Kaks probleemi e-õppes: emotsioonid ja eesmärgid

Emotsioonid e-õppe teenistusse!

Osalemine kursusel, mille omandamisse kaasatakse õppija emotsioonid, sarnaneb väidetavalt armumisega. Kuigi see on üks ja terviklik tunne, saab sellise kursuse loomise printsiipe üsna täpselt loetleda. Olulisimad neist on:

1. Provokatiivne käitumine ja konfliktid köidavad. Näiteks: varustage kursuse avaleht videoga, mis kajastab probleemi, mille lahendamiseks kursus on loodud. Või esitage see pildi ja selgitava tekstiga.
2. Uudishimu tekitamine. Kursuse sissejuhatusse tuleks kirjutada midagi, mis muudab õppijad uudishimulikuks, näiteks kirjeldus, kuidas kursusel omandatud teadmistega saab mingit rakenduslikku probleemi lahendada.
3. Küsige kohe alguses küsimusi – see kaasab õppija. Küsimise vorm võib olla väga erinev. Sobib näiteks eeltest, mis kompab vajalikke eelteadmisi ja häälestab õppimisele, see võib olla ka enesetesti vormis. Õppur tunneb, et ta kaasati kohe kursuse alguses tegevusse. Isegi retoorilised küsimused õppematerjalide alguses aitavad, panevad inimesed probleemi üle mõtlema ja oma seisukohta võtma.
4. Kasutage reaalelulisi, tegelikus kontekstis tehtud pilte, mitte kusagilt hangitud profipilte. Tuttava kontekstiga pildid, tuttavad inimesed piltidel aitavad õppijal illustreeritava probleemiga paremini samastuda.
5. Väljanägemine loeb. E-õppekursus peaks välja nägema stiilne ja korrastatud, kuigi meie kolleegid e-õppe tsunftist väidavad, et paljude firmade kursuste väljanägemist võib võrrelda segamini magamistoaga. Huvitav, kas meie kursusi ka?
6. Ootamatud seosed köidavad. Asjad, mis tekitavad emotsioone, jäävad meelde. Ma mäletan siiani pilte, mida Mari Karm näitas õppeprotsessi illustreerimiseks ühel e-Õppe Arenduskeskuse konverentsil – nende seos kuiva õppimisteooriaga oli nii ootamatu!
7. Ammutuntud tõde, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, kehtib eriti e-õppe materjalide puhul. Märkige tekstis olulised kohad pildi või joonisega ning olulised asjad jäävad õppijaile palju paremini meelde. Aitab isegi selline lihtne võte: näiteks analüüsite mingi protsessi ajafaktorit ja lisate tekstile äratuskella pildi.

(Kui tuletate homme hommikul meelde neid seitset põhimõtet, mäletate tõenäoselt seda, mis on pildiga varustatud – teised on ununenud! J )

Kokkuvõtteks: Esimene mulje loeb – kasutage see ära oma kursuse kasuks; tooge õppija emotsioonid õppeprotsessi – nii sujub õppimine palju edukamalt.

Kursuse eesmärgid on kursuse selgroo olulisimad lülid

Kui esmamulje ja emotsioonide kaasamine on kursuse jumestus (ehk make-up), siis kursuse selgroo olulisemateks lülideks on kursuse eesmärgid. Paljud suhtuvad eesmärkide kirjutamisse kui tüütusse lisakohustusesse, millest annab tunnistust ka see, kuidas need on kirjas paljude kursuste passides. Eesmärgid peaksid tekkima üsna varases analüüsi staadiumis (vt “Juhend kvaliteetse kursuse loomiseks”) ja tegelikult mängima majaka rolli nii kursuse loojale kui hiljem ka kursusel osalejatele.

Eesmärkidel on kolm põhirolli:

• Just eesmärkide järgi luuakse kursuse sisu, valitakse teemad ja õppemeetodid.
• Eesmärkide põhjal kavandatakse teadmiste kontroll kursusel.
• Eesmärgid juhivad õppijaid kursusel – nende järgi valitaksegi kursusi ja nende järgi saab õppur aru, mida ta kursusel omandama peaks.

Ühe lausega väljendudes: eesmärgid seovad õppija lootused õpetamise ja hindamisega. Kuidas selliseid majaka rolli sobivaid eesmärke korralikult kirja panna – see on kunst, mille omandamiseks oleks ilmselt vaja lühikursust. Väga vähe abi on sellisest tüüpilisest eesmärgisõnastusest: “Kursus annab ülevaate xxx alast.” Selliselt sõnastatud eesmärk ei aita ei kursuse loojat ega kursusel õppijat. Meie õppijakesksete õpetamismeetodite ajastul peaks eesmärgid alati sõnastama õppijakeskselt, st mida õppija on pärast kursust suuteline tegema (selgitama, defineerima, klassifitseerima, koostama jne) sellist, milleks ta enne kursust ilmselt võimeline ei olnud.

Tavaliselt on kursusel palju eesmärke. Need võib jagada kolme rühma: teadmiste/oskustega seotud, suhtumisega seotud ja psühhomotoorsed eesmärgid. Viimased võivad puududa enamikul abstraktsetel kursustel (nagu suur osa kõrgkoolide kursusi on). Abistavaid skeeme, kuidas häid eesmärke kirjutada, on palju. Üks levinumaid kannab nimetust ABCD-meetod. Nimetus tuleb ingliskeelsetest sõnadest “Audience, Behaviour, Condition and Degree of Mastery” ehk “kes, mida, mis tingimustel, mis tasemel peab suutma teha”. Hästi kirja pandud eesmärk peaks kajastama kõiki nelja aspekti. Näide:

Kursuse läbinud üliõpilane on suuteline kahe-kolme lausega selgitama kursuses kasutatud põhilisi termineid, mis on esitatud kursuse sõnastikus.

Siin on olemas nii “kes” (üliõpilane), “mida peab tegema” (selgitama termineid) kui ka “tingimused” (neid termineid, mis on sõnastikus) ja “tase” (kahe-kolme lausega).

Kuna ka nõutavad teadmised-oskused saab jagada mitmele tasemele (näiteks Bloomi järgi faktiteadmised, arusaamine, rakendusoskus, analüüsi-, sünteesi- ja hinnangu andmise oskus), peaks see, mis tasemel oskusi nõutakse, ka eesmärgi sõnastuses kajastuma.

Kui meil on kõik eesmärgid selliste reeglite järgi sõnastatud, on õppetulemuste kontrolli kursusele väga lihtne kavandada. Kui on vaja termineid selgitada – siis tuleks eksamil/arvestusel lasta neid selgitada. Kui aga nõutakse kirjandusteose tegelase analüüsi, siis peaks eksamil laskma kirjutada nõutud analüüse.

Kuidas aga halvasti kirjutatud (või olematud) kursuse eesmärgid halvavad õpetajate ja õppijate koostöö, seda võite lugeda R. Felderi ja R. Brenti artikli “Objectively Speaking” (mis ilmus juba kümme aastat tagasi) alguslõigust.

P.S. Selle artikli kirjutamisel on kasutatud mitmeid e-Õppe Tsunfti elektroonse ajakirja Learning Solutions viimase kahe aasta numbreid. NB! Ajakiri on elektroonselt kättesaadav kõigile, kes on registreerunud tsunfti assotsieerunud liikmeks. Ssee võimalus on kõigil tasuta olemas.