E-õppes ei ole midagi erilist ega uut

IT Kolledži külalisõppejõud, professor Tanel Tammet arvab, et e-õpet peab tava- ehk auditoorse õppega võrreldes eriliseks või innovatiivseks vaid põlvkond, kes pole arvuti taga üles kasvanud – kõrgkooli õppejõud ja administratsioon.

Kõigepealt pean tunnistama, et Tanel Tammetiga vesteldes otsustasin e-õppe temaatikale vastavalt kasutada tehnoloogiavahendeid – paberi ja pastakaga märkmeid ei teinud, lootes digitaalse helisalvestuse mugavustele.

Jutuajamist kirjatükiks vormistades leidsin end sarnases olukorras ühe meie tudengiga, kes paari päeva eest üritas läbi WebCT keskkonna Tartus asuvale õppejõule eksamit teha. Tudengi kolmetunnine töö sai kiire ja ootamatu lõpu – internetiühendus katkes. Minu diktofon aga arvas, et vestlusest Tammetiga pole vaja salvestada rohkemat kui 2 minutit ja 46 sekundit.

Tudeng lõpetas oma eksami e-postitsi, mina kasutan ajakirjanduse head tava ja panen salvestuse puudumisel Tanel Tammeti suhu kõik selle, mida sealt kuulvat arvasin.

Mis see e-õpe on?

E-õpe on nagu rahva tahe – kõik, alates poliitikutest ja lõpetades igat sorti ametnikega, teavad täpselt, mida rahvas tahab  ja mis on rahvale hea. Ainult et need teadmised kipuvad olema vastuolulised ja teisi välistavad. E-õpe on midagi sarnast – eemalt vaadates ja sellest rääkides on justkui selge, millest jutt käib. Hakkad aga küsimusi esitama ja detailidesse süüvima, siis selgub, et igaühel on oma e – mõnel suur ja mõnel väike – ühiskondlikku lepet e osas ei ole.

„Ma arvan ka, et kui öeldakse e-õpe, siis mõtlevad inimesed kardinaalselt erinevaid asju. Ja seda ei olegi mõtet püüda defineerida, see sõna ongi hägusa tähendusväljaga. See sõna ütleb meile lihtsalt, et õppeprotsessis on mingil moel sees infotehnoloogia,“ ütleb Tammet.

Tanel Tammeti arvates on e-õppega tegemist siis, kui loengumaterjalid on struktureeritult internetis koos linkidega lisamaterjalidele, kirjandusele ja kõigele vajaminevale (tähtajad, ülesanded jms). E-õpe on pigem tudengi ja õppejõu dialoogi käigus täiendatav loengukonspekt, mitte õpiku ühepoolne diktaat.

Tammet näeb e-õpet kui üht komponenti aine õpetamisel, millel on auditoorset õpet toetav ja abistav, aga mitte asendav funktsioon. Aine õpetamist 100% virtuaalis, ilma et õppejõud tudengitega reaalis kohtuks, ta ette ei kujuta. Kogu õppekava internetipõhiseks muutmine, et õppuril oleks võimalik diplomini jõuda auditoorses töös osalemata, Tammeti arusaamadega kokku ei käi. „Soliidsed kõrgkoolid nii ei tee,“ jääb Tammet endale kindlaks ka siis, kui üritan teda Austraalia e-õppe traditsioone appi võttes veenda sellise praktika võimalikkuses.

„Kuna arvuti vahendusel ei ole võimalik olla kindel selles, kes sulle eksamit teeb või ülesandeid lahendab, siis ei saa e-diplom olla sama usaldusväärne kui traditsioonilisel teel saadu – alati jääb kahtlus, et diplom on ostetud.“

Kes on e-õppejõud?

Kui sean Tanel Tammeti sundvaliku ette, küsides: kas e-õppejõud on pigem innovaatiline aktivist või laisavõitu, suhtlemispeetusega erak, keskendub Tanel sõnale „laisk“ ja asub tõestama, et e-õpet ei saa läbi viia laisk inimene.

Tanel Tammet väidab, et kui ma endiselt sean eesmärgiks 100%-lise e-õppe, siis saab selle teoks teha ainult väga virk ja üliandekas inimene. Sellise ainekursuse koostamine, kus tudeng saab kõik vajaliku vaid arvuti vahendusel, eeldab õpikukirjutamise oskust.  Kvaliteetse e-kursuse loomine nõuab rohkem tööd kui auditoorne loengusari. Samuti on raske ette näha ja vastata kõikidele õppureil tekkivatele küsimustele – auditooriumis saab vastata korraga kogu kuulajaskonna küsimustele, virtuaalis tuleb rohkem tööd teha iga tudengiga eraldi, mis nõuab rohkem aega.

Oma sõnul on Tammet siiski e-teel aineid ka õpetanud – ühele-kahele tudengile korraga ning aine õpetamise käigus on ikka reaalseid kohtumisi ka toimunud, ka siis, kui suurem osa juhendamisest e-postitsi toimus. Tervele grupile üliõpilastele e-kursuse koostamist ja õppe läbiviimist ei pea Tammet enda puhul võimalikuks: „Ma olen selleks liiga mugav ja mul ei ole aega ka – kui oleks, kirjutaksin pigem õpiku. Aine konspekt ja lingid lisamaterjalidele on mul niikuinii wikipedia mootorit kasutades aine kodulehel olemas – sellest piisab täielikult.“

Kuidas võtab e-õppe vastu üliõpilane?

„Vähimagi erutuseta. Selles ei ole teismeliseeast alates arvutit kasutanud inimeste jaoks mitte mingit erilist sära ega aurat – materjali lugemine internetist raamatute kaasastassimise asemel on loomulik.“ Tanel Tammet arvab, et erutust tekitab e-õpe vaid neis, kes arvutit kasutama õppinud küpsemas eas. Õppejõudude jaoks võib internetiõpe olla uus ja põnev, aga vaevalt, et üliõpilane selles midagi erilist näeb. Üliõpilase jaoks oleks eriline hoopis see, kui tal tuleks loenguisse õpikuid kaasa tassida ja arvuti oleks õppeprotsessist kõrvale jäetud.

Üleüldse tuleks e-õppe osas jätta õppejõudude survestamine ja lasta asjadel edeneda oma rada – kes ja mis osas on valmis tehnoloogiavahendeid kasutama, see seda ka oma oskustele vastavalt teeb. Kampaania korras tegutsemisega kaasneb oht kogu see värk lihtsalt e-sse keerata.

Tags:

Autorist