Mees vuntside ja kitarriga

• Intervjueerisid ja toimetasid Marit Dremljuga ja Kerli Kusnets e-Õppe Arenduskeskusest
• Pildid: Mart Laanpere erakogust

Mardiga on selline lugu, et ükskõik, millisesse maailma otsa sa satud, alati leidub keegi, kes on temaga koostööd teinud või temast kuulnud. EDENi (European Distance and e-learning Network; 13.-16. juuni 2007) kevadkonverentsi ajal Napolis küsiti ühistranspordis meie (e-Õppe Arenduskeskuse meeskond) käest „Are you from Estonia?“. Vastates sellele küsimusele jaatavalt järgnes koheselt küsimus „Do you know Mart Laanpere?“

Kas mäletad lapsepõlvest, kelleks Sa saada tahtsid?

Ei tule küll meelde. Mul on muidugi üldse väga kehv pikamaa mälu. Aeg-ajalt tulevad millegagi seoses killud meelde, kuid selle kohta, kelleks ma tahtsin saada, mul küll ühtegi kildu ei ole. Mäletan, et mingil ajal olin meeletult sees indiaani temaatikas. Lugesin kolm korda läbi raamatud, mis indiaanlastest olid ilmunud. Mitte ainult seiklusjutud, vaid ka kogu etnograafilise poole. Sellega sai süvitsi tegeletud.

Võib-olla üks selline seik, mis praegu meelde tuleb, on see, et kui ma keskkooli lõpetasin, siis lõpuaktusel ütlesin oma ajalooõpetajale, et lähen õpetajaks õppima. Siis ma juba teadsin vist, et ma lähen õpetajaks õppima. Ja ma isegi kaalusin ajalugu vahepeal… Mõistus tuli koju viimasel hetkel ja ma läksin ikkagi matemaatikat õppima.

Üldiselt ma olen ambitsioonivaba inimene olnud kogu aeg. Ma ei mõtle eriti tuleviku ega ka mineviku peale.

Mis ajendas Sind matemaatikat ja füüsikat õppima?

Ma olen ambitsioonivaba ja vist laisk inimene. Ma läksin sinna, kus tundus, et kõige kergemini läbi saab. Seal konkurssi ei olnud. Tundus, et matemaatikas sain ma väga kenasti hakkama. Matemaatikaharidus on põhimõtteliselt nagu filosoofiaharidus – üldine põhi. Sealt võib edasi minna väga paljudesse erinevatesse suundadesse. Nii on ka juhtunud tegelikult. Kui ma vaatan enda kursusekaaslasi praegu, siis väga vähesed nendest on matemaatikaõpetajad. Nad on väga erinevatesse suundadesse laiali läinud.

Sa oled olnud koolidirektor ajaperioodil (1992 – 1996), mil paljud regulatsioonid üldhariduskoolides olid paika panemata. Kas Sul on sellest ajast meeldejäävaid ja eredaid mälestusi?

Ega ma väga palju selliseid konkreetseid asju ei mäleta… Ega keegi ei õpetanud direktoriks olemist. Ma olin suhteliselt noor, alles kolm aastat õpetajana töötanud ja olnud kogu aeg selles kollektiivis noor kolleeg, kes alles hiljuti tuli. Ja nüüd järsku olin ma oma kolleegide boss. Ega see väga lihtne ei olnud. Selline ujuma õppimine niimoodi vette visates ja uppumise vältimiseks… Tuli igasuguseid asju käigu pealt välja mõelda ja ette võtta. Inimsuhted läksid vahepeal keeruliseks, aga kollektiiv oli toetav ja hea ja elas üle ka need reformid, mida ma seal ette võtsin.

Mis reforme Sa ette võtsid?

Oh… Tol ajal olin ma väga radikaalne. Tagasi vaadates ma ei saagi aru, kuidas seda suutsin. Tänapäeval ma enam ei suudaks. Esimese paari kuu jooksul  paigutasin ikka meeletult inimesi ümber. Ma üritasin oma meeskonda luua.

Olid Sul omad põhimõtted, millest lähtuvalt Sa tegutsesid?

Ma pidasin palju nõu teiste inimestega. Endise direktoriga ja nende kolleegidega, kes olid mu mõttekaaslased. Kohe esimesel aastal hakkasin osalema koolitusprojektides. Kõige suurema mõjuga oli programm nimega „Omanäoline Kool“, mida korraldas ja finantseeris Avatud Eesti Fond. See oli väga põhjalik ja tihe koolitus. Ameerika tipud olid meile sinna kohale taritud ja sai tänu sellele keelt, rühmatööd ja innovaatilist mõtlemist õppida. Paljud nendest koolidest, kes seal osalesid, võtsid aktiivselt ette tõsiseid reforme. Meie näiteks reformisime oma koolis hindamise ära. Kuigi seda on Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt ning välishindamise käigus ahistatud ja piiratud, on see osaliselt isegi tänaseni säilinud. Perioodõppele läksime ka üle niimoodi, et valmistusime selleks terve aasta ja külastasime vist kuute kooli. Jätsime õpetajatega mõnel päeval tunnid ära, sõitsime üle Eesti laiali – kes Tartusse, kes Saaremaale vaatama kuidas seal perioodõpe toimub. Mis on õnnestumised, mis on ebaõnnestumised. Tulime tagasi, vahetasime kogemusi ja  valisime oma tee. Arvan, et kõigi nende reformidega tõin ikka oma kolleegidele terve hulga lisatööd kaela. Osalt nad olid sellega harjunud, sest eelmine direktor oli samasugune reformihull. Ma arvan, et see kõik läks sobivalt ja suhteliselt üheskoos – ei tulnud ainult minu peast need ideed.

Mis Sind e-õppe temaatikani viis? Mis Sa arvad, miks see Sind tänaseni köidab?

Tõid loomulikult juhused, täpselt nii nagu kõik teised asjad mu elus on juhtunud suuresti läbi juhuste. Ma arvan, et see võis olla 1994 või 1995. Igal juhul ma töötasin veel koolis koolidirektorina, kui ma millegipärast sattusin (ma ei tea, miks) koolitusele, mis oli mõeldud ülikoolide õppejõududele. See oli Michael Moore’i kaugkoolituskursus. Ma sattusin sinna poole pealt ja olin ainult osaliselt kaasatud nendesse tegevustesse. Seal siis esimest korda räägiti soomlaste esituses põhiliselt (ja ka ameeriklaste), et kaugkoolitus ja tehniliste vahendite kasutamine koolituses on eriline asi. Ma olin enne seda oma koolis tegelenud ka sellega, sest ma olin arvutiõpetaja. Esimesed arvutid, mis tulid – ega seal ei olnud siis mingit erilist tarkvara peal. Kui sa midagi enamat tahtsid saada, siis tuli see ise programmeerida. Programmeerimise õpetamine oli ka oluline osa minu tööst. Üks suund, mis meil oli, oli see, et me programmeerisime õpetuslikke mänge nooremate õpilaste ja ka vanemate jaoks. Kogu mu magistriõpe keerles ümber haridustehnoloogia ja tehniliste vahendite kasutamise õppetöös. Oli täiesti loomulik, et sealt peale on see olnud ikkagi minu põhiline kompetentsivaldkond. Ma arvan, et ma olin esimene inimene Eestis, kes sai magistrikraadi haridustehnoloogia alal. Ühest küljest see suunas mind kogukonda. Ülemaailmselt tekkis terve võrgustik tuttavaid eri riikidest, kes tegelesid e-õppega (seda tol ajal küll nii ei nimetatud). Teisest küljest oli mul mingisugune vastutus, et kui mina olen ainuke inimene Eestis, kellel on ametijuhendis kirjutatud, et sa oled haridustehnoloog või haridustehnoloogia õppejõud, siis mul on missioon, et ma pean seda valdkonda edasi vedama.

Kuidas tekkis haridustehnoloogia keskus, mis oli tol ajal esimene omanäoline Eestis?

See oli üks pikk lugu jällegi… Kuna ma olin „Omanäolise Kooli“ programmis aktiivne, siis mulle hakati peale käima, et ma võiksin selle vormistada magistrikraadiks. Et tuleksin magistriõppesse Tallinna Pedagoogikaülikooli ja teeksin oma kooli reformide kohta magistritöö. Tol ajal oli magistriõpe täiesti jaburalt korraldatud, nii et ma oleks pidanud käima peaaegu igal tööpäeval keset päeva loenguid kuulamas 60 kilomeetri kauguselt… Olin magistriõppe hingekirjas, aga praktiliselt ma seal ei osalenud. Mingil hetkel muutus see probleemiks ja kuidagi selle kaudu tuli pakkumine 1995. aastal, et ma võiksin minna ja teha magistri lõpuni hoopis Hollandis. Pakkumine tuli Tallinna Pedagoogikaülikooli kaudu ja ülikool nõustus mind ka tööle võtma ja toetama. See oli intensiivne haridustehnoloogiateemaline magistriprogramm. Kui ma sinna läksin, ei saanud ma üldse pihta, mis see haridustehnoloogia on… Eesti keeles polnud sellist sõnagi. Kui ma tagasi tulin, siis olin kohustunud vastutasuks Tallinna Pedagoogikaülikooli toetusele tulema siia tööle. Keskus oli põhimõtteliselt selleks ajaks olemas, aga keskuses töötas ainult üks inimene. See oli Rein Ruubel, kes oli enne mind just sealsamas Hollandis õppinud ja tänu kellele ma Hollandis õppimise võimaluse ka suuresti sain. Alguses me hakkasime haridustehnoloogia keskust ehitama nii, nagu selleks võimalused olid. Ülikooli poolt olid suhteliselt napid rahalised võimalused. Nad pakkusid ruumi ja pakkusid juhataja palga ja lisaks vist ka haridustehnoloogi palga. Nii et mina olin esimene haridustehnoloog Eestis, kellel oli selline töönimetus ametijuhendis (kuigi ma päris pead ei anna, see võis olla ka natuke teisiti sõnastatud).

Seejärel sai hakatud otsima võimalusi, kuidas edasi areneda. Sai selgeks, et me peame rohkem ülikooli põhitegevusega ehk õppetööga integreerima keskuse tegevust. Eesmärgiks sai haridustehnoloogiaalaste baaskursuste väljatöötamine ja sisseviimine õpetajakoolitusse. Mitu aastat tegelesin põhiliselt sellega, et ma õpetasin tohututes massides. Oli täiesti tavaline, et näiteks ühel kursusel oli 200 tudengit õpetajakoolituse kõikidelt erialadelt. Selle kõrval sai laiendatud ka IKT infrastruktuuri – hankisime korralikud arvutid Tiigrihüppe Sihtasutuse ja ülikooli (võib-olla oli veel toetajaid) toel. Siis hakkasime ka arendusprojekte tegema ja koolitusprojekte koostöös Tiigrihüppe Sihtasutusega. Lõime 1999. aastal õpetaja võrguvärava, mis oli selline esimene haridusportaal. See asi kasvas aina suuremaks ning õppetöö põhimõtteliselt muutus koormavaks. Teine asi oli see, et Tallinna Pedagoogikaülikoolis käivitus e-õpe vähehaaval. 2002. aastal me poolitasime haridustehnoloogia keskuse – mitte küll päris pooleks, aga kolm inimest jäid meist maha kasvatusteaduste teaduskonda, nemad tegelesid õpetamisega edasi. Meie põhituumik koos nimega haridustehnoloogia keskus kolis avatud ülikooli alla, mis oli üleülikooliline struktuur ja sealt saime pakkuda tugiteenuseid kõikidele ülikooli teaduskondadele. See oli aeg, kui käivitus Eesti e-Ülikooli arendustegevus. Põhimõtteliselt olime me õigel ajal õiges kohas. IVA arendus läks samal ajal käima… Seal oli seda kõike hea teha.

Paralleelselt e-õppe tugiteenuse pakkumisega ülikooli teaduskondadele hakkasime üha rohkem tegelema teadustööga. Mingil hetkel muutusid tugiteenused jällegi koormavaks ja ei lasknud keskenduda teadustööle, mis oli meie põhihuviks kujunemas. Siis tuli jällegi poolitada haridustehnoloogia keskust. Osa haridustehnoloogia keskust jäi avatud ülikooli maha. Meil on kaks haridustehnoloogia keskust majas. Avatud ülikoolis töötab neli inimest ja nad tegelevadki ainult tugiteenuste pakkumisega: IVA, sisutootmine ja videokonverentsid. Meie kolisime Informaatika Instituuti. Meie kompetents on selline, et 50% suurusjärgus oleme pedagoogikas kompetentsed uurimustööd läbi viima ja teine 50% infotehnoloogias. Nüüd ongi niimoodi, et meid on siin 15 inimest. Kasv on olnud meeletu. See on kuidagi iseenesest juhtunud. Mõnedel tuleb selline asi hambad risti ponnistamisega endale seatud eesmärkide ja sihtide suunas. Aga nagu ma ütlesin juba alguses, ma olen ambitsioonivaba, see on kuidagi juhtunud.

Oled temaatiliste võrgustike idee algataja Eestis. Mis see võrgutamine on? Kas eestlased on Sinu arvates selle idee jaoks piisavalt avatud?

Eks ma korjasin selle idee üles ilmselt kuskilt … Ma arvan, et juured viivad tagasi „Omanäolisse Kooli“. See on minu elus olnud nii suure tähendusega, kuna see oli ehtne võrgustik – innovaatiliste koolidirektorite võrgustik. Seal ei olnud ainult direktorid, sest igast koolist osales tiim – olid ka õppealajuhatajad ja aktiivsemad õpetajad. Sellest ajast, 1993. -1994. aastast pärineb suur osa minu tutvustest Eesti haridussüsteemis. See võrgustik oli just selline, et kui projekt hakkas lõppema, siis saime aru, et me ei taha enda suhteid katkestada. Seetõttu me moodustasime ühenduse. Ühenduse moodustamise ajal puutusin esimest korda kokku nende ideede ja maailmapildiga. Otsustasime„Omanäolise Kooli“ teha algusest peale hoopis teistsugusena. Näiteks oli meile väga heaks eeskujuks Euroopa võrgustik, mis keskendub uuringutele, arendustegevusele ja praktikale haridusjuhtimise valdkonnas. ENIRDEM  on selle ühenduse nimi (European Network for Improving Research and Development in Educational Management). Tegemist on ühendusega, mille kuulutus on umbes selline, et kui sa tuled meie konverentsile ja leiad, et sinu mõtteviis klapib meie omaga, siis me loeme sind oma klubi liikmeks. „Omanäolise Kooli“ tegime samamoodi. Mul on suur usk sellesse, et inimesed, kes on huvitatud asjade ärategemisest, saavad sellega paremini hakkama, kui nad löövad seljad kokku ja käivad aeg-ajalt ja lihtsalt räägivad üksteisega. Sedasama äratundmist ma olen kogenud paljudes kohtades üle maailma. Eesti kontekstis võib tuua väga ilusaid näiteid sellistest võrgustikest, mis tõesti toimivad. Näiteks „Hea alguse“ võrgustik, „Junior Achievement“ majandusõpetajate võrgustik, keelekümbluse kommuun ja õuesõppe õpetajate kogukond. Neid näiteid on… Nad ei ole võib-olla nii nähtavad ja väga selgelt väljakujunenud identiteedi, turundusprogrammi ja brändinguga, aga nad toimivad.

Kui mitmes riigis Sa viimase poole aasta jooksul viibinud oled?

Ma olen jõuga vähendanud enda reisimist. Mul on hakanud mõõt täis saama. Paar viimast korda on olnud sellised, et mingil hetkel vaatan hotellitoas ringi ja mõtlen, kas ma tingimata pidin siia tulema. Miks ma siin olen? Kas ma ei oleks võinud praegu selle asemel kodus olla? Mida vanemaks ma saan, seda rohkem tahan ma olla kodus pere seltsis. Sellepärast viimase poole aasta sees olen ma tõesti suhteliselt vähe reisinud.

Aktiivseid reisimise perioode on olnud. Need on olnud väga kurnavad ja mõjunud halvasti mu tööle… Viimane kõige suurem reisimine ja sellega seonduvad kriisid olid 2006. aasta septembris, siis olin kodus alla nädala…Konverentsidel käimine on minu jaoks töö. Kui ma lähen konverentsile, siis ma pean seal täie rauaga osalema. Mul on tavaliselt mitu ettekannet. Ma pean ikkagi teisi ka kuulama seal – see on lisaväärtus, et ma näen, kuhu mõtted liiguvad.

Maailma nägemise suhtes on vaid mõned üksikud reisid olnud sellised, kus ma olen tõesti võtnud ette, et olen paar päeva kauem selles kohas ja tutvunud kandiga. Costa Rica oli üks selline suurem elamus, kus ma tõesti nautisin, et ma sain käia mitmes rahvuspargis, vulkaani otsas ja vihmametsas. Selliseid elamusi on suhteliselt vähe. Üldjuhul on niimoodi, et lennuk, hotell, konverentsikeskus, jälle hotell ja siis lennukiga tagasi koju.

Milline näeks välja tänane päev Sinu jaoks, kui ei oleks kunagi loodud IVA?

Hmm! Ma arvan, et esiteks meie meeskond oleks oluliselt väiksem ja me tegeleks põhiliselt tugiteenuste ja koolitusega. IVA arendusprojekti põhiefekt oli minu jaoks see, et ta aitas mul kokku tõmmata pädeva ja suutliku meeskonna. Ilma selleta me ei oleks lihtsalt jõudnud sellisele tasemele, et meid võetaks Euroopa tasandil tõsiselt. IVA ja sellega seotud uurimused on visiitkaart ja tõend väljapoole meie suutlikkusest. Teiselt poolt näitab see, et meil on olnud ikkagi mingisugused rahad ja keskkond arendustegevusele. See on mingisugune gravitatsioonijõud, mis on kompetentsete inimeste seltskonna kokku toonud. IVA on sellesuunalise liikumise tuum olnud.

Kas oled loomult alati uuendusmeelne olnud (nt koolis ja ülikoolis õppides, elus üldse)?

Ma ei tea, kas uuendusmeelsus on õige sõna. Ma tihtilugu ei viitsi või ei taha teha asju, mis enam ei ole huvitavad minu jaoks. Nad mingil hetkel olid huvitavad, aga ütleme, et see nn lõppmäng mind eriti ei köida. Kui asi on mul peas juba valmis, siis selle tüütu ära vormistamine (näiteks projekti aruanded) on meeletult tüütud asjad minu jaoks. Tihtilugu mingisuguse uue tegevusega pihta hakkamine on minu jaoks olnud põhjus, miks mitte tegeleda selle tüütu eelmise projekti lõpetamisega. Tuleb mingi uus asi peale, siis ma kohe sukeldun ja hakkan tegema. Tagantjärele mõeldes põhiliselt selleks, et oleks vabandus, miks ma ei tegelenud eelmise projekti aruande kirjutamisega. See on küll olnud minu iseloomus juba kooliajast saati – lõppmängu nõrkus ja uued, huvitavad asendustegevused.

Oled tööalaselt väga aktiivne inimene. Kas Sul jääb aega ka isiklike huvidega tegelemiseks?

Kahjuks suhteliselt vähe. Sel talvel ma üritasin üle hulga aja uuesti minna tagasi koori laulma. See ei ole mul eriti hästi välja kukkunud. Ma olen ikka väga vähestesse kooriproovidesse jõudnud… Muidugi kõige rohkem on mul kahju, et ma ei saa enam tegeleda sellise musitseerimisega, mis mulle kõige rohkem meeldib. Sõbraga me tegime kahe akustilise kitarriga bluusi ja ballaade – sellist tüüpilist pubimuusikat. Me isegi mängisime pubides. Sõber kahjuks kolis Tallinnast ära Valgamaale. Me saame väga harva kokku ja koos musitseerimine on seetõttu ära jäänud. Oleme nüüd kolleeg Kaido Kikkasega kahekesi vähemasti keskuse üritustel sellist jam sessionit teinud. Aga me ei ole jõudnud selleni, et me oleks süstemaatiliselt ette võtnud mingisuguse kava koostamise ja proovid. Ma olen näinud selliseid inimesi, kes tõesti leiavad endale hobi, mis on ülim asi. Nad sukelduvad ja muutuvad täiesti eksperdiks selles valdkonnas, teavad iga viimast kui detaili. Ma olen palju paindlikumalt sellesse suhtunud. Olen noppinud üles selliseid viise, mis on sattunud ise minu juurde. Minu huvi mõne teise arvates võib olla suhteliselt pinnapealne.

Veel üks selline hobi on reisimine perega. Me oleme päris palju reisinud. Juba sealt hakkas pihta, kui ma Hollandis õppisin ja nad mul seal külas käisid. Ja hiljem ühe projekti raames olin üle kahe kuu Hollandis – siis oli terve pere mul kaasas. Kõige noorem oli sel ajal vist kolme kuune alles. Peale seda olemegi käinud iga aasta kuskil. Kõige pikem reis on olnud Horvaatia 2004. aastal  – kaks nädalat. 2006. aastal oli vist Pariis ja Sveits. 15 riiki 15 päevaga – sellist asja oleme me nüüd juba kaks korda teinud.

Kuidas on doktoriõpe saanud Sinu Achilleuse kannaks?

Ma olen lihtsalt alati üsna kehv kirjutaja olnud. Kooliajast saati on mul tohutu vaev… Need kirjandid, mille mu klassiõed viskasid valmis tunni ajaga, võtsid minul tüüpiliselt kolm-neli õhtut. Ma nägin meeletult vaeva. Mingil hetkel ma olen väga aeglase mõtlemisega või enesekriitiline.

Kirjutamine on minu jaoks seotud lõppmängu raskusega. Mõnikord on niimoodi, et kui ma mõtlen mõne järjekordse teadusartikli või uuringu peale, siis heal päeval (neid väga tihti ei ole) hakkab mõte lendama meeletu kiirusega. Mingil hetkel on mul pilt ees, et kuidas artikkel peaks välja nägema. Siis on see mul peas valmis ja kui pinge langeb, siis ma ei jõua sellise kiirusega seda kirja panna, nagu ma mõtlesin. Vormistamine kujuneb raskeks ja vaevarohkeks. Kirjanikud on sedasama asja rääkinud – see on lihtsalt töö, käsitöö… Mul on mõnikord selliseid päevi, kus ma olen läinud lausa välismaale, et ma võtan aja maha ja tegelen ainult enda doktoritööga. Siis ma võin istuda ühe- või pooleleheküljelise lõigu kallal terve päeva. See ajab õudselt närvi ja ma tunnen, et ma ei saa, mul on sein ees ja siis ma hakkan tegelema mingi asendustegevusega. Ma hakkan hästi aktiivselt mõnda magistranti juhendama näiteks. See on mugavam, sest seal on tema see, kes teeb lõppmängu ära.

Kui saaksid valida ajastut elamiseks ja töötamiseks, siis mis ajastu oleks Sinu valik?

Kindlasti ei oleks see midagi muud kui tänane päev. See, mis tuleb, seda ma lihtsalt ei tea – sinna ei oska ma ennast unistada. Tulla võib igasuguseid aegu – tohutud energia- ja majanduskriisid ja sellepärast ma tulevikku ei julge ennast tahta. Minevikust jällegi… Ma olen siin natukene tegelenud oma suguvõsa uurimisega ja lugedes mu vanaisa kirjeldusi sellest elust vanal ajal, ma ei ihka sinna. Ma ei tahaks küll elada mingisugusel teisel ajal…

Oled tuntud ka kui visioonäär. Kas Sa oskad nimetada mõnd enda lennukaimat visiooni läbi aegade, mis Sul on olnud?

Mul ei ole seda skaalat, millega lennukuse astet mõõta… Mõned asjad, mis tundusid meeletult lennukad aastal 1993, ei ole tagantjärele vaadates enam üldse nii lennukad. Samas mõned teised ideed, mis tundusid tol ajal sama lennukuse astmega, on täna totaalne utoopia – täiesti võimatud asjad.

Kõige parem näide on lugu, mida ma olen mitu korda juba rääkinud. Seal „Omanäolise Kooli“ seltskonnas oli minu südameasjaks võrgustiku sisekommunikatsioon. Ma üritasin meeletult läbi suruda, et me suhtleksime omavahel e-mailiga. Tegime listid ja kui sai võimalikuks, tegime ka veebilehe. Iga kord, kui me kokku saime, tõusin ma püsti ja võtsin sõna, et kasutame e-maili … See tüütas rahvast. Nende jaoks oli e-mail täiesti kosmiline asi. Nad olid täiesti veendunud, et nad ei hakka kunagi seda kasutama – see on ainult mingitele arvutifriikidele. Üks mu sõber isegi tuli seal lagedale sellise vastulausega, et nii, nüüd on ikka jama lahti. Vanasti oli ainult kaks sugu – meil (male) ja fiimeil (female)– siis oli maailm lihtne. Nüüd on mingi kolmas sort inimesi juurde ilmunud, kes on iimeilid (e-mail). See tundus täiesti kuu pealt mingisugune asi. Vaadake nüüd – kes ei kasuta e-posti? Elementaarne!

Meie oma vaimusilmas (minu uurimisrühm eelkõige) näeme juba järgmist ajastut, kus e-mail on surnud ja mis on üles ehitatud teiste suhtlemise vahendite peale. Seda võetakse praegu samasuguse kosmilisuse astmega vastu. Näiteks IVA 2-l on see põhikontseptsioon – kasutame blogisid, wikisid ja uut tüüpi suhtlemiskeskkondi. Sellele on tulnud täitsa ohtralt vastulauseid, et inimesed ei hakka kunagi neid vahendeid kasutama.

Mis oleks Eesti hariduses teisiti kui Sina oleksid haridusminister?

Ma arvan, et siis oleks haridussüsteem kriisis või katastroofieelses seisukorras. Ega ma kaua sellise posti otsas ei seisaks. See ei ole minu rida. Ma ei usu, et ma suudaksin tegutseda sellisel tasandil mõistlikult.

Ma olen mitu korda öelnud, et olen üsna ambitsioonivaba inimene. Mul ei ole soovi, mida ma „nui neljaks“ tahaksin ellu viia.  Rida, mida ma kogu aeg olen ajanud, võib-olla kõige nähtavalt seoses informaatika õppekavaga üldhariduskoolides, on see, et usaldame kooli ja usaldame õpetajat. Ärme dikteerime liiga palju ülevalt alla ette. See teeb nende elu küll raskemaks, aga kui me loome olukorra, et õpetaja peab tegema ise enda õppekava või et kool peab leidma mingi lahenduse, kui tal on tunniressurss piiratud, siis iga kool leiab ise selle lahenduse. Ja lõpuks nad leiavadki selle lahenduse. See ühest küljest sunnib koole ja õpetajaid rohkem loomingulisusele ja oma peaga mõtlemisele masinliku käsutäitmise asemel. Teisest küljes sunnib see vaatama, mida teised teevad – kokku tulema ja arutama, kuidas saaks paremini. Seesama võrgustiku teema oleks positiivne asi, mida ma Eesti hariduses tahaks näha.

Kui ma saaksin nädalaks haridusministriks ja võiksin mingisuguse rea ukaase välja anda ilma, et keegi mind maha laseks ning arvestades, et keegi pärast klaarib ära need jamad, mis sellest tulevad, siis üks ukaas oleks, et ma kaotaksin ära välishindamise. See on praegu kuidagi vohama läinud. Huvitav paradoks on see, et see on sealtsamast „Omanäolisest Koolist“ alguse saanud. Selline äriline lähenemine haridusele ja protsesside mõõdetavaks ajamine ei ole mõistlik teguviis hariduse valdkonnas. Seetõttu mulle väga meeldib Soome haridussüsteem, kus puudub selline koolide hindamine.

Enamik koosolekutest algab küsimusega: „kus on Mart? Kas keegi helistaks talle?“ On Sul oma krooniliste hilinemiste osas ka mõni asjalik õigustus?

Kattumise asju juhtub tõesti… Tänu sellele, et ma olen süstemaatiliselt nüüd juurutanud elektroonilist ajahaldust, on see natukene mind päästnud. Ma usaldan oma meelespidamise masinat ja ise selle arvelt muutun hooletumaks meelespidamiselt. See, et ma hiljaks jään, on lihtsalt piinlik. Siin ei ole mingit õigustust. Ausalt, ma ei tee seda meelega. Mul on juhtunud selliseid asju, küll harva, kuid mõnikord, et ma saabun enne õiget aega. Siis ma tunnen ennast halvasti, sest ma tunnen, et oleksin saanud aega kasulikumalt kasutada kuskil. Ma küll üritan saabuda täpselt, kuid tihtilugu ei kuku niimoodi välja. Aga ma tõesti üritan!