Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis on käivitunud mitmed e-kursused ning mitu ootab peatset presenteerimist. Olles algajad e-õppe juurutajad, oleme me oma valdkonna õppejõududena entusiastid ja kahtlemata need, kes tahavad uute metoodikatega katsetada. Töö käigus on meil tekkinud nii õppemetoodilisi kui eetilisi aga ka lausa globaalseid küsimusi ja arutelusid. Palusin käesoleva artikli kirjutamiseks meie õppejõududel vastata küsimusele “E-õpe – kas isolatsioon või aken maailma?“ ning alljärgnevalt pühendaksingi Teid, lugejaid, saadud mõttearendustesse.
Esiteks, eetilised kõhklused
Esmajärjekorras tegid muret eetilised kõhklused selles osas, kuidas usaldada õppijaid ja neid mitte kahtlustada plagieerimises.
Teiseks, isolatsioon
Teiseks, kas e-õpe isoleerib?
• Kas e-õpe jätab õppija üksi arvuti taha ja ta enam ei kohtugi õppejõuga, jäävad nad teineteise jaoks võõraks?
• Kas õppijad muutuvad arvutisõltlasteks, kes võõrduvad klassiruumist, auditooriumist ning suusõnalistest ettekannetest?
• Kas õppijana olla kursusel, kus kursusekaaslasi ning õppejõudu võid näha ainult fotolt või skype vahendusel, on jube ning tekitab õppijas ängistust?
• Mis saab meile tuntud ja turvalisest õpperühmast, kellega koos klatšida, närveerida ja rõõmustada?
• Mis saab õppejõu isikupärast, sisendus- ning õpetamisvõimest, mis ilmneb siiski eelkõige otsekontaktis õppijaga?
Katked õppejõudude arvamustest:
„Olen kahel poolaastal kasutanud osalist e-õpet. Osaliseks siiski ta ka jääb – vajan silmast-silma suhtlemiseks õppijatega kindlasti kontakttunde. Piiratud on ka tehnilised võimalused – näiteks testide läbi viimise osas. Kindlasti ei kujuta ma ette praktilist õpet interneti teel või seminari ettekande asendamist kirjaliku tööga.“
„NB! Inimestevaheline suhtlemine!“
„Isolatsioon? Kui kasutada videolõike ja slaide, siis aine õpetamise seisukohalt ehk ei, aga osade valdkondade puhul on reaalne oht siiski täiesti olemas.“
Kolmandaks, natuke aknast
Kolmandaks, kas e-õpe on aken maailma:
• Kas e-õpe kannustab võtma kursuseid teistest riikidest ja partnerkoolidest ning selleläbi avardub õppija maailm?
• Kas võimalus olla ühel kursusel (kuid mitte kohtuda reaalselt) erinevate riikide kõrgkoolide õppijatega on innustav või tekitab võõristust?
• Kas saame e-õppe kaudu rohkem eurooplasteks, maailmakodanikeks, aga samas kaotame oma identiteeti?
Õppejõudude arvamused:
„E-õpe on kindlasti üheks sammuks avatud maailma poole, kuid sellega kaasneb palju ohtusid õppija ebaaususe korral.“
„Loomulikult, aga ainult juhul, kui vallatakse asja tehnilist külge. Siis on kogu maailm lahti. Vähemalt noorte puhul on see kindlasti nii.“
E-õpe on väljapääs mitmes mõttes
Kuna täna räägitakse palju tudengite vähestest sotsiaalsetest tagatistest ning tudengite kõrgest tööhõivest, siis e-õpe on mitmes mõttes väljapääs. Õppida saab õppijale sobival ajal, näiteks öövalves olles, nagu minu õppijad seda teevad, samas kinnitades et see on parim aeg õpingutele pühendumiseks.
Osalesin käesoleva aasta oktoobri lõpus Turu Ülikoolis Soomes ühe kursuse lõpuseminaril kus arutati doktorantidele e-õppe võimaluse vajadusest. Ühiselt jõuti järeldusele, et edukate õpingute seisukohalt on vaja õppekeskkonda, kus saaks omavahel arutada, kirjutatut kommenteerida ning õppejõuga suhelda.
Kokkuvõttes julgen väita, et kindlasti on e-õpe see, mis annab inimesele suurema võimaluse haridusele juurdepääsuks.
Arvamust avaldasid:
Milvi Moks, lektor
Mai Lipping, erakorraline lektor
Anne Ehasalu, lektor
Piret Labotkin, personalispetsialist
Ülle Ernits
