E-õppe tulevikustsenaariumid

Artikli tõlkimist toetas Euroopa Liit.

1. stsenaarium: planeet Sisukas (ehk Contenteous)

Kui maandute Sisukal, siis on tehnoloogia teie gateway ja tarnesüsteem. Väga tähtsaks peetakse eesmärgistatud virtuaalseid õpikeskkondi (VLEd), sisujuhtimissüsteeme, integreeritud õpijuhtimissüsteeme, multimeediume, tööstusstandardeid, DVDsid, digitaal- ja kaabeltelevisiooni ning suure võimsusega lairiba.

21. sajandi algust nimetatakse Sisukal koera hommikusöögi ajastuks. Telefoni-, kaabli-, traadita ühenduse ja satelliidifirmad võistlesid omavahel, et pakkuda nii palju teavet, kui ükskõik milline e-moderaator või online-õppija suudaks kasutada. Sõda avatud lähtekoodi ja tellimuslahenduste vahel lahenes lõpuks nii, et võitsid ärihuvid. Suured ettevõtjad investeerisid jätkuvalt suuri summasid. Tehnoloogiad ja laialt kasutatavad suure võimsusega lairiba kombinatsioonid aitasid pisut kaasa sellele, et õppijad hakkasid pelga vaatamise ja kuulamise asemel natuke rohkem vastastikku suhtlema. Lahing lahendustepakkujate vahel käib ikka veel edasi, ehkki esile hakkab kerkima ka kaks või kolm turuliidrit.

Sisuka peamine pedagoogiline suund seisneb õppemudeli edastamises, kus eksperdid annavad teabe edasi uustulnukatele. Sisu ja tõukejõud on kuningas ja kuninganna. Tähtis osa on tegelikkuse jälgimisel (seda nimetatakse suure venna pealt õppimiseks), sealjuures kasutatakse uusimaid tehnoloogiaid. Alguses kasutati “suurt venda” kliinilistes katsetes, aga nüüd rakendavad seda väga erinevad distsipliinid. Mastaabisääst ja tõhusus saavutatakse sellega, et õpetajad ja õpilased suhtlevad nüüd omavahel vähem kui loengute ja küsimuste esitamise õppevormi puhul. Kliendid valivad, kas õppida meediavahenditest, saadaolevatest online-ressurssidest või erinevatest tahvelarvutitest.

Õppeprotsessi varases faasis kasutatavad diagnostilised testid aitavad määrata, milline õppur millist õppesisu vajab. Õppurite õppe hindamine põhineb taasesitusel, mõistmisel ja kriitikal. Sage automaatne testimine toimub väga väikeste osade kaupa keerukate ja struktureeritud küsimuste abil. Hinnatud omaduseks on kiire ja küllalt põhjalik automaatne tagasiside erinevate saavutuste ja ülesannete puhul, mis juhib ka õppurite tulevast õpisuunda. Kõik räägivad uuest “lülitist”, mis kohe selgitab, kes on kirjutanud artikli, kelle jaoks, millal ja millised on võimalikud seonduvad ärihuvid.

Sisuka e-moderaatori roll on kombineeritud e-raamatukoguhoidjate, e-lektori ja e-mentori rollidest. E-moderaatorid palgatakse selle järgi, kui palju on neil õppesisuga töötamise kogemust, mida nad soovitavad multimeediumi programmide arendamiseks ning online-raamatukogude ja ressurssides orienteeruda aitavate radade ehitamiseks.

E-moderaatorid peavad suutma paeluda laia publikut. Internet ja digitaaltelevisioon sünnitavad omi e-lektoritest tähti ja kõige edukamatest saavad “rokkstaarid”. Mõned tuntud professorid on nüüd esile kerkinud virtuaalsete õppejõududena, nt. Richard Dawkins, John Kay, Susan Greenfield. Siiski nõuab nende väheste eliiti kuuluvate isikute toetamine väga kõrgetasemelist uurimistööd, mis peab toimuma samal ajal.

Muidugi on veel mõned õppejõud, kes nõuavad õigust oma õppuritega koos olla, mitte neid lihtsalt monitorilt vaadata. Mõned inimesed nõuavad koos arstidega meelt avaldades päris patsiente. Aga neid jääb iga aastaga aina vähemaks. Me ei unusta neid.

2. stsenaarium: planeet Otsekohe (ehk Instantia)

Selle planeedi pedagoogikat nimetatakse tavaliselt e-õppeks. Otsekohel toimub e-õpe keerukate õpiobjektide lähenemisviiside abil, kusjuures põhimeetodiks on IT. Arvutipõhiseid kursuseid saab läbida töölaua taga või õppekeskustes. Õppijad töötavad ja õpivad peaaegu üheaegselt, sest kõik tehnoloogiaobjektid on lõimitud kõige muuga. Võtmesõnadeks on paindlikkus ja momentaansus.

Sõidu-, väljaõppe- ja õpetajakulud on Maaga võrreldes palju väiksemad. Sellel planeedil peetakse võtmelahenduseks seadmetesse sisseehitatud intellekti. Iga elektrivõrku ühendatud seade on ühendatud ka Internetti, mis toimib alati ja on kättesaadav kõikjal. Kõigil ja kõigel on e-aadress. Seetõttu on haridusandjatel võimalik õpiseadmetest mõelda loominguliselt ja samal ajal väga integreeritult.

Üksikisikutest õppurid hindavad oma õpikogemuse väärtust, küsides, kas see õpe on minu jaoks õige, õigeaegne, kas see peab toimuma just praegu ja kas see on piisav (Seda nimetatakse sildistamismaaniaks). Arvestades, et tööpuuduse ajastul on oskused väga tähtsad ja ettevõtete ülikoolid muutuvad aina olulisemaks, lähevad professionaalid tööle vaid organisatsiooni, millel on oma ülikool. Boonussüsteemid on seotud eduga õppetöös ja õpitu rakendamises. E-karjääri arendamist on töötasu kujunemisel standardselt arvesse võetud.

Sellel planeedil on hindamise põhijoon ehtsus. Tööandjad küsivad eneselt, kas õpiklausel aitab organisatsiooni värvata õigeid inimesi. Samuti hindavad tööandjad õpiklausli kiirust ja tõhusust, vaadates, millisel määral paranevad organisatsioonisisesed tulemused. Hindamisülesanded on alati seotud kindla töö või ametialaste vajadustega ja need on õpitegevustesse sügavalt sisse põimitud. Mänguloomistehnoloogiate abil tekitatakse “reaalsed” stsenaariumid, mis ühendavad loomulikes keskkondades õppimist ja hindamist. Tulemusi saab väga mitmel viisil salvestada ja need kantakse automaatselt üle töötajate arengufailidesse.

Mõnikord on sellele planeedile ette heidetud, et seal keskendutakse tähtede vaatamise asemel pigem navigeerimistööle, sest oma keskkonnale mõtlemise asemel kulutavad asukad palju aega planeedi sisemuse uurimisele. Näiteks teleskoope enam ei kasutata. Seismoloogia ja geofüüsika on astronoomia asemele asunud. Aga kuna on tekkinud rohkem toimivaid seoseid e-õppe, ülesannete sooritamise ja teadmusjuhtimise vahel, siis on saavutatud ka parem süsteemne lähenemine ja elukestva õppe pooldajad on hakanud aru saama, millist kasu saavad nad sellest, kui arvavad Otsekohe ka oma universumi koosseisu.

Otsekohel toetavad iseseisvat õppimist e-moderaatorid (ehkki paljud õppurid tulevad toime imeväärselt vähese inimkontaktiga). Inimestest e-moderaatorid või virtuaalselt ettevalmistatud vastused (simulaecrum) on kättesaadavad 24 tundi päevas, nii sünkroonselt kui ka asünkroonselt. E-moderaatorid keskenduvad töötajate oskuste väljaarendamisele (et nad saaksid vastaval viisil õppida) ja püüavad tagada tugeva asutusesisese teadmuskultuuri omaksvõttu.

3. stsenaarium: planeet Rändaja (ehk Nomadict)

Väiksemate, kiiremate ja traadita tehnoloogiate mõju puudutas Rändajal kõigepealt mobiiltelefonidega lapsi, siis teisi inimesi ja siis võeti need tehnoloogiad kasutusele kõige edumeelsemates ülikoolides. Mõelge õpetamisele ja õppimisele sellises maailmas, kus demokraatiat edendatakse netipõhise hääletussüsteemiga ja igaühel on särgitaskus ühe gigabaidi jagu digitaalseid salvestisi! Toodangul on ribakoodide asemel raadiokiibid ja traadita Interneti punktid on olemas kõigis pubides, kohvikutes ja hotellides ning ka kõigis müügi- ja meelelahutuskohtades. Õpiseadmeid kanti kunagi kaasas, siis kanti neid riiete või jalatsitena, nüüd on need sageli naha alla paigutatud.

Mõned inimesed arvavad, et meie identiteet ei põhine ainult sellel, kes me oleme, vaid ka sellel, kus me oleme, ja sellel, kas teame oma täpset kohta maailmas [Harvey, 2001 #784]. Globaalne positsioneerimise süsteem (GPS), mis kasutab satelliitide võrgustikku, võib isiku asukoha planeedil määrata mõne meetri täpsusega. Need seadmed aitasid Rändajal kõigepealt ümber kujundada maadeavastajate ja päästeteenuste töö, aga varsti hakati kõiki füüsilisi objekte salvestama, sildistama, koodistama ja kaardistama ning tekkis ka hulgaliselt uusi õpetamise ja õppimise võimalusi. Kohamääramistehnoloogia kinnistab õppija füüsilises maailmas, aga kutsub teda samaaegselt tegutsema virtuaalmaailmas. Õppijate ühendamine füüsilise kohatajuga inimeste võrgustikku võttis inimestelt lõpuks tunde, et nad on teistest ära lõigatud. Siiski oli märkamatuks jäämine selle sajandi esimesel kümnendil mõnda aega mõnede inimeste sihilik elustiil.

Rändajal on vähem stabiilsust, vähem struktureeritust, vähem kindlat töö- ja puhkeaega, pensionipõlve ja hariduselu kui Maal, aga samas on ligipääs õppimisele tagatud palju rohkemate võrgu sõlmpunktide kaudu. Planeet Rändaja pakub liikuva eluviisi jaoks kaasaskantavat õppimist. Õppimine on planeedil Rändaja üheaegselt sõltumatu ja individuaalne tegevus. Õppijaid käsitatakse kui elektroonilisi maadeavastajaid ja seiklejaid. Tehnoloogia, mis kasvas välja mobiiltelefonide GPS-ist ja mille eesmärk oli tagada inimeste turvalisus ja mugavus nädalalõppudel Walesis või Montanas toimuvate matkade ajal, annab neile nüüd ligipääsu õpiressurssidele, kui nad on lõpetanud oma rännakujärgse õhtusöögi.

Reisiõppe võimaluste plahvatuslik kasv tõi kaasa erinevaid kiidusõnu ja müüte liikuvuse kohta, sarnaselt e-õppe võimaluste avardumisega 20. sajandi lõpus. Kui aga pedagoogika oli selgema kuju saanud ja e-moderaatorid välja õpetatud, ilmnes tõeline kasu. Õppida saab tõesti igal ajal ja igal pool. Õppijad saavad oma e-moderaatoritele lähemale liikudes kasutada erinevat tekstilist, visuaalset ja auditiivset teavet. Üksikisikud teevad valikuid oma kognitiivsete eelistuste ja stiilide põhjal. Tempo valimine ja ajastamine on kaugõppijate jaoks lihtsam kui Maal. “Kahtlemata piirab neid metsikuid erinevusi, kuidas me aega tajume, meie kätes olev kohahoidja” [Harvey, 2001 #784] lk. 12.

Järel on vähe füüsilisi klassiruume. Maapealsed ülikoolid ja ettevõtete väljaõppekeskused on kadunud: planeedi on pärinud uued e-ülikoolid. Õppurid arvestavad oma kursusekulusid lennuaja ja ühilduvuse alusel, mitte kohalviibitud tundide või ostetud õpikute alusel nagu Maal.

Inglise keel on muutunud õppetöö standardkeeleks. The New Oxford Very Concise Internet Dictionary on kõigi aegade suurim e-müügihitt. (Täieliku inglise keele grammatika õpiku väljaandmise kampaaniast loobuti 2007. aastal). Samas on m-õpe populaarne meetod, millega toetatakse kaasaegsete keelte arengut (külasta riiki, ela selle kultuuriruumis ja käi samal ajal ka oma kursusel).

Tehnoloogiad on täielikult kaasaskantavad, individuaalsed, kohandatavad ja neid kasutatakse intuitiivselt. Mobiiltehnoloogiaid peetakse üliolulisteks side- ja õpivahenditeks, mitte segavateks meetoditeks, nagu arvati sajandivahetusel. Peamised kasutatavad tehnoloogiad on tahvelarvutid, personaalsed digitaalsed assistendid (PDAd) ja pihuarvutid, 4. põlvkonna mobiiltelefonid, GPS, lahtipakitavad klaviatuurid, lahtiklikitavad ekraanid, traadita ja personaalsed võrgud, madala orbiidiga satelliidid, riiklikud ja rahvusvahelised sidevõrgu võrgustikud, infrapunaühendused ja e-raamatud. Kõigil õppuritel on tahvelarvutid või pihuarvutid ning tekst- ja häälmobiilid. Puutetundlikud ekraanipliiatsid on levinumad kui harilikud sulepead. Läbimurre saabus siis, kui mobiiltelefonide kasutamine muutus turvaliseks ning vähenev suurus sobitus suureneva funktsionaalsuse ja võimekusega. Käsi- ja muude seadmete hind on väga madal. Esimesel mehitatud missioonil Marsile paigaldati PDAd aluspesusse. Uusimatel moetoodetel ja ehetel on PDA jaoks alati sobiv tasku ja kinnitusrihm.

Personaalarvutite ja televiisorite sõda koduse meelelahutuse pakkumise nimel võideti mõne aasta eest. Tavaline on, et lastel on magamistoas suur kast mängude ja õpiülesannetega. Interaktiivsed mängud on uued šokolaadinööbid. “Tee kodused tööd ära, siis võid seda mängu mängida,” ütlevad vanemad. Mõned edumeelsed haridusandjad kombineerivad mänge ja õppimist ning püüavad neid turule tuua.

Kõik ülikoolid, kolledžid ja koolid toodavad väga odavaid mikroprotsessoreid, kusjuures tööd juhib Ühendkuningriigi avatud ülikooli uus rühm ja mikroprotsessorid on paigaldatud kõigesse, alates kingadest ja lõpetades mööbli, ehitiste ja piirkondadega. Kui õppetöö algas, siis ühendati mikroprotsessorid füüsiliste objektide ja igapäevaste õpikohtadega ning õppima õppimine muutus iga eluhetke tavapäraseks osaks. Planeet Rändaja elanikkond tervitab seda, et “geneeriliste” tarkvararakenduste juurest liigutakse sinnapoole, et pakkuda individuaalsele õppijale suunatud peamisi fokuseeritud õpikomponente. Kantavatel komponentidel (Wcdel) on “kontekstiline teadlikkus” ning seega suhtlevad nad vastastikku nii oma kasutajate kui ka keskkonnaga. Nad teavad, millal on vaja end välja lülitada ja mis veelgi tähtsam, nad aitavad õppijatel oma aega kursuste jooksul päev-päevalt paremini jagada.

Sellel planeedil kujundavad, otsivad või valivad õppurid ise oma ülesanded, tehes sageli koostööd ülesandeabilistega. Viimased on mõnikord pärisinimesed, eakaaslased või vilistlased, aga mõnikord tehisintellektil põhinevad programmid. Õppimist hinnatakse väikeste osadena, hindamine oleneb suuresti projektidest ja tulemustest ning hindamine toimub lisanduvalt. See tähendab, et pärast iga hindamist ajakohastatakse üksikisiku õpiprofiili ja tuuakse sealjuures ka välja õpivajadused tulevikus. Vastastikust suhtlemist hinnatakse uusimate arvuti vahendusel töötavate meetodite abil. Suur mobiiltelefonieksami pettus 2006. aastal viis põhja mitmed raskustes olevad ülikoolid ja edendas biotehnoloogia kasutamist, mille abil kontrollitakse, kas töö on ikka õppija enda oma. Biomeetria tagab õpilaste isikute tuvastamise. Portfolio-õppurid võivad saavutatud tulemused lihtsa vaevaga kanda ühest asutusest teise üle. Nihet teadmiste päheõppimiselt teadmiste kasutamisele tervitavad nii õppijad, ülikoolid kui ka tööandjad.

E-moderaatorid, õpetajad, akadeemikud ja teadlased on sama liikuvad kui nende õpilased. Paljud on portfolio e-moderaatorid ja töötavad kogu aeg korraga mitmete haridusasutuste ja teenusepakkujate heaks, kes asuvad kõikjal üle maailma. Nad saavad väga hästi aru, kui erinevad on eri kultuuride õpitraditsioonid ja ootused õppimisele, ning lisaks suudavad nad töötada ka erinevate teadusharude vahel ja erinevatel haridustasanditel. Nad oskavad tegevused ja sisu jagada tillukestesse komponentidesse, mida saab edastada ja õppida väikeste osadena. Nad oskavad online-hindamissüsteemi täielikult kasutada ja tunnevad hästi ka tehnoloogiaid, mis tagavad, et hinnatav õppur oleks seesama, keda nad õpetavad. Nad mõistavad tudengeid hästi, ilma et peaksid nendega kohtuma, nii et loomevargusi esineb vähem kui Maal. Nad edendavad õpiprotsessi omandi ja aktiivse õppimise käsitust, samuti sõltumatust, otsuste tegemise võimet, enesemotivatsiooni ja kõrget autonoomiataset. Nad pakuvad ja toetavad ressursipõhist õppimist, töötades osavate tehnikute ja e-raamatukoguhoidjatega.

4. stsenaarium: planeet Piimakohv (Cafélattia)

See planeet on Dibbelli ennustuse tulemus.

“Ühel päeval muutub Internet kõigi maailma arvutite koguvõimsuse summaks. Kõik arvutid ühendatakse kaootilisse digitaalsesse virr-varri. See on äärmiselt võimas … aga seda on raske ohjes hoida.”

Side- ja vahendatud võrkudesse ühendatud arvuteid võib kasutada selleks, et inimeste võimeid koostööks arendada ja võimendada. Piimakohvil laenavad miljonid inimesed oma arvuteid koostöö tegemiseks. Selle mõju võib olla positiivne või negatiivne, koostööga võib kaasata vähem võimekaid, selle abil võib õppida, aga koostööl võib olla ka hävitav mõju. Koostöö tagajärjel hakkavad õilmitsema uued üleilmsed subkultuurid, tekivad uued tööstusharud ja vanemad tööstusharud asuvad raevukale vasturünnakule. See tõi õppijate erinevate vajaduste seisukohalt kergendust ja päädis sellega, et hariduspakkujad hakkasid aina enam liituma ja suurenes ka konkurents. Palju energiat ja raha raisati hiljem läbi kukkunud projektidele.

Piimakohvil kasutatakse suhtlemise ja enamiku igapäevaste tehingute jaoks kiirsuhtlussüsteemi (instant messaging), kusjuures vajadusel tõlgitakse sõnum automaatselt teise keelde. Reisitakse lõbu, mitte vajaduse pärast.

Piimakohvil paistab silma, kui oluline on P2P tehnoloogia andmete, dokumentide, muusika ja teadmiste jagamiseks kontorite vahel, ülikoolilinnakute piires, tööstuselt ülikoolidele, erialaliitudelt haridusandjatele ning samuti erinevate distsipliinide ja kultuuride raames. Uus teave ja teadmus ei kuulu enam ainult akadeemikutele. Koostöö on äärmiselt tavaline ja seda lõimitakse igapäevases töös ja õppimises, aga sageli ka ootamatul ja planeerimata moel. Targa mobiiltehnoloogia mõjud (rheingold ref) on nii kasutoovad kui ka hävituslikud, kuna mõned selle tehnoloogia varastest kasutajatest toetavad selle abil demokraatiat, teised aga koordineerivad terroristide rünnakuid.

Planeedil Piimakohv tugineb õppimine õpikogukondadel ja omavahelisel suhtlusel, laiendades seda üle aja ja ruumi piiride, lubades samal ajal tõhusust ja suurendades ligipääsu (Salmon 2004). Mõelge üksikisikutest kui võrgustiku sõlmpunktidest! Võtmetehnoloogia on arenenud, meelelahutuslik, tõhus Internet (rohkem kui veebilehitseja), mis võimaldab kohest ja rahuldustpakkuvat tudengite omavahelist suhtlust ning suhtlust e-moderaatorite ja õppurite vahel. Tehnoloogiad on asünkroonsed ja sünkroonsed rühmatehnoloogiad, mille abil arendatakse välja väga paljusid koos töötamise ja õppimise keskkondi. Internet pole vaid koht, kus miljonid kasutajad liituvad mõne suure saidiga, vaid on uuesti muutunud tähtsaks paigaks, kus kõik saavad rääkida kõigiga nagu võrdsed võrdsetega. P2P tehnoloogiad on toime tulnud neile algselt esitatud väljakutsetega ja nüüd on need omaks võetud. Kasutatav grupivara on eraldi välja töötatud õpieesmärkide jaoks ega põhine sõnumivahetusel või suurettevõtjate koosolekute tarkvaral, nagu see on Maal. Nii kaas- kui kauglokaliseeritud õpikogukonnad (hiireklikid ja mördisegu) on määrava tähtsusega. Üksikisikud kasutavad uusi kogukonnapõhiseid vorme, sest mõistavad paremini, et asuvad lähedal nii huvipakkuvatele kohtadele kui ka teistele õppijatele.

Ehkki meediakartellid ja valitsusasutused püüdsid online-osalust luua ja kontrollida omandihuve arvestades, jäi sarnaselt sellega, mis toimus aastatuhande vahetudes ringhäälingutega, e-moderaatoritele ja õppijatele võim pigem luua kui tarbida. Näiteks online “tasuta õppijate” liikumine pidas küberlahinguid raadiolainete failide jagamise, kopeerimiskaitse ja reguleerimise vastu. Enamikul üksikisikutel on tasuta tehnoloogia, sest eeldatakse, et nad ühenduvad aeg-ajalt globaalsesse võrku, et täita jagatud arvutiülesandeid.

Õppijad ühenduvad nii läbi madala kui kõrge ribalaiusega seadmete ja süsteemide. Seetõttu peetakse tehnoloogiaid ainult vahendajateks, mille abil saab arendada loomingulisust ja koostööd. Piimakohvil toimuv õpiprotsess meeldib väga erinevatele inimestele, sealhulgas aina suuremale arvule ja protsendile “hallpeadele”, kel on teistele väga palju pakkuda, kes soovivad õppida mittetraditsioonilisel viisil ning kellel on aega ja ressursse kasutada võrgupõhiseid tehnoloogiaid.

Pedagoogika põhineb arusaamisel väga tugevast sotsiaalsest õpikontekstist, milles on mudelid omandamise, argumenteerimise ja rakendamise jaoks. Õppurite põhitegevus on leida oma planeedi piires sarnaselt mõtlevaid isikuid ja nendega suhelda (valides neid nt soo, huvide või tegevusala järgi) ning end vaimselt arendada läbi dialoogi ja väljakutsete, mida esitavad teised. Õppijad väljendavad end vabalt kõne ja teksti kaudu. Peegeldusrollid (ekspertõppijate jaoks hädavajalik meetod), professionaalne areng ja vaikiva teadmuse jagamine on kriitilise tähtsusega. Õppimine toimub teatud kontekstis ja selle muudavad ehtsaks õpirühm ja õpikogukond (mitte ülikool nagu Maal). Online- ja offline-ressursid on tähtsad, aga elektrooniline ja struktureeritud teave pigem toetab ja ergutab õpirühma, kui et asendab aktiivse, osaleva õpikogemuse.

Hindamine põhineb komplekssel ülesannete lahendamise ja teadmusloome oskustel. Hindamine sõltub õppurist ja selle üle peetakse nõu kaasõppijatega. Hindamist peetakse mittepiiravaks ning õppimist soodustavaks ja motiveerivaks. Sellest tulenevalt on hindamise tase ja ulatus suuresti mõttekaaslastest õppuritega suhtlemise tulemus. Rühma- ja kaaslastepoolne hindamine on muutunud normiks. Täisringmeetodil (360 kraadi) hindamine on tavaline. Teksti, omavahelisse suhtemisse ja komplekssesse ülesannete lahendamisse panustamise hindamine on automaatne.

Piimakohvi e-moderaatorid mõtlevad üleilmselt, aga suudavad oma ideid rakendada kohaliku tähtsusega ja kindla konteksti põhjal toimuvas tegevuses. Nad peavad tehnoloogiaid pigem veel üheks uueks õpikeskkonnaks kui tööriistadeks. Nad on üksikisikutele asjatundlikeks online-mentoriteks ja neid võib demokraatlikus võrgupõhises õpiprotsessis pidada pigem headeks kaaslasteks kui pärisõpetajateks. Nad teavad, millal osaleda, millal panustada eksperdina, millal käituda ametivennana ja millal olla vait. Samuti on neil väga hästi arenenud oskused online-rühmade arendamiseks õppimise eesmärgil ja nad suudavad online-ressursside abil rühmi ergutada. Nad oskavad õppureid online-maailmas tervitada ja toetada ning üles ehitada tõhusaid online-kogukondi. Nad toimivad salaagentide ja protsesside hõlbustajatena. Nad suudavad näha, mismoodi käituvad teised oma olukordades. Nad teavad, kuidas säilitada online’is huumorimeel ja natuke nalja. Nad teavad, kuidas tööd teabevahetusprotsessidelt järk-järgult edasi arendada ja kuidas muuta see teadmusjagamiseks ja lõpuks teadmusloomeks.

Millisel planeedil olete teie?

Tõenäoliselt on kõigil planeetidel killuke reaalsust ning mitmeid osalisi ja protsesse. Asutuste tasandil näeme ilmselt neid stsenaariume ka edaspidi kombineerumas, näiteks ülikoolid võivad ühineda suurettevõtetega või kolledžid hakata meediaettevõtete partnereiks. Tuleb mõelda tähtsatele tootemarkide loomise ja taasloomise küsimusele. Kui näiteks saavad tõeks Rändaja elemendid, siis mis saaks ilusatest ülikoolilinnakutest, nagu näiteks Bathist Ühendkuningriigis või Kuldrannikust Austraalias? Kui kanda kinnitaks Piimakohv, siis kuhu jääksid kõrgetasemelisel uurimustööl põhinevad ülikoolid nagu Oxbridge ja Harvard? Võite avastada, et erinevad inimrühmad teie organisatsioonis tunnevad vaimustust mõne planeedi võimaluste üle, aga teiste planeetide väljavaated kohutavad neid. Näiteks olen ma avastanud, et juhtidele meeldib sageli Sisukas ja IT-rahvale Rändaja. Akadeemikutele meeldib tihti konstruktiivne Piimakohv ja õpetajatele Otsekohe selle õpiobjektide lähenemisviisi tõttu. Milline on teie seisukoht?

Hoolimata ülalöeldust ei saa teabe- ja sidetehnoloogiate kasutamise mustreid lihtsalt määratleda, sest viisid, kuidas õppijad ja maadeavastajad uusi online-õppes pakutavaid vorme kasutavad, on sageli etteaimamatud. Uute tehnoloogiate aktsepteeritav kasutusviis ja neile tehnoloogiatele omistatav tähendus on keerukas segu “ratsionaalse ja ebaratsionaalse käitumise eraldiseisvatest ja hämmastavatest vormidest” (lk.45). Silverstone ja Haddon peavad teabe- ja sidetehnoloogiate rakendamist metsikute objektide “taltsutamise” protsessiks, mille käigus neid olendeid harjutatakse igapäevaelu kommete ja rituaalidega – protsess, mis õpetamise ja õppimise pikal skaalal peab suuresti alles juhtuma. Ma arvan, et kui e-moderaatorite oskused suurenevad ja nad võtavad kasutusele ka imetabase inimfaktori, siis saab metsikuid olendeid taltsutada ökoloogiasõbralikumal moel!

Loodan, et alustate omaenese strateegilisi vestlusi, seate need stsenaariumid kahtluse alla ja töötate välja uusi. Loodan, et need aitavad teil selgelt näha ka segastel aegadel, märgata muutusi enne, kui need muutuvad trendideks, märgata mustreid enne, kui need täielikult välja arenevad, ja haarata sobivatest tunnusjoontest selliste õpitehnoloogiate põhjal, mis tõepoolest kajastavad meie ja meie õpilaste vajadusi. Loodan, et need aitavad teil leida sobiva raja ülespuhutud nõudmiste (müüjad?), ebarealistlike ootuste (õpilased ja kasutajad?) ja teostamata strateegiate (poliitikud?) rägastikus. Muide, seda on kõige parem teha koos teistega – teistest osakondadest, teaduskondadest ja ülikoolidest. Isegi oma asutuste piires tuleb kompleksseid stsenaariumeid ja potentsiaali käsitleda mitmefunktsiooniliste meeskondadena. Peame täielikult kaasama ka tehnoloogiate pakkujad, sest nii tekib sügavam mõistmine ja parem dialoog. Usutavasti te veendute, et e-moderaatorite roll on kõigi nende stsenaariumite puhul väga tähtis, aga neile antav vastutus ja privileegid võivad aastate lõikes üsna palju erineda.

Mis siis ikkagi saab? Suures osas sõltub see teie arusaamast ja tegutsemisest! Kui lähenete ükskõik millisele neist planeetidest, kontrollige enne maandumist ise nende atmosfääri. Kas see toetab teie tegevusala elu? Kust tuleb energia teie elushoidmiseks sel planeedil? Kas olete esimene, kes astub selle planeedi pinnale? Ja kas te tahate olla esimene? Kui ei, mida saate õppida eelkäijatelt? Igal juhul tagage palun, et teie kogemusi saaks kasutada ka teie järeltulijad, saatku teid siis edu või tabagu läbikukkumine. Sel juhul ei loo te mitte ainult teadmust, vaid ka uut avastusjanuliste e-moderaatorite kogukonda.

Julgelt ja edukalt tulevikku sammumine eeldab vältimatult organisatoorset muudatust. Lõhe kaotamiseks kulub ilmselt palju aastaid, nii et meil on sellel teekonnal vaja nii taktikat kui ka strateegiat. Ajal, mil haridus muutub üleilmseks, kolib küberruumi ja saab geolokaalseks, oleks abi ka sellest, kui tunnustataks üleilmset e-moderaatorluse litsentsi.

Nagu te nägite, on endiselt tegu õpetamisega, aga mitte sellisega, mida tuntakse Maal. Enamikku meie juba omandatud oskustest läheb ikka veel väga vaja, aga vaja on muudki. Me kõik peame koos püüdma leida vastuseid. Sellisel juhul saavad e-moderaatorid ja õppijad neid imepäraseid ja mitmekesiseid planeete edaspidigi käes hoida.

Loe täispikka inglisekeelset artiklit.

Tags:

Autorist