Seekord saabub kevad hoopis teistmoodi. Kalendris on pildil küll juba sinililled ja lumikellukesed, aga akna tagant vaatavad vastu hanged. Mina olen rohkem sooja ja päikese inimene, sellepärast toob selline pikk, külm ja valge ilm igasuguseid mõtteid pähe. Praegu ongi mõnus toas istuda, vanu raamatuid lugeda, mõni lahe film uuesti üle vaadata või lihtsalt filosofeerida elust, haridusest, inimestest.
Personaalsete õpikeskkondade võidukäik
Olen e-õppe valdkonnaga tegelenud varsti kaheksa aastat. Mäletan selgelt suurt suve, kui tööle asusin. E-õppest teadsin ainult nii palju, kui olin õppinud Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas – minu esimesed kogemused pärinesid WebCT kursustelt. Selle kaheksa aastaga on päris palju muutunud. Kui alguses olime kinni õpikeskkondades, siis nüüd räägime rohkem ja rohkem personaalsetest õpikeskkondadest, mis arvestavad õppijate vajadusi. Suletud õpikeskkonnad jäävad aina enam jalgu hariduse arengule, sest hariduses peaks eelkõige arvestama erinevate õpistiilidega.
Poolikud otsused viivad vastuvoolus sõudmiseni
Ma ei pea ennast haridusvaldkonna asjatundjaks, aga asjade kulgu jälgides jääb mulje, nagu liiguks aeg selles valdkonnas teise kiirusega kui teistes majandusharudes. Ühelt poolt on tekkinud küllastus järjekordsetest haridusreformidest, samas ei ole suudetud ühtegi reformi rakendada ja ellu viia täismahus. Nende poolikute otsuste tegemine on viinud selleni, et liikumine käib pidevalt vastuvoolus koos võitlusega millegi vastu, mis niikuinii tuleb. Huvitav on see, et meie, õpetajad, kes peaksime olema innovatsiooni edasiviijad ja uute algatuste innustajad, loodame vaikselt stabiilsusele, et ehk läheb hariduselu edasi vanamoodi ja midagi hullu ei juhtu, peaasi, et töökoht säilib. Õpetaja maa soolana on ära kadunud ja see on asendunud tundide lugemisega. See, milline on minu töö kvaliteet ja kas ma olen suuteline innustama oma õppijaid, on jäänud ilmselgelt tagaplaanile. Praegu on eelkõige aeg muutusteks ja positiivseks ebakindluseks, mis esitab väljakutseid tundmatute situatsioonide lahendamiseks.
Eesti hariduse komistuskivi – koostöövõimetus eri haridustasemete vahel
Kaheksa aasta jooksul on selgeks saanud, et Eesti hariduse komistuskiviks on koostöövõimetus eri haridustasemete vahel. See on meie kõigi uuenduste ja innovaatiliste tegevuste läbikukkumise võti. Eesti haridusmaastik on oma väiksuses väga kompaktne, hõlmates erinevaid tegijaid, alustades haridus- ja teadusministeeriumist koos oma osakondade ja hallatavate sihtasutustega ning lõpetades lasteaedade, koolide, kutsekoolide ja kõrgkoolidega. Õppijad on ikka ühed ja samad. Praegu loeb iga lüli oma töö lõpetatuks, kui õppija liigub järgmisele astmele. See kõik, mis juhtus ja mõjutas õppija arengut alumisel lülil, mängib rolli ka järgmisel. See, kas õppija suudab oma unistusi ellu viia, on hariduse põhiküsimus. Hariduse eesmärk on koolitada oma järelkasvu nii, et nendest kasvaksid inimesed, kes oskavad ja julgevad unistada.
Jakob Hurt on öelnud: “Kui me ei või saada suureks jõult ja arvult, saagem siis suureks vaimult.” Usun ikka, et Eesti Nokia on tema haridus, aga selle unistuse täitumiseks peame leidma endas tahet ja julgust teha koostööd.
Ene Koitla
