„Teen seda kõike enda rõõmuks!“

• Pildid Andres Lahe erakogu

„Kindlasti on tal õigus, kui ta ikka ja jälle käsib ehitusteaduskonna üliõpilastel endale kooliteel korrutada, et ehitajad on tublid. See on selleks, et tema meid kiitma ei peaks – muidu rikub veel ära. Parem on, kui me seda ise teeme ja endal meeles hoiame. Ta on minu arvates üks elurõõmsamaid ja avatumaid õppejõude ja mul on hea meel, et ma temaga tuttavaks sain.“ Selliselt iseloomustab Tallinna Tehnikaülikooli (edaspidi TTÜ) tudeng Els-Hedvig Kuusmik emeriitprofessor Andres Lahet, kes tähistas äsja enda 70ndat sünnipäeva.

Hoolimata sellest, et oleme küsimused ette valmistanud ja paberile pannud, ei olnud neil meievahelises vestluses erilist tähtsust. Intervjuu käigus jalutasid professori mõtted mööda radasid, mida keegi juba aastakümneid pole tallanud ja esitatud küsimused vajusid meenutuste käigus tasapisi unustusehõlma.

Mõtlesin, et lähen tehnikumi raadioasjandust õppima. Paberid viisin kehakultuuri.

Asi oli niimoodi, et mu isa oli jonnipunn ja kolhoosi ei läinud – läks hoopis hommikuti metsast heina tooma. Tahtsin kaasa minna. Selleks, et mind mitte kaasa võtta, anti ikka jälle mingisugune ülesanne lahendada. Vahel kui ilm oli külm, siis püüti veel mingi tõmbenumbriga teha… Need ülesanded olid kogu aeg matemaatikas. Isa ütles ikka: „Mis sa loed seda raamatut, lahenda parem ülesanne ära.“

See oli kuskil peale 7. klassi kui mõtlesin, et lähen tehnikumi raadioasjandust õppima. Mul oli üks raadio käsiraamat … Isa ütles aga: „Sa jõuad sinna minna küll – lõpeta ennem keskkool ära.“ Ma lõpetasin keskkooli Loksal.

Viimastes klassides hakkasin ma jooksutrenni tegema. Läksin Loksat koolinoorte võistlustele esindama. Oma jooksu võitsin ma ära, kokkuvõttes jäin kolmandaks. Peale seda tuldi rääkima, et ma tuleksin kehakultuuri. Ma läksingi siis ja viisin kehakultuuri paberid sisse. Ja niimoodi siis Andrese elu läks…

Meisterjooksjast tantsijaks

Ma jooksin 1500, 3000 ja 5000 meetrit. Kui oled kõvasti juba jooksnud, siis tuleb ikka see tunne, et raske on. Ei tahaks enam. Sellist mõtet, et astuks kõrvale, ei tule. Paljud on seda öelnud. Kui jõuad kohtunikuni ning ringikohtunik hüüab, et 8 ringi veel on vaja jalgpalliväljakut kruttida, siis on küll selline tunne, et jookse kõrvale või kuku kokku. Jooksed ära ja ei ole väga vigagi. Eks neid momente tekib alati, kus on raske. Küsimus on selles, kas sellel momendil, kui on raske, on vaja pillid kotti panna ja ära minna. See moment läheb üle ja pärast on rõõmu rohkem.

Tulin esimesel kursusel 4*1500 meetri jooksus Eesti meistriks. Seejärel antigi selline koormus peale, et ma jäärajal jooksin koguaeg neid 400 meetrit. Ükskord jooksin mööda Tallinna maanteed välja ja hakkas lund sadama. Sel ajal olid õhukesed tennised ja õhukesed dressipüksid ümber põlve. Järgmine hommik oli põlv nii jäme, et ei läinud püksisäärest sissegi… Ja edaspidi oligi nii, et kui jooksin, siis oli valu sees.

Kolmandal kursusel sain ma kuskilt kollatõve. Olin mõnda aega haiglas ja oli selge, et mingit füüsilist suurt koormust enam vastu ei pea. See olnuks tervise tapmine.
Siis mul tuli mõte, et lähen õpin tantsimist. Mulle anti üks näitsik partneriks ja siis 3-4 korda nädalas olid treeningud. Poolaasta lõpus olid võistlused ja tulime C klassis 3. kohale! Sel ajal oli kõik muidugi algusjärgus. Kui täna peotantsu vaatad, on kõik hoopis teine. Nii on see e-õppega ka, et täna teed, aga aasta-paari pärast ei ole sellest enam midagi – vähemal üks punkt on maha pandud. Iga uus tulija peab tegema vähemalt sama hästi…

Siis oli programm paberirulli peal terve toa pikkune…

Seejärel ma tulin TTÜ-sse. Tegin ehitusinseneri erialale sisseastumiseksamid ja hakkasin siin õppima. Pidime päeval käima tööl ja õhtul koolis. Erakorteritesse kirjutati samuti ainult töölisi sisse. Sain sõjakomissariaadi kaudu ehitusele tööle – olin poolteist aastat seal müüriladuja, krohvija.

Tudengipõlves ma abiellusin. Kuna raha oli tarvis, siis jäin TTÜ instituuti poole kohaga laborandiks. Pärast lõpetamist küsiti, kas tahan jääda TTÜ juurde tööle.
Peale lõpetamist läksin Leningradi kaugõppesse matemaatikat õppima. Lugesin õhtulehest, et inseneridele avatakse kaugõppes kolmeaastane kursus, kus saab ennast täiendada ning matemaatika kõrghariduse. Harjutasin vene keele etteütlust, tegin sisseastumiseksamid ja hakkasin Leningradis käima. Aasta või kaks pärast lõpetamist otsiti küberneetika instituuti aspiranti. Kandidaaditöö koostamine, programmi tegemine, oli seal päris paras töö. Siis oli programm paberirulli peal terve toa pikkune… Tihti oli niimoodi, et tegid alguses õigesti ning kui arvasid, et midagi sai valesti, siis viskasid terve paberi ära. Sageli oli näha, et hoovis, kus oli prügikonteiner, otsisid mitmed mehed oma äravisatud pabereid. Sellest ajast saati ikka ei raatsi ühtegi paberit ära visata. Kõik jätad alles – mine muidu jälle sinna prügikorvi otsima. Nii see läks – tegin küberneetika instituudis enda kandidaaditöö ära.

Ja siis tuli see aeg, kus öeldi, et arvutuskeskuses on personaalarvutid. Ühes toas oli üks või kaks arvutit ja seda kasutasid automaatikakateeder, meie kateeder ja veel üks. Igale kateedrile oli antud tund-poolteist aega. Kui seal noored mehed viiekesi ühe arvuti taga olid, mõtlesin kohe, et ei lähe mina sinna torkima. Ma ei saa ühe päevagagi midagi tehtud, mis ma seal ikka teen.

90ndatel aastatel, kui ehitusettevõtetel oli palju raha ja toetati ka haridust, siis käisime mööda ettevõtteid ja korjasime raha, et osta 386. Siis kutsuti meid välja ja küsiti, et mis ülesanded teil sellised on, et te ostate 386. See on poole kallim – te saate selle raha eest kaks 286, mille kõvaketas oli 20MB. Mina jäin oma juurde.
Minu abikaasal on täiesti mõistev suhtumine sellesse, mida ma teen. Vanasti hakkasin hommikul vara pihta ja lõpetasin hilja õhtul. Sel ajal oli see pusimine täitsa põnev. See, kui kõik ilusti töötab, annab ikka hea enesetunde. Teen seda kõike enda rõõmuks.

Kuidas minust õppejõud sai?

Tegin Küberneetika Instituudis enda teadustööd. Kui midagi teen, siis täie hingega. Mul olid aga tervisega probleemid. Läksin arsti juurde ja mult küsiti, et kus te olnud olete. Teil oli infarkt. Mina ütlesin, et „ahah, ma lähen siis koju.“ Olin siis 35. aastane. Peale seda jäin 10 kuuks sinisele lehele. Lõpuks käisin ka Tartus konsultatsioonis – seal öeldi, et ei olnud infarkti. Tallinnas öeldi, et oli. Jätsin suitsetamise maha ja hakkasin tasapisi trenni tegema. Peagi tegin juba iga päev ning aastas jäi vaid kolm päeva vahele, kui ma midagi ei teinud. Ja siis kutsuti mind TIPi õppejõudude suusavõistkonda maratoni sõitma. Mõtlesin, et kui ma lõpuni tulen, siis on Tartu arstidel õigus ja kui rajale jään, siis Tallinna omadel. Tulin lõpuni ikka ära ja siis jäingi TIPi õppejõuks. Enam ma sellist maratoni ei ole proovinud… Järgmisel aastal saab 50 aastat Tehnikaülikoolis töötatud.
Kogu aeg on midagi natuke tegemata, ent sellega harjub ka pikapeale ära

Ametiühingud keelavad ju ületunde teha! Aga ma mäletan, kui ma mingeid programme tegin, istusin oma toas ja mõtlesin, et ei tea, mis see kell juba on. Vaatasin, et kedagi enam ei ole, kuhu nad kõik läinud on? Siis vaatasin kella ja kell oli üks läbi. Ma elasin Õismäel, poole üheni käis ainult buss. Läksin õue, lund oli sadanud, kahvasin paksus pehmes lumes kodupoole. Nii kauaks ei tohiks küll tööle jääda. Siiani on meeles… Ajataju kaob ära millegipärast.

Stuttgardis oli arvutuskeskuses tudengi jaoks tehtud nii, et kell kümme jooksis kõigil ekraanilt kiri läbi, et kell on nii palju, aeg oleks koju minna. Keegi arvutit välja ei lülitanud, aga tuletati meelde vahepeal jälle.

Ma ei jõua oma soove kaheksatunnise tööpäeva jooksul ära täita!

Kogu aeg on midagi natuke tegemata – ent sellega harjub ka pikapeale ära.

Kõige tähtsam on, et peaks prioriteedid paika panema – mida ei anna enam viivitada ning millega on veel veidi aega. Ma kipun ennast ülehindama. Plaan on suurem, kui jõuan.

50 aastat Tallinna Tehnikaülikoolis. Rutiin? 

Ma pean ütlema, et õppejõu amet on selles, et loed küll sama õppeainet, aga kunagi ei ole järgmine aasta sama – tudengid on teised. Ma ei tea, kas see on kliimamuutusest või tähtede seisust, aga üks aasta jagavad rühmas kõik üllatavalt hästi. Teisel aastal on nagu vitsaga löödult kõik ühtemoodi – seletad ja seletad ja tüdined ära. Ma ei tea, millest see asi on. On see rühmamentaliteet? Alati on muidugi need, kes on head, nendest ei räägita palju. Lust – ta haarab lennult, juba teab ja teeb. Ja teisele räägid kümme korda ja ta ikka aru ei saa. Vaatad, et kas tohibki enda aega selle peale raisata. On üks ilus näide kaugõppest: kas te ei ütleks, mis valemiga ma siinust saaksin arvutada? Mismoodi küll seda peaks arvutama? Ma võiks ju õpetada, aga siis ma ei jõua teisi õpetada. Pean jätma tema abistamise viimaseks ja aitama ikka neid, kes on esimeste hulgas. Prioriteet peab olema neil, kes on eesotsas ja tahavad teha. Aga kõik on ilusti hakkama saanud.

Huvitav on

Kui tööl on tulemus, siis on hea. Kui ma vanasti kehakultuuris õppisin, siis mulle jäid meelde poksijad. Poksijad kurtsid, et kui nad poksiringis on, siis ei väsita ära mitte see löök, mis pihta läks, vaid see, mis täie jõuga mööda löödi. Töö juures on ka, et kui sa midagi teed täiesti mööda ja higistad selle juures, siis see tapab ära. Aga kui sa näed, et selle töö tegemisel mingi tulemus on, siis see tulemus iseenesest annab rahulduse ja sa ei väsi nii ära. Kui sa teed mõttetut tööd… Olen tudengitele öelnud, et kõige rohkem tapab ära tegemata töö. Tehke kiiresti ära, siis ei pea vabal ajal mõtlema, et mis ma teen. Puhkad!

Mu vanem poeg küsis, kui ta kuuendas klassis käis: „Isa, kas sa oled ka paadunud pedagoog?“ Ma küsisin, et missugune paadunud pedagoog on. Ta ütles: „No see, kes kunagi ei eksi. Kes ütleb, et see on niimoodi ja teist vastust sellele küsimusele ei ole.“ Nüüd ma olen ise vahel mõelnud, et kas ma juba olen paadunud pedagoog või ei ole. Ma vist veel ei ole.

Ma mäletan, et kui Tartus õppisin, siis istusime partei ajalooeksamiks ettevalmistamise ruumis. Mina ei kirjutanud maha. Vanamutt prillidega ütles: „Te kirjutasite maha!“. Mina ütlesin, et ei kirjutanud. „Ärge vaielge! Ma teilt enam rohkem ei küsi. Tulete ülehomme uuesti.“ Läksin koju ja vaatasin, kas ma seda piletit ikka oskasin. Lugesin läbi ja valmistasin kõik ilusti ette. Lähen ülehomme uuesti ja võtan pileti – täpselt sama pilet! Vastan ära ning ta ütleb: „Ma teile üle kolme ei pane, sest te kirjutasite maha.“. Olin terve semestri ilma stipendiumita. Käisin jaamas vaguneid laadimas…

Mina küll ei tahaks, et ma ühtegi tudengit karistaksin niimoodi, et väidan, et ta on teinud, kuid tegelikult ei ole. Olen selle omal nahal üle elanud.

Tegevusetuse üle ma ei kurda

Mõned aastad tagasi, kui suvilasse elama ruttasin, tahtsin seal Hercule Poirot’d vaadata. Ei saanud. Helistasin antennifirmasse ja nemad ütlesid, et seal on leviauk, me oleme seal kandis käinud ja sinna ei tule. Hakkasin siis uurima, missugust antenni ja võimendit vaja on. Ja ma vaatasin Poirot’d – lõpuks tuli täitsa ilusasti. Siis ma panin endale satelliidi – mina reguleerisin antenni ja abikaasa luges protsente, kui kvaliteetne pilt on. Nüüd jändasin digiboksiga … Nikerdamine on sattunud minu huviorbiiti. Selles valdkonnas olen ma susinud ja vaadanud.

Suvilas on ka tarvis natuke kõpitseda. Mul on seal sõber. Tal on palju tõuge – nimeks panin Murry. Ta on isekas, aga kui tal midagi tarvis on, siis saab kõigest aru. Tegevusetuse üle ma ei kurda.

E-õpe on eelkõige kaasaegse infotehnoloogia kasutamine õppetöös

Ma vaatasin, et tudengitel on konspekte tarvis. Hakkasin neid tegema. Seejärel tulid slaidide asjad ja html.

Lisaks, tudeng lahendab käsitsi ülesande ning seejärel on vaja seda kontrollida. Tudengil endal vaja kontrollida ja ka minul. Kui on üle 200 tudengi, siis nad lahendavad seda mitu päeva. Aga kas neil kõik arvutustest on õiged? Arvuti annab võimaluse vigu vähendada. See on rohkem kaasaegse infotehnoloogia kasutamine õpetuses.

Sellega on ikka nii, et kui inimesed näevad, siis nii mõnedki hakkavad kasutama. Nii see tuleb. Sealt tagasiteed ei ole! Millised vahendid on tudengitel ja millised on õppejõul ning kuidas nad oskavad neid kasutada… Kui vahendeid ei ole, siis ei aita see õpetamisel, ent kui vahendid on olemas ja ei osata neid kasutada, siis on küll kurb. Õppejõududel peab olema teine kirjaoskus – arvuti kasutamise oskus. Praegu on riistvara ja tarkvara nii kaugel, et seda saab kasutada – kõik on inimeses kinni.

Ma pean tänama endist rektorit Andres Keevallikut ja tänast rektorit Peep Sürjet. Ma läksin nende juurde, et näidata, mis ma olen teinud ja seejärel raha küsida. Ma tahtsin näidata, et ma teen ja tahan edasi teha. Olen saanud enda riistvara raha kõik rektorite käest. Nemad on minu projekti „Ehitusmehaanika kaasajastamine“ toetanud.

Minule meeldib käesolev ajastu

Varem ei saanud arvutil kergekäeliselt klõpsida. Kui programmi rulli lahti lükkasin tuli seda põhjalikult uurida, sest töö sai arvutist kätte järgmisel päeval. Palju tuli käsitsi arvutada – võtta integraale. Selles käsitsi arvutamises ja praeguses arvuti klõpsimises on nii head kui halba. Arvutit klõpsides jääb vähem aega mõtlemisele.
Tegevus on olnud huvitav! Sporti sai tehtud võib-olla ainult liiga innukalt, ülepingutatult.

Kui mina oleksin haridusminister

Üks asi on see, et haridus oleks kohustuslik ja oleks karistus, kui inimene ei õpi. Kui kirjaoskamatuid hakkab tekkima, siis on ikka täitsa jama. Ikka selle poole peaks püüdma, et kõik saaksid korraliku hariduse. Haridus ei tohi minna kommertsiks. Kõik peaks pingutama, et anda rahvale haridus.

Teine asi on kehaline kasvatus. Inimene peab tegelema kehalise kasvatusega – see peaks olema kohustuslik. Ei tohiks olla nii, et kui ma ei taha, siis ma ei liiguta. See peaks kasvama iseenesest mõistetavaks.