E-õppe kohta levib järgmine koomiks:
Milline oli, lugeja, Sinu viimane kokkupuude e-õppega? Kas ka selline, kus õppija pidi teksti lugema ja siis järgmise ekraanitäie jaoks hiirega kusagil klikkama ja selles seisneski kogu e-õpe?
E-kursuse nurgakivi
Kui tugisüsteemi olemasolu on kursuse hea haldamise nurgakivi, siis interaktiivsus on kursuse koostamise headuse nurgakivi. Seda on oma raamatus „Michael Allen’s Guide to e-Learning“ piltlikult kujutatud järgmise joonisega: (http://www.e-learningguru.com/articles/ezine/allen.pdf, lk.21)
Et aidata meil orienteeruda e-õppe interaktiivsuse mõiste tähenduses ja otsustada, kas minu kursus on hea ja piisavalt interaktiivne, tuleb appi klassifikaator, mis jagab kõik kursused interaktiivsuse seisukohalt nelja klassi. Alljärgnevas kirjeldamegi kõiki neid nelja klassi ja loodetavasti saab igaüks nende selgituste põhjal otsustada, kas tema kursust võib lugeda interaktiivseks kursuseks.
Õppijad jooksevad kiiresti mööda õppematerjale
Interaktiivsuse eesmärk e-õppes ei ole mitte see, kuidas sundida õppijat kiiremini mööda õppematerjale jooksma ja enam klikkama veebiseostel, vaid see, kuidas teda sisuliselt siduda materjaliga, ahvatleda teda kursuse sisu reaalselt rakendama. Interaktiivsus muudab õppuri rolli passiivsest aktiivseks, aitab teda köita õppetöö juurde, loob lisamotivatsiooni, see on õppuri suhtlus õpikeskkonnaga. Siia lisanduvad veel kaks suhtlustasandit: suhtlus õpetajaga ja suhtlus kaasõppijatega.
Interaktiivsuse tasemed
Interaktiivsuse klassifikatsioon e. interaktiivsuse tasemete kirjeldus ongi loodud selleks, et paremini väljendada eri tüüpi interaktiivsuse omadusi ja eeliseid, seda kõikidele e-õppega seotud inimestele: õppijatele, kursuse autoritele, tema kolleegidele, klientidele, teistele arendajatele. Kuna sünkroonsete vahenditega e-õppe puhul interaktiivsus tagatakse sarnaselt auditoorse õppega – dialoog õpetaja-õppijate vahel, rühmatöö jne., siis järgnevas vaatame põhiliselt asünkroonset e-õpet kus õppija on ajaliselt sõltumatu. Eriti käib järgnev e-õppe teel toimiva kaugõppe kohta.
Interaktiivsuse tasemed on neli:
- passiivne e-õpe
- piiratud suhtlus
- kompleksne suhtlus
- reaalaja suhtlus
Klassideks jagamisel jälgitakse suhtluse mitmeid omadusi: kas see on õppija seisukohast passiivne-aktiivne, kas suhtluse stsenaarium on lineaarne või mittelineaarne (kus õppijal on mitmeid valikuid), kas ta peab midagi ainult omandama faktide tasemel, või saab ta midagi ise teha, kas talle luuakse rikas kontekst tegevuseks (lähedane reaalsele tegevuskeskkonnale) või esitatakse nn. puhast õpitavat sisu; kui palju ta saab oma tegevusele tagasisidet, kas tal on praktiseerimise võimalus jne.
1. tase – passiivne e-õpe
Sellel tasemel võimaldab õpikeskkond õppuril õppeprotsessi vaid minimaalselt juhtida. Õpisisu esitatakse sel tasandil arvutis kas teksti või audio kujul. Tagasiside kas puudub või on väga minimaalne. Mingit võimalust kursuse keskkonnas oma vastseid oskusi praktiseerida ei ole (või on ka need väga minimaalsed, näiteks lihtsa ei-jah vastustega testi vormis).
Kursuse sisu on esitatud lineaarselt, kas tekstide, slaidide või audio-video esitusena. Kursuse eesmärgid saavad olla vaid informeerimise tasemel. Kui õppur on materjali omandanud, pole tal sellisele kursusele enam tagasi tulla mitte mingit mõtet.
Klassikaline näide: USA föderaalametnike eetikakursus, kus kogu kursus on esitatud 8 peatükiga, millest igaüks koosneb kümmekonnast mõnelauselisest illustratsiooniga veebilehest. Veebilehti seovad omavahel nooled „Next“ ja „Back“
http://www.usoge.gov/training/module_files/ogewrkctr_wbt_07/a1.html
Kuigi tundub, et kellele sellist suhtlusvaest kursust üldse vaja on, siis on ka tal oma koht ja mõnede eesmärkide saavutamiseks on ta kõige kohasem. Selline tase tuleb valida siis, kui kursus ongi mõeldud ainult õppija informeerimiseks (näiteks mõnede antud töötajate gruppi puudutavate seaduste muutumise tulemusel) või kui ressursse (inimesed, aeg, raha jne.) napib keerukama kursuse tegemiseks. Kuid ka lineaarse, informeeriva sisuga kursust võib põnevalt esitada – Internetist leiab palju sellekohased nõuandeid, näiteks Cathy Moore’i slaidid teemal “ 5 ways to make linear navigation more interesting“ http://blog.cathy-moore.com/?p=197
2. tase – piiratud suhtlus
Sellel tasemel juhib õppur keskkonda – tegemist on aktiivõppega. Aga keskkonna juhtimiseks on õppijal üsna piiratud võimalused. Lisaks on tal olemas nii võimalus oma vastselt omandatud teadmiste praktiseerimiseks kui saada tagasisidet selle edukuse kohta. Kasutatakse lihtsaid mittelineaarseid stsenaariume (näiteks selliseid, kus õppuril on piiratud valikuvõimalus). Teise taseme kursustel kasutatakse palju multimeedia vahendeid – lihtsamad mängud, genereeritud parameetritega testiküsimused jm. on selle taseme tunnused. Testid on tagasisidega, aga see tagasiside piirdub tihti vaid õige-vale teatamisega.
Seda tüüpi interaktiivsed kursused on efektiivsed juhtudel, kui sisu on põhiliselt reeglitega esitatav, aga selle omandamine nõuab pikemat harjutamist erinevates kontekstides. Näiteks keskastme juhtide koolitus eriolukordadega toimetulemiseks (töötajad puuduvad, klientide kaebused jne.). Kuna põhirõhk on harjutamisel, siis saab õppur antud kursust kasutada korduvalt. Nii selle kui järgmiste tasemete interaktiivsusega koolituskursusi naljalt ei leia vabast veebist, sest juba teise taseme interaktiivsusega kursused on üsna kallid ja firmad tahavad nende eest oma raha tagasi saada.
3. tase – kompleksne suhtlus
Ka kolmandal tasemel on tegemist interaktiivse aktiivõppega, aga õppijale antakse sellel tasemel palju suuremad õigused õppetegevuse juhtimiseks. Tegemist on oluliselt mittelineaarsete stsenaariumitega, kus õppur peab vastu võtma kompleksseid otsuseid. Sellistel kursustel saab õpetada mitmedimensiooniliste probleemide lahendamist, mis nõuavad autentset konteksti ja mitmekordset harjutamist. Kasutatakse probleemõppe meetodeid. Palju kasutatakse näiteid, juhtumikirjeldusi.
Seda interaktiivsuse taset iseloomustavad keerukamate vahenditega (flashil põhinevaid, jne.) koostatud testid, hargnevad ülesanded jne. Väga tihti kasutatakse kolmandal tasemel simulatsioone – nii formaalsetel mudelitel põhinevaid kui ka rollimänge. Tagasiside pole lihtsalt õige-vale nentimine, vaid on informatiivne.
Kui õppematerjal ei nõua korduvat erinevates olukordades harjutamist, siis pole vaja üritada selle interaktiivsustasemega kursust luua. Ja vastupidi: kui õpieesmärgid nõuavad, on patt piirduda ainult info esitamisega (1.tase) või teise taseme piiratud suhtlusega. Muidugi on lahenduseks materjali esitamine esimesel-teisel tasemel ja harjutamine tõsta e-õppe keskkonnast välja – laborisse, praktikumi.
4. tase – reaalajas suhtlus
Neljandal tasemel luuakse õpikeskkonnast reaalelu peegeldav simulatsioon. Seda taset tuleb kasutada siis, kui on vaja pikka, keerulist koolitust, harjutamist „liivakastis”, et näha oma otsuste tagajärgi, järeldusi teha, korduvalt proovida. See on kõrgetasemeline aktiivõpe, kus on õppuri täielik kontroll keskkonna üle. Selline keskkond võib sisaldada interaktiivseid töövahendeid, mida õppur saab kasutada erinevate sammude toeks.
Õppesisu mitte ei esitata, vaid seda kogeb õppur interaktsiooni kaudu. Õppurile tundub, et süsteemis on piiramatu arv erinevaid stsenaariume. Sellel tasemel kasutatakse tihti ka reaalajas rühmatööd – õppurid saavad konsulteerida omavahel ja ka õpetajaga. Näiteks sobib ka meil tuntud simulatsioonide klass: keerulised lennusimulaatorid. Siia klassi aga kuuluvad ka head geomeetria või näiteks elektrotehnika õpetamise keskkonnad, mis võimaldavad näiteks õppijatel avastada vastava aine seaduspärasusi suheldes neljanda interaktiivsustaseme keskkonnaga.
Kokkuvõtteks tuleb öelda, et mistahes tasemel õppematerjalid kursusel ka ei oleks, eriti hästi töötavad nad siis, kui õppeprotsessi nende kasutamisega on kavandanud hea õpetaja.
Vaadates meie sadadesse ulatuvaid e-õppe toega kursusi, tuleb aga nentida, et enamiku neist kursustest moodustavad interaktiivsuse seisukohalt sellised esimese ja teise taseme vahel olevad kursused. Kas me vajame kõrgemaid tasemeid? Või kombineerime ka edaspidi e-õpet tavaõppega nii, et e-õppel kasutame suhtluse esimest ja teist taset, tavaõppes aga kolmandat ja neljandat?
Viimane illustratsioon pärineb 3.-4.taseme keskkonnast programmeerimise õppimiseks (http://www.gameroo.nl/games/light-bot), millele kulutatud aeg pärssis tugevalt selle artikli õigeaegse valmimise võimalusi J Interaktiivsus haarab õppija oma võimusesse!
Märkus: Käesoleva kirjatüki koostamisel on kasutatud e-õppe Tsunfti selle aasta kevadel interaktiivsuse teemal peetud interaktiivse veebiseminari materjale.
Anne Villems
