„…lots of participants are from Estonia; but it is so small country, why so much?.” “Eesti on nii väike riik, miks on nii palju osalejaid Eestist?» Minu käest küsiti mitmeid kordi seda küsimust selle aasta juunikuus Euroopa Kaugõppe ja e-Õppe Võrgustiku (EDEN, European Distance and e-Learning Network) konverentsil “E-pädevused eluks, töötamiseks ja innovatsiooniks” („E-Competences for Life, Employment and Innovation”), mis toimus Viinis. Hiljem olles tagasi Eestis ja oma töökohal leidsin ma vastuse. Oma artiklis soovin ma koos Teiega jõuda oma vastuseni.
Olles Viinis ja jalutades õhtul ühes kenas pargis jäin ma mõtlema antud küsimuse üle. Miks seda on minu käest siin konverentsil nii palju küsitud? Mul oli kaasas konverentsil osalejate nimekiri. Heitsin mõttes nimekirjast välja suurriigid ja lähedal asuvad riigid. Leidsin järgmise seaduspärasuse, et suurim osalejate arv oli riikidest, mis olid kas väikeriigid või riigid kes ei hiilga eriti rikkalike loodusressurssidega (nafta, gaas, raua- või niklimaak jne). Riigid, millel ei ole võimalik iseseisvalt arendada suurtööstust, sest neil puudub vastav maavara. Ja kui mingit muud looduslikku rikkust ei ole, siis selle riigi suuremaks rikkuseks on tema rahvas. Inimesed, kes elavad selles riigis.
Mida mõistetakse inimese arengu all? Kõigepealt vaimne ja intellektuaalne areng ehk haritus ning hariduse omandamine. Sõltumata vanusest on inimesel erinevad oskused (iseseisva mõtlemise/töötamise oskus, abstraktne mõtlemine, kujutlusvõime jne). Just need on peamised omadused inimesele edukaks liikumiseks karjääriredelil ja oma elukvaliteedi tõstmisel.
Miks on rahva haridustase nii tähtis meile kõigile sealhulgas ka riigile? Kui me räägime haridusest, siis me mõtleme esmalt inimestele vanuses 7-20 aastat. Noored, kes on tulevased töötajad ja maksude maksjad. Nende edukusest ja ebaedust sõltub meie riigi edasine käekäik ning areng. Paljud meist on lapsevanemad ja me kõik soovime, et meie lapsed, kaastöötajad ja partnerid oleksid targad ja haritud inimesed.
Püüan analüüsida hariduse olukorda meie riigis. Viimase 5-7 aasta jooksul on kooli õppeprotsess muutnud «faktiõppeks». Mõnedes õppeainetes on tundide arvu vähendatud miinimumini. Õpetajal on õpilastele võimalik rääkida ainult faktidest ning tundides ei ole aega analüüsimiseks. Haritlased, kes tõesti muretsevad hariduse kvaliteedi üle tõdevad, et õpilaste oskuste ja teadmiste tase on oluliselt langenud võrreldes aastatega 1988-2000. Paljudel tänastel õpilastel puudub loogilise ja iseseisva mõtlemise oskus, nad ei oska eristada olulist ebaolulisusest. Kahjuks tänane õppija ei oska ja ei taha mõelda.
Mida teha situatsiooni parandamiseks? Selleks, et õpilane suudaks jälle mõelda, analüüsida, otsustada. Kõigepealt, tuleb muuta haridus atraktiivsemaks. Teadmiste ja oskuste kättesaadavus tuleb muuta õpilasele lihtsamaks ja arusaadavamaks. Missugune on kõige populaarsem meedia peale televisiooni? Loomulikult arvuti ja internet.
Kasutades interneti võimalusi on informatsiooni levitamine, uuendamine, täiendamine ja parandamine lihtne. Spetsiaalselt loodud veebikeskkonnad pakkuvad suurepäraseid võimalusi õppimiseks ja õpetamiseks. Kasutades neid õpikeskkondi on õppematerjali ülespanek võimalik erinevates variantides. Juurde on võimalik lisada hindamis- ja eneseteste, foorumeid ja tagasiside ankeete. Tänu nendele võimalustele ei pea õpetaja tunnis enam rääkima faktidest vaid saab tegeleda oma tööga – õpilase õpetamisega. Õpetaja saab nüüd suunata õpilast ja õpetada talle analüüsi oskust ja mõtlemist.
Edukas õpilane – edukas inimene – edukas lapsevanem – edukas töötaja/maksumaksja – edukas riik – kindel tulevik (pensionid, arenguprogrammid jne). E-õpe tähtsust on võimatu ülehinnata, sest seda saab kasutada kõikides ühiskonna ja hariduse valdkondades. E-õpe on võimsam töövahend hariduses, kui me arvata oskame. Mida efektiivsemalt me e-õpet oma õppeprotsessides juurutame ja kasutame, seda kiiremini areneb meie haridus edasi.
Et e-õppe süsteem töötaks efektiivselt, peavad olema süsteemi kasutajateks nii õpetajad ja õpilased ning inimesed, kes juurutavad ning arendavad e-õpet. Nad edastavad e-õppe kasutamise teadmisi ja oskusi õpetajatele, nad tunnevad e-õppe vaimu, oma energia ja veendumusega suunavad nad meid e-õppe võimaluste kasutamisele, et laiendada e-õppe kasutamist õppeprotsessis.
Õppimine – see on teiste inimestega suhtlemine, nende kogemuste analüüs, et suudaksime oma vigu ennetada ja teha asju paremini. E-suhtlemine ja informatsiooni virtuaalne edastamine tuhandetele mõjutab informatsiooni kaotust ja arusaamist. Sellepärast on vajalikud osalemised ühistel koosolekutel ja konverentsidel, et ei kaoks suhtlemine ja kontaktide loomine.
Ühe väikse riigi rohke osalejate arv rahvusvahelisel konverentsil aitab kaasa riigi arenguprotsessi kiirendamisele. Meie riigi rikkus on tema rahvas. Haritud ja tugev rahvas suudab tagada tugeva ja eduka riigi. Rahvuse areng sõltub haridustaseme kasvust. Riikliku Arengukava üks tähtsamatest arengusuundadest on infotehnoloogia areng. Meil peavad olema inimesed, kes viivad ellu RAK-is ettenähtud eesmärgid.
Üks tegur, mis mõjutab efektiivsust on kiirus. Mida rohkem inimesed säravate silmadega töötavad, seda kiiremini nad jõuavad järgmiste eesmärkideni ja seda kõrgem on nende töö efektiivsus. E-õppe juurutamise ja arendamise töös meie hariduses on vajalik igaühe osalemine ka nende, kes ütlevad et nad midagi ei oska ja ei tea ja kahtlevad uutes meetodites. Meil on olemas võimas tööriist – e-õpe. Ma ei karda sellist sõna – relv – ja see on kuritegu, kui me ei kasuta seda täisvõimsusega Eesti haridusruumis!
Jevgeni Kareva
