekorda.

Alt-üles metoodika põhineb teatavasti üksikisikute või –institutsioonide initsiatiivil ning arendustegevus on üldjuhul projektipõhine. Ülalt-alla metoodika seisneb tsentraalselt kavandatud ja juhitud tegevuste läbiviimises. Kummalgi nendest metoodikatest on oma head ja halvad küljed. Alt-üles metoodika toetab innovatsiooni, kuid ei toeta lahenduste jätkusuutlikkust/edasiarendamist ja komplekssete ülesannete lahendamist. Näitena olgu toodud e-õppekeskkonna IVA arendamine, mis on suuresti toimunud sisuliselt ühiskondlikus korras ja mille rakendamise tugi on olnud ebapiisav. Ülalt-alla metoodika rakendamine võimaldab süsteemset arendust ning kokkuvõttes kulude kokkuhoidu, kuid samas on oht lahenduste monopoolsuseks ja seega ka innovatsiooni pärssimiseks. E-õppe seisukohalt on vertikaalne koostöö samavõrd oluline kui horisontaalne koostöö.

Heaks näiteks tasakaalustatud vertikaalsest koostööst e-õppe arendamisel on Luxemburg. Tsentraalsetest vahenditest finantseeritakse terve rea põhiteenuste arendamist ja kasutamise tuge, nagu näiteks õpiraskustega õpilaste järeleaitamise keskkond eRemediation (eremediation.myschool.lu), koolide portaal mySchool (www.myschool.lu), virtuaalne gümnaasium e-Bac (www.ebac.lu), e-portfoolio (www.eportfolio.lu), IKT hariduses kasutamise vahendeid arendav ja seonduvaid teenuseid pakkuv Technolink (vt näiteks varasemale koolieale suunatud multimeediumi autoritarkvara MiniBook www.technolink.lu/minibook/index.shtm). Tähelepanuväärne on, et Luxemburgis on haridustarkvara arendamise alasesse koostöösse oluliselt kaasatud ka professionaalsed tarkvaraarendajad (vt näiteks www.educdesign.lu).

Kuidas võiks eelpoolöeldu valguses hinnata olukorda Eestis ja millised on momendi olulisimad probleemid?

Kuigi avalikud ülikoolid on sõlminud horisontaalse koostöö arendamiseks vastava leppe, pole see lepe vajalikul määral toiminud. Samas Eesti e-Ülikooli hea kogemus näitab, et koostöö arendamiseks on vaja selgeid motivaatoreid ja vastavaid toetusskeeme; iseeneslikult on koostöö raske tekkima. Koostöö arendamine ja seeläbi ühtse Eesti virtuaalse ülikooliruumi loomine peaks seetõttu jätkuvalt olema Eesti e-Ülikooli prioriteediks.

Vertikaalse koostöö arendamisel tundub momendi suurimaks probleemiks olema strateegilise juhtimise nõrkus ja vastutuse hajusus. Riik on oma funktsioonid delegeerinud sihtasutustele, samas neile strateegiliste ülesannete lahendamiseks kaugelt liiga vähe vahendeid andes.

Tags:

Autorist