Eelmise aasta sügisel puutusin lähemalt kokku autorikaitse problemaatikaga. Nimelt otsustasime Tallinna Tehnikaülikooli eelõppeosakonnas, mille põhitegevuseks on aidata õpilastel valmistuda riigieksamiteks, arendada edasi kirjandiõpetuse ning inglise keele e-kursusi.
Rõõmustasin hetkeni, mil võtsin ühendust Eesti Autorikaitse Ühinguga
Otsustasime luua eelõppeosakonna kodulehele 40-sekundilise e-õpet tutvustava klipi. Kujundaja tegi töö valmis ning leidis väga sobiliku muusikapala. Muusikapala pidi tööle hakkama siis, kui keegi tundis huvi e-õpet tutvustava reklaamklipi vastu sellele vajutades. Lugu tundus sobivat ülihästi pildilise materjaliga, millest moodustus tervikteos. Minu arvates oli selles stiili, energiat ja ka õpihimu tekitavat alget. Rõõmustasin juba ette õnnestumise üle hetkeni, mil võtsin ühendust Eesti Autorite Ühinguga ning edasi Eesti Fonogrammitootjate Ühinguga. Kuna klipis tahtsime kasutada taustamuusikat, siis pöördusin Eesti Autorikaitse Ühingu poole lootuses, et saan asja lihtsalt korda aetud. Oma imestuseks sain aga teada, et pean veel pöörduma Eesti Fonogrammitootjate Ühingu poole, kust omakorda juhatati mind ühendust võtma fonogrammi omaniku ning plaadifirmaga.
Tuleb maksta või loobuda..
Rahalisest poolest sain teada, et loo kasutamise eest tuleb maksta nii Eesti Autorikaitse Ühingule (kvartalis kokkulepitud summa) kui ka fonogrammi omanikule. Kuna tegemist oli välismaise plaadifirmaga, siis tundus asi suhteliselt lootusetu seda enam, et olin kuulnud juhtumitest, kus vastust päringule ei tulnudki. Ja siin ei tähendavat vaikimine nõusolekut. Kaalusin olukorra mõttekust ning otsustasin muusika kasutamisest loobuda lihtsal põhjusel – asi tundus võtvat liiga palju aega ja energiat.
Lõpuks jäi õhku rippuma küsimus – kas asjaajamine peaks ikka olema nii keeruline?
Kadri Sildvee
