E-õpe õppejõu vaatevinklist

Edulugu
  • Estonian Business School’i lektori Tiit Elenurmega viis intervjuu läbi haridustehnoloog Airin Sulg

Milline on sinu arusaam e-õppest?
E-õpet on väga erinevalt lahti mõtestatud ja tihti on teda vastandatud auditoorsele õppele ja on öeldud, et e-õppe eelis on see, et inimesed ei pea kindlal ajal üksteisega kokku saama. Aga meie näiteks teeme praegu ühte rahvusvahelist projekti, kus  püüame siduda virtuaalse õppe ehk e-õppe ja auditoorse õppe. Tegelikult on teadmiste jagamiseks mõlemad tähtsad: nii oskus tunnetada teise inimese tundeid, mida saab teha ikkagi näost-näkku ja samas ruumis ning teist pidi oskus teavet koondada näiteks foorumisse ja taaskasutada foorumis. Kindlasti on ka teisi arusaami e-õppest, aga minu jaoks on e-õpe see, mis annab auditoorsele tegevusele lisaväärtuse nii, et inimesed saavad ka teadmisi jagada omavahel ka siis, kui nad samas ruumis ei viibi. Ja omakorda annab sisendi, et kui me saame kokku samas ruumis, siis on meil juba olemas mingi eelteave, me teame ka üksteise seisukohti, me ei alusta valgelt paberilt.

Kuidas sattusid nn. e-õppe maailma?
Kui ma tulin aastal 2000 tööle Estonian Business Schooli, siis oli siin üks kena ja innukas daam, Kairi Kallaste, kes juba minu esimestel töönädalatael teatas, et tutvustatakse uut e-õppekeskkonda, mis juhtumisi oli WebCT. Mina läksin ka kuulama ja mõtlesin, et võib-olla sellest oleks kasu ka lektorile, kui kohe uute võimalustega kaasa minna.

Mis on sinu arvates e-õppe positiivsed ja negatiivsed küljed?
Positiivne on minu jaoks eeskätt hea e-õppekeskkond, kuna minu mõtteviis haakub õppiva kogukonna ja teadmusjuhtimise ideedega, siis hea e-õppekeskkond võimaldab teadmisi akumuleerida ja taaskasutada. Et iga kursus ei hakkagi uuesti, vaid näiteks iga kursus kasutab ära teavet, mida eelmisel kursusel osalejad on sinna kogunud. Kindlasti on ka teisi plusse e-õppel. Suures riigis on ka see oluline, et sa saad viia kokku näiteks lektori, kes paikneb hoopis teises linnas ja samuti on ka Eestis oluline, et me saaksime mõnda Ameerika lektorit kuulata, näha ja talle küsimusi esitada e-õppe kaudu. Aga miinus on minu jaoks, et väga tõsine tegelemine e-õppega eeldab, et lektor ka loengute vahelisel ajal pidevalt siseneb e-õppe keskkonda ja vastab küsimustele ja kommenteerib. Ja muidugi üks tõsine miinus WebCT puhul – kuigi siin mingit raketiteadust ei ole, siis ikkagi osa tudengeid kohe alguses hakkavad küsima küsimusi stiilis, et kuidas ma selle kursuse endale lisan, kuidas ma ikkagi paroole sisestan ja võib-olla on see õppejõule asjatu koormus. Aga EBS-s oleme püüdnud asju nii lahendada, et ka need tudengid, kes puust ja punaseks  tahavad kõike ette saada,  saaksid varakult oma küsimustele vastused.

Kas näed tulevikus oma seotust e-õppega?
Jah, ma arvan küll. Eriti huvitaksid mind sellised kursused, kus õpivad inimesed, kes füüsiliselt paiknevad erinevates riikides ja on erinevatest rahvustest. Et see e-õppekeskkond on ühtlasi piire ületav foorum.

Kas e-õppega tegelemine on õppejõu jaoks sinu arvates suur lisatöö ja kas see tasub ennast ära?
See on nii keeruline küsimus. Muidugi oleks ju tore, kui oleks kõik rollid täpselt paigas, nii nagu WebCT loogika ette näeb, et oleks eraldi tuutorid, assistendid ja terve meeskond. Sest ega näiteks see inimene, kes on hea õppejõud, ei pruugi üldse olla hea kursuse disainija. Kindlasti tööjaotus annab suure efekti. Samas ma saan aru, et meie piiratud mahtude juures, ma mõtlen üliõpilaste arve, ei ole selline luksus alati taskukohane. Järelikult peaksime ühisjõududega püüdma teha kursuse, mida saaksime pakkuda rahvusvahelisel turul ja kui neid ostetaks, siis tekiks ehk ka akte, et tööd suurema arvu inimeste vahel jagada.

Kuidas suhtuvad e-kursustesse õppurid?
Minul on põhjalikum kogemus magistrantidega. Arvan, et osa inimesi peale seda, kui nad nüüd suudavad mingisugused pisikesed tehnilised viperused ja probleemid ületada, ikkagi tunnetavad , et e-õpe on vahend teadmiste jagamiseks ja et see lisab programmile väärtust. Samas pooldan sellist lähenemist, et on teatud valikuvabadus – kes tahab olla aktiivne WebCT foorumil, võib-olla selle võrra peab siis vähem demonstreerima oma aktiivsust klassiruumis, kuigi vähemalt minu kursustel ta täielikult sellest ei pääse. Ja see, kes on kohal siin ja praegu aktiivsem, temalt siis ei eeldata nii suurt aktiivsust e-õppe foorumis.

Kuidas peaks sinu e-kursus valmima? Kas õppejõud peaks üksi hakkama saama või peaks tal abilisi olema?
Siin ongi nüüd kaks erinevat asja: üks on kursuse valmimine ja teine on selle läbiviimine. Kursuse valmimisel on e-Ülikooli algatustest olnud palju kasu. Kas või teadmusjuhtimise kursus, mille me tegime inglise ja eesti keeles. Siin oli hea, et saime rakendada tervet meeskonda, kus oli inimene, kes tegeles kujundusega, olid inimesed, kes tegelesid sisuga. Kursuse tegemisel eristuvad vähemalt kolm rolli: aine sisu kirjeldamine, aine sisu panek näiteks harjutuste kaudu niisugusesse vormi, kus avaldub e-õppe eripära ja e-õppe võimalused, pean silmas nii teste kui muud tüüpi harjutusi, kolmas roll on disainija, et kursus oleks meeldiv ja hästi navigeeritav. Aga kui läheme nüüd kursuse läbiviimise juurde. Kas siin keegi teine saab kodutöid kontrollida? Ma arvan, et oleneb assistendi seotusest ainevaldkonnaga. Kui meil reaalainetes on väga selge struktureeritud ainevaldkond, siis on võib-olla kontrollimisfunktsioon isegi nii paika pandav, et assistenti pole vajagi, et vastavad algoritmid toimivad ise. Kui see on väga kvalitatiivne valdkond, siis ilmselt peaks assistent olema sama valdkonna inimene. Kindlasti on ka selline tehniline dispetšeri roll, et kui keegi ütleb, et ma ei pääsenud kursusele või minu kodutöö ei talletunud, kes talle siis annab paraku korduma kippuvaid vastuseid. Minu liin on see, et anda prognoositavatele probleemidele juba võimalikult ette kirjalikud vastused. On siiski inimesi, kellele sellest ei piisa.

Mis sa arvad, kui terve õppekava oleks veebipõhine, kas see oleks mõttekas ja vajalik. Pean silmas Eesti mastaapi?
See Eesti mastaap on väga hea täiendus. Kui me võtame globaalses mastaabis, siis on täielikult veebipõhistele programmidele kindlasti turg olemas. Kas Eestis oleks inimesi, kes väärtustaksid seda, et nad kunagi silmast-silma teiste õppuritega ei kohtu. Ma kahtlen. Osalist kombinatsiooni paljud inimesed kindlasti väärtustavad. Sellepärast ma usungi, et suurem väljavaade täielikult e-õppepõhistel kursustel oleks siis, kui me teeme mingit rahvusvahelist koolitustoodet.

Sinu e-kursust “Teadmusjuhtimine“ on kaks aasta järjest aasta e-kursuse valimisel tunnustatud. Mis on sinu e-edu saladus?
See on väga pretensioonikas küsimus. Arvan, et üks on olnud see, et mul olid head abilised. Karin Liikane tegi väga hea visuaalse poole kursusele. Kairi Kallaste nägi asjaga väga kõvasti vaeva, et toimiksid kõik testid. Rutt Alas kolleegina andis teatud teemade juures oma panuse. Eks ta meeskonnatöö oli. Teine asi, mida ma ise oluliseks pean, on võimalus läbida kursus eri keeltes, sest see võimaldab ka tekitada rahvusvahelisi õppijaid-kogukondi.

Tags:

Autorist