Eesti e-õppe vanaema

• Pildid: Anne Villemsi ja Kristin Kraavi erakogust.

“Kui õppejõu ja üliõpilase õppetöö-alast suhet koostööks lugeda, siis oleme Temaga kolleegid alates 1970-ndast aastast, mil Ta oli verivärske õppejõud ja mina sama värske üliõpilane. Kui ma ei eksi, oli tol korral meie ühistegevuse objektiks nõukogude tehnikaime Nairi 2, koos oma 2048-pesalise (9 kilobaiti) ferriitrõngastel põhineva põhimälu, perfolindilugeja ja printeriga. Tema nimega seostub vaimustus, pühendumus, missioonitunne. Aga samuti seltskondlikkus, mitmekülgsus, seiklusjanu, …. Teda tundvad inimesed ei üllatuks, kui kohtaksid teda näiteks öösel kell kaks tormiülikonnas, just saabunud Kamtshatka pealinna Petropavlovski külje all oleva Avatscha mäe otsast või jaanuarikuisel suplusel Barcelona inimtühjal plaazhil. Ka on Tal üks omadus, millest on nii väga puudus tänases Eestis: üldise huvi eelistamine isiklikule. Kui Ta näeb probleemi – ja aktiivse eluhoiakuga inimesena näeb Ta neid ikka – siis asub Ta tegutsema, mõtlemata enda heaolule või omakasule. Kõike seda ja muudki veel, millest eespool juttu, olen Temalt õppinud.”

Just sellisena  iseloomustab käesoleva uudiskirja e-õppe persooni Tallinna Ülikooli professor Peeter Normak.
Saame tuttavaks Tartu Ülikooli Arvutiteaduste Instituudi lektoriga – Anne Villems.

Kas mäletad lapsepõlvest, kelleks Sa saada tahtsid?

Kuna mu isa oli kirurg ja pärast sõda, kui ma sündisin, siis me elasime minu lapsepõlveaastad (15 aastat) kliinikus, siis ma usun, et  loomulikult tahtsin ma arstiks saada, nagu mu isa. Mul üldiselt erilisi iidoleid pole mitte kunagi olnud. Ma ei ole mingisuguste fännklubide liige.

Mis põhjusel Sa valisid omal ajal õpinguteks Tartu Ülikooli?

See oli asjade väga loomulik käik, sellepärast, et kui mõelda selle peale, missuguse hariduse ma olen saanud ja missuguse eriala ma olen saanud, siis ma usun, et see algas Mari Ülikoolist (tol ajal kandis see kool nimetust Tartu 10. algkool ja praegu on Mart Reiniku Gümnaasium). Seda kooli nimetati Mari Ülikooliks sellepärast, et selle õppealajuhataja ja matemaatikaõpetaja oli Valentin Marvet ja see oli ilmselt üks parimaid matemaatika õpetajaid Tartu linnas üldse. Ja ma mäletan neid matemaatika tunde siiamaani! See oli muidugi mu lemmikaine. Mul oli seal viisi iga päeva peal vähemasti üks, aga mõne päeva peal ka kaks, sest tal olid sellised aktiivmeetodid, millega ta õpetas. Ma mäletan, et meil käis tundides tõesti palju tudengeid ja tudengitel olevat olnud raskusi meie, kuuenda klassi, algebra tunnis kaasatöötamisega. Tal olid sellised harjutused suure paberi riba peal, kus olid peal algebralised avaldised, mida pidime lihtsustama – meie tegime seda kõike peast ja tudengitel olevat olnud raskusi meiega sammu pidada. Me olime nii välja treenitud. Nad ei õpetanud, vaid jälgisid tunde. Meil oli see tegevus selline mäng, mille eest sai punkte ja hindeid. Sealt mulle need viied tekkisidki.

Kuidas toimus üleminek matemaatikast informaatikasse?

Tegelikult see algas kohe matemaatika ja informaatika  käsikäes. See Mari Ülikool, millest ma rääkisin, kus meil oli terve plejaad väga häid õpetajaid väga mitmetelt aladelt. Kõik mida ma eesti keelest tean, tean ma sealt koolist. Kõik, mida ma botaanikast tean, tean ma sealt koolist. Kõik, mida ma joonistada oskan, on ära joonistatud õpetajale. Mu vene keele põhi loodi seal… No ühesõnaga, seal oli tõesti palju väga häid õpetajaid. Aga siis edasi läksin ma keskkooli ja kui ma üheksandasse jõudsin, siis loodi matemaatika klass. See oli väga loomulik jätk. Ja seal olid meil ülikoolist õpetajad. Meile õpetas matemaatikat Olaf Prinits, programmeerimist professor Ülo Kaasik ja seal oli ülikooli arvutuskeskusest veel inimesi. Nii et tegelikult kui võiks mõelda, et minu vanuses inimene – see on, eks ole, see vanusegrupp, mille  kohta öeldakse, et käsi väriseb hiire peal jne – siis mina nägin arvutit esimest korda 1962. aastal ja kohe pandi meid sellega programmeerima.

Kuidas Sinust õppejõud sai? 

Aga kui ma lõpetasin Tartu Ülikooli matemaatika statistika kallakuga, siis lõpetamise kevadel tekkis küsimus, kuhu tööle jääda. Kuna ma olin praktikal käinud Tallinna Tehnikaülikoolis ja seal oma praktika teinud translaatorite kirjutamise rühmas, siis mul nagu esimene idee oli minna Tallinnasse – nii nagu väga paljud teisedki. Aga mai kuus ma läksin mehele ja mu mees ütles, et Tallinnasse tema küll ei kavatse minna – tema kavatseb ikka Tartusse jääda. Ja siis oli mul küsimus, et mis siis mina teen. Hakkasin otsima, kas Tartus ka tööd on ja professor Ülo Kaasik pakkus mulle kohe õpetamise tööd. Tol hetkel oli see programmeerimise kateeder. Nii et – professor Ülo Kaasik süüdi!

Sa oled tuntud väga innovaatilise õppejõuna. Kuulduste järgi olid üks esimesi õppejõude, kes õppetöös hakkas arvutit kasutama.

Ma õpetasin arvutit kohe päris algusest peale. See, mida ma õpetama hakkasin, ei olnud matemaatika vaid see oli programmeerimine tolleaegsetel esimese-teise põlvkonna arvutitel. Arvutid on olnud kogu aeg minu eriala. Kui ma vaatasin, mida arvutitega tehakse, siis mind tegi kadedaks kõik see, mis kõik mujal maailmas toimub. Kogu see koolide komputeriseerimine, mida üritati ka Nõukogude Liidus teha. Selle eestvedaja oli Novosibirskis. Meil olid temaga väga head suhted. Seal oli lasteklubi, kes käis näiteks minul kodus külas ja meie käisime korduvalt Novosibirskis, kus nad lõid koolidele eraldi programmeerimiskeeli jne.

Need arvutid, mis olid esimese põlvkonna arvutid, mida 20 tundi ööpäevas putitasid insenerid ja siis 4 tundi tehti nendega midagi muud, nendest see otsene kasu oli väga kaudne. Kui personaalarvutiteni jõuti, siis seal oli see kasu kohe näha. Ma organiseerisin kuskil 80ndate lõpus protsesskirjutuse kursuse üritades Eestist leida lektorit. Kuid kui ei leidnud, siis võtsin ühendust enda sõpradega Rootsis. See oli selline aeg, et meil oli Eesti lipp juba laua peal. See oli puhtalt kursus sellest, kuidas kasutada personaalarvutit kirjutamise õppimisel. Minu meelest tekstiloome halb metoodika koolis oli üks hariduse häbiplekk.

Kas personaalarvutite levikuga seoses on Sul ka midagi erilist meeles?

See oli väga värvikas periood – seda ei saa unustada! Ma vaatasin kadedusega, kuidas kolleegid mitmetest instituutidest saavad vahendeid selleks, et osta välismaist aparatuuri (see oli puhtalt nõukogude ajal 80ndate alguses). Kui organiseeriti üks näitus 82. aastal Tallinnas ja kuhu kutsuti kohale ka Apple personaalarvutite vahendajad Cambridge’st, siis ma otsustasin, et ega me siis halvemad ei ole. Siis oli küll hetk, kui kõik mu kolleegid ütlesid, et see paberite ajamine ei tasu ära. Mul õnnestus see ajada positiivse lõpuni, nii et 1982. aastast pärinevad meie esimesed Apple II arvutid. Kui teised kõik ostsid neid mingiks teadusaparatuuriks, siis meie ostsime neid õpetamiseks! Need arvutid jõudsid kohale nädal aega enne semestri algust ning nädal hiljem toimusid nendel juba üliõpilaste praktikumid. Kui nende saamine juba reaalseks muutus, siis ka kõik kolleegid hakkasid asjasse uskuma.

Sa olid ka üks esimesi, kes WebCT õpikeskkonda kasutama hakkas. Kuidas Sa selle lipulaevaks sattusid? 

Ma usun, et 90ndate keskel oli see aeg, millal meie kolleegid Soomest ja ka Rootsist olid huvitatud Eesti avastamisest. See tähendab seda, et seal oli ridamisi selliseid üritusi, kus keegi oli minu nime andnud mingisugusele organisatsioonile – oli see siis Akva arvutikoolitajate organisatsioon Soomes või siis selle analoog Rootsis (ei mäletagi selle viimase nime) – ma aitasin organiseerida nende siinpoolse vastuvõtu. Kui rootslased tulid, siis me tegime ühisseminari, kus rääkisime, mis nemad on teinud ja mida meie parajasti teeme. Üks Rootsi esineja oli Rolf Dalin Mid Sweden’i ülikoolist Sundsvall’ist, keda võin nüüd oma heaks sõbraks nimetada. Tema rääkis, kuidas ta statistikat õpetab. Ta tegi seda WebCTga. See tekitas kuidagi sellist helinat sees… Tol hetkel oli see kõik veel British Columbia Ülikooli enda süsteem, mille levitamist nad ise tegid. Need summad olid tolle aja kohta ka meile täiesti vastuvõetavad. Me ostsime sealt 50 litsentsi kasutamise õiguse. See oli muidugi väga lõbus, sest ega keegi meile sellealast koolitust ei teinud. Me organiseerisime WebCT vahendite avastamiseks oma instituutid iganädalase seminari. Üritasime vaikselt selle tarkvaraga midagi teha ja kord nädalas tulime kokku ja rääkisime oma saavutustest. Tegemist oli ikka väga varajase versiooniga ning seal oli palju vähem võimalusi, kui täna… Esimene kursus WebCT toega sai valmis 1997. aastal. Me alustasime kursuse testimist informaatika kooliõpetajate kutsekursusel osalejatega.

Kuidas Sa m-õppeni jõudsid? Miks see Sinu arvates nii palju tähelepanu väärib?

Mõnedes maades on m-õpe väga populaarne. Näiteks Jaapanis. Seal on see väga populaarne seepärast, et mobiiltelefonid on seal väga arenenud. Internetiühendusega on seal aga hoopis halvemini kui Eestis. 50% inimestest ei ole Internetile juurdepääsu, kuid väga head mobiilid on kõigil olemas. On väga loomulik, et osa asju, mida meie teeme Internetiga, tehakse seal mobiilidega. Nagu tähele olete pannud, siis Eestis seda kohta, kus mobiiliühendust ei ole, enam ei olegi ju.  Nii et nendega saab ka sellistesse nurkadesse õppimist viia. Seda, et meil m-õpe mingisuguseks peavooluasjaks muutuks, seda mitte. Igasugused asjad tuleb läbi proovida, inimeste suhtumine teada saada ning seda teadlikult ka kujundada selle baasil. See, mis maailmas toimub, arendatakse ikka väga paljudes kohtades.

Sa räägid õpetamisel tihti sellest, et õppijale peab andma võimaluse teha valikuid. Räägi sellest.

Inimesed on kõik väga erinevad. Erinevad on nende teadmised, huvid, võimed, enesejuhtimiseoskused, õppimisoskused. Me räägime väga paljude kursuste puhul, kust tuleb õppuritel motivatsioon. Siis kui anda inimesele valida, siis see ühtlasi tekitab motivatsiooni. Nad on ju ise selle valinud! Me ühel kursusel katsetasime kahetasemeliste materjalidega, kus teisel tasemel pidi igaüks valima endale materjalid, mis teda kõige rohkem huvitavad. Kui on Internetiga seotud kursused, siis teadmiste, oskuste, arusaamiste ja suhtumiste skaala on inimestel väga lai ka ühes teaduskonnas ja ühe vanusegeneratsiooni piires. Igaüks saab endale ise valida ja sellega tekib ka motivatsioon.

Mis Sind e-õppe temaatikani viis?

Suur vajadus! Kui meil oli juba 1991. aastal kõigi nende dramaatiliste poliitiliste ja olmeliste murede taustal selge, mis asi on Interneti ja et Internet on see, mida me vajame, siis veel 1994. aastal ei olnud formaalharidusliinis nendel inimestel, kes vastutasid õpetajate hariduse ja õppekavade eest, Internetist veel õrna aimugi. Selleks ajaks oli mul kogemus, sest niipea, kui online Internet üles sai, komistasin kohe ühe koostööprojektis toimunud simulatsioonimängu peale, mida tegid ameeriklased. Osalemine maksis 50 dollarit, mida mul ei olnud kuskilt võtta! Ameeriklased ütlesid sellepeale, et tulge ilma selle 50 dollarita… Kirjutasin ülikooli ajalehes väikese nupukese, et kes tahaks selles ürituses osaleda ja niimoodi tuli kuskil 12-15 tudengit kokku ja me osalesime kaks semestrit. See andis mulle esimese kogemuse simulatsioonimängust, kus on kümneid gruppe üle maailma ja kus kõik teevad koostööd. On stsenaarium ja online side ja reaalajas kogunemised jne. Entusiasmi oli meil tol ajal väga palju.

See tunne, et haridussüsteem jätab Interneti kasutamise hoopis tähelepanuta… (jääb mõttesse). Ühesõnaga, hakkasime tegema õpetajate koolitusi. Inimesed aitasid palju, ka EENet, mis alustas 1993. aastal. Tegime koolitusi mitu korda aastas praktiliselt ilma rahata. Kuna õpetajaid oli seinast seina, siis me tegime neid viiel tasemel. Tänu Marek Tiitsule saime me mingist Euroopa projektist peotäie modemeid. Organiseerisime modemside rühma ning kes kirjutasid avalduse, said modemi ka kaasa. Kursusel me õpetasime, kuidas seda kasutada ja elektronposti üles panna. Kui ma käisin umbes 1994. aastal rääkimas koolidest ja telekommunikatsioonist, siis mulle öeldi, et see on mingisugune teie arvutifriikide värk ja see ei tule Eesti kooli mitte kunagi. Mina panin oma suu kinni ja jätsin ütlemata, et 50 kooli oli juba tolleks hetkeks ühendatud. Entusiaste koolides oli ikka lõpmata palju. Näiteks Viljandi ja Hiiumaa – nad tegid ilma igasuguse kõrgema toetuseta imesid koolides!

Esimese e-kursuse tegimegi selle tõttu, et me nägime, et me ei suuda seda huviliste massi enam niimoodi koolitada. Kursusele registreerus üle 40 kooli! Meie lootsime, et tuleb ligikaudu 5 kooli… Sellel kursusel oli umbes 600 inimest ja siis me avastasime igasuguseid asju e-õppes. Süsteem oli selline, et igal pool pidi koha peal olema keegi oskaja inimene ja mingi side. Selle ühe oskaja ümber pidi kogunema grupp (kui suur, see ei mänginud rolli). Kursus toimus põhiliselt e-maili teel. Mõistsime, et niikaua, kuni me ei lase kõigil 600 meile Terje Tuisuga kirju saata, on kõik hästi. Näiteks Karin Ruul oli Kilingi-Nõmme kooli rühma „teadja-inimene“. Ta oli tol ajal meie tudeng. Aeg-ajalt on veel kohata neid inimesi, kes sellel esimesel kursusel osalesid.

Kas oled suutnud e-õppe pisikuga nakatada ka enda lähedasi?

Nende töökohtade arv, kus elektroonset sidet ei kasutata, läheneb piiramatult nullile. Minu väimees on EENeti juht – tema tagab, et akadeemilisel kogukonnal ühendus olemas oleks. Tütar on mul SA Archimedeses ja see asutus töötab ka juba suures ulatuses elektroonsel teel. Tütretütar oli küll hädas, sest nende koolis ei ole eKooli.

 Kas Sa oled alati olnud nii uuendusmeelne – koolis, ülikoolis, elus üldse?

Siis kui meil oli see esimene tekstiloome kursus, siis me kõik kirjutasime teemal „kui mina olin veel väikene mees“ vms. Ma mõtlesin, mida ma kirjutan ja mis on selline seik lapsepõlvest, mis on mõjunud. Ma valisin enda jaoks selle, et mul oli väga andekas treener. Ma käisin ujumistrennis ja tema organiseeris ujumislaagreid. Ta organiseeris neid niimoodi, et otsis üles mõne veel koospüsiva talumaja. Me tegime selle kõik koos korda nii, et selles saaks kuu aega elada. Tema ise oli täielik pealtvaataja. Käisime kolhoosipõllul ja teenisime ise raha, meil oli tööminister, kes oli tol ajal esimese kursuse tudeng. Mina olin 10. klassi lõpetanud ja olin majandusminister. Pidin organiseerima, et menüüd ja toiduaineid oleks olemas ja et me rahaliselt välja tuleks. See laager nii toimiski – me tegime kõik ise. See oli kihvt laager! Sealt tuleb selline loomingulisus ja iseotsustamise oskus – selline tunne, et võib vajadusel ka läbi seina minna. Sa lihtsalt oled situatsiooni ees, kus tuleb tegutseda ja tegutseda tuleb koos. See on ka innovaatika. Eriala on mul ka selline – arvutid. Kõik, kes minu teele on sattunud ongi innovaatorid. Õiged sõbrad on mul olnud kogu aeg!

Kas Sul kõige selle kõrvalt jääb aega ka isiklike hobidega tegeleda?

Jah ikka. Reisimine on üks, mis varem põhiliselt oli matkamine. Ujumisega tegelen ka. Õnneks meile ehitati Tartusse Aura. Enne seda, 5. klassist kuni ülikooli lõpuni käisin Emajõe tänava vannis, mis oli 17 meetrit pikk ja kahe rajaga.

Kui Sa saaksid valida ajastut elamiseks ja töötamiseks, siis mis ajastu oleks Sinu valik?

See on selline küsimus, millele sisuliselt vastata ei saa. Küsimus on selles, kas ma tahaksin sündida sellesse maailma siin praegu, kus meil on vaba Eesti ja Internet või ma tahaksin sündida seal, kus ma sündisin – sõjajärgses ENSVs. Mul on suur hirm, et kui ma sünniksin praeguste vabadustega, siis ma ei oskaks kuidagi ennustada, mis must saaks. Ilmselt ajastu on mind kujundanud. Ma ei tea, kas selline ujumislaager oleks midagi enneolematult ja nö üldrutiinist väljalangev, et ta mulle niimoodi meelde jääks ja mind kujundaks? Ma ei tea, kas mu kumbagi meeldejäävat matemaatikaõpetajat põhikooli viimasest astmest ja keskkoolist oleks võrreldavaid õpetajaid praeguses koolis, kuhu ma satuksin… Ma vist tahaksin olla see, kes ma praegu olen.

Kas teate, mis on 1000% inflatsioon? Seda ei saa tagant järgi lugeda – seda saab ainult läbi elada… Need, kes seda läbi ei elanud, ei saa seda kogeda. Kui ma rikkaks oleks tahtnud saada, siis ma ilmselt ei tegeleks e-õppega. See kindlasti ei ole see koht, kus enneolematult rikkaks saada.

Mis oleks Eesti hariduses teisiti, kui Sina oleksid haridusminister?

Valgustatud monarhism on muidugi kõige õilsam ühiskonnakord üldse. Ainukene probleem selle juures on see, kust seda valgustatud monarhi leida. Ma kardan, et ministril on vaja meeskonda ja eriti hea oleks, kui asjad toimiks osaliselt alt üles ja selleks, et ülevalt vastu tulla, et seda ei takistataks. Kõige olulisem on see, mida teevad õpetajad. Halva ministri käe all head õpetajad saavad endiselt hästi õpetada. Kuid hea minister ei taga seda, et kõik meie õpetajad oleksid head. Nii et võib-olla tähtsaim on õpetajate ettevalmistamine ja inimeste valik. Ma usun, et ministri roll on elu mitte takistada. Olulisem on see, mida teevad õpetajad. Direktor ei tohiks takistada innovaatilisi õpetajaid. Meie üldhariduse õppekavad jäävad kogu aeg ajale jalgu ja ma lohutan ennast oma sõbra Mart Laampere lausega: „õppekava ei õpeta“. Aga see, et meie haridussüsteem ei suuda õppekava arenguprotsessi juhtida, on küll nö must plekk Eesti haridussüsteemi rinnal.

Kas Sul oma kogemuse põhjal on ka sõnum õpetajatele?

Inimesi armastada! Tegelikult ma ei tea, kuidas praegu on. See mitteformaalne õppimine võtab järjest suuremaid mõõtmeid ja formaalse hariduse mõju väheneb. See on omaette teema, kuidas see avaldub ja kas see on hea või halb. Aga kool peaks kompenseerima mõningaid kodu möödalaskmisi ja ka näiteks varanduslikku diferentseerimist ja kool peaks olema kõikide õpilaste kool. See, kuidas meil osa õpetajaid õpetab ülemist kolmandikku ja ülejäänuid lohistavad takka… Õpetaja peaks õpetama kogu klassi. Seal on palju võtteid, mida ma tean ja ilmselt ka palju, mida ma ei tea. Ma kardan, et meie õpetajad ei ole koolitatud efektiivselt õpetama nii neid, kellel on loomulikku annet kui ka neid, kel seda ei ole. On õpetajaid, kes õpetavad seda ülemist kolmandikku kui ka neid, kes õpetavad seda keskmist osa. Mõlemad otsad jäävad õpetamata, mis on väga paha. Nii et – inimesearmastust!