E-õppe võlu ja valu

Edulugu

Ei pea ennast mingiks e-õppe spetsialistiks, sest olen sellega tegelenud üsna lühikest aega ja sedagi vaid ühe e-toega kursuse “Sissejuhatus eesti ühiskonda ja kultuuri” õpetamisel. Et e-õppega soostumise otsus tuli teha kiiresti ja praktiliselt kohe ka alustada, siis nõustusin vaid seetõttu, et olin samalaadset kursust varem õpetades kasutanud PowerPoint-i ja  üsna suur osa õppematerjalidest oli juba slaididena elektrooniliselt ning disainitult olemas. Pidin neid vaid struktureerima ja täiendama. See oli põnev töö, sest avastasin enda jaoks selliseid arvutikasutamise võimalusi, millest mul varem aimugi polnud, sest polnud vaja olnud. Kursuse illustreerimiseks viisin sisse kaarte, mitmesuguseid pilte jm näitlikke materjale eesti kultuuri nii esemeliste kui ka kujutava kunsti näidete kohta. Pakkusin rohkesti viiteid lisamaterjalidele (eesti kultuuriga seotud temaatilised lingid, kuulamisülesanded näidetega eesti kirjanike loomingust, skaneeritud lisamaterjalid raskesti kättesaadavatest raamatutest jms). Loomingulist lähenemist nõudis ka tegevus, mis kaasnes e-kursuseks vajalike töövormide ja -meetodite paikapanemisel, samuti võimaluste otsimisel õppeprotsessi kontrollimiseks. See kõik oli mulle äärmiselt huvitav ja haridustehnoloogi lahke abiga jõudsid materjalid ka üles.

Algus oli paljutõotav, kuid õige varsti ilmnesid probleemid, mida ei osanud ette näha. Kuna tegemist oli bakalaureuseõppe esimese kursusega, siis neil võttis kõigepealt aega tutvumine, üksteise oskuste ning võimete paikapanek, pealegi oli neid voorus korraga palju. Rühmade kujunemine ja aktiivne töösse rakendumine võttis paraku rohkem aega, kui arvasin. Aja jooksul tekkis siiski ühistunne. Kuna õppijate arv kursusel oli suur ja koos kaugõppega tuli ühel ajal läbi vaadata tohutu hulk erinevaid töid (vaid test andis automaatselt punktid), siis kujunes hindamine küllaltki töömahukaks. Ühel kursusel olid üliõpilased vene rahvusest ja nende jaoks tuli teha venekeelsed õppematerjalid, mis oma sisult ja mahult mõnevõrra erinesid vastava kursuse eestikeelsest versioonist. See tasus vaeva, sest kursust lõpetades tundsin, et olin suutnud äratada neis huvi eesti kultuuri vastu.

Kursuse lõpul läbiviidud tagasisideankeet näitas, et õppurid oli väga rahul sellise õppevormiga. Eriti meeldis neile valikvastustega eksamitest, mille ma viisin rühmiti läbi arvutiklassis, sest tulemuse said nad testi lõpetades kohe teada. Ka pakkus neile huvi rühmatööna teemakohaste esinemiste ettevalmistamine, sest see lausa tekitas rühmadevahelise võistluse, kellel uhkemad elektroonilised esitlused. Andsin üliõpilastele võimaluse ka teiste tööd hinnata. Selleks pidid nad foorumis kommenteerima ja andma oma hinnangu mõne teise rühma ühistööle. Üldiselt oldi küllalt objektiivsed.

Mida ma teeksin tulevikus teisiti? Kindlasti osutaksin enam tähelepanu erinevatele õpetamise strateegiatele ja tööjuhistele, et need oleksid võimalikult täpsed. Ka peaks paremini läbi mõtlema hindamisprobleemid.

Mulle oli suureks abiks meie haridustehnoloog Imbi Väli, kes mind nõu ja jõuga aitas. Arvan, et meie koostööst sündinud esimene katse e-õppe vallas õnnestus päris hästi. Ja andis julgust edaspidiseks.

Tags:

Autorist