Kallis lugeja! Inspireerituna e-Õppe Arenduskeskuse kevadkonverentsist teemal “E-õpe – tõsine mäng” (14.–16. aprillil Tallinnas) tahan teile kirjutada kolmest olulisest valdkonnast hariduses ja e-õppes.
Mängud ja mängulisus õppeprotsessis
Mäng ja mängulisus tähendavad minu jaoks õppeprotsessis eelkõige tegemisrõõmu. See annab aluse innustusele ja motivatsioonile katsetada, uurida, õppida rohkem ning leida üha uusi lahendusi. Infotehnoloogia ja selle vidinad pakuvad väga palju võimalusi katsetamiseks, mis tagab õppijas pinevuse lahendada mõni tavapärane küsimus uut ja huvitavat moodi. Oluline oleks vaid neid võimalusi ja lisaväärtusi teadvustada, olgu see siis infotehnoloogia abiga või mitte.
Peamine müüt, mis on seotud erinevate mängude kasutamisega klassiruumis või e-õppes, on: “See võtab liiga palju aega ja ressursse – õppekavas ettenähtud teemad tuleb enne läbi võtta.” Vahel on tunne, nagu surutaks hea ideoloogia juba eos maha ja õpetaja kogu õppekava kohustusliku osaga tagantjärele. Kas peaks nende ridade vahelt hoopis lugema: “See tähendab nii palju lisatööd ja väljakutset – ma olen juba praeguste kohustuste täitmisest väsinud.” Mitte et see poleks põhjendatud argument … Aga äkki motiveeriks meid õppeprotsessis mänge rakendama tõsiasi, et kõik, mida me oma kooliajast mäletame ja teame, seda õpetati kuidagi teistmoodi – oli huvitav ja põnev, jäi hästi meelde ning, mis kõige olulisem, pani rohkem selle teema üle mõtlema!
Interdistsiplinaarsus õpetamises ja õppimises
Minu kindel veendumus on, et juba e-õpe kui asi iseenesest sunnib õpetajaid interdistsiplinaarsust rakendama, kuna oma põhiolemuselt annab ta igale õpetatavale ainele infotehnoloogilise aspekti. See on ka minu arvates peamine põhjus, mis teeb esimese kokkupuute e-õppega palju keerulisemaks kui mõne muu valdkonna rakendamise. Kuigi mitme erivaldkonna sidumine ja ühendamine on iga aine õpetuses aktuaalne ning prioriteet ka haridusstrateegias, on endiselt selle temaatika ümber suured arutelud ning valitseb väga palju killustatust ja eraldiseisvate lõikude õpetamist. Naastes oma koolikogemuse juurde, tuleb esimese asjana meelde Eesti ajaloo õppimine inglise keeles, mis rikastas märgatavalt inglise keele sõnavara ja aitas mõista erinevate sündmuste seost ja mõjutusi minevikust. Lisaks võimaldab see endiselt väga ladusalt oma igapäevatöös selgitada eesti rahvuskultuuri erinevatele väliskülalistele.
Strateegiate ja trendide rakendamine
Võttes nüüd need kaks tähtsat valdkonda sisendiks, vajame korralikku strateegiat ja rakenduskava nende ideoloogiate elluviimiseks. Miks on nii, et strateegia on tihtilugu nagu teadustöö, mis kirjutatakse valmis – probleemiseade, hüpoteesid, teaduslikult argumenteeritud tulemused jmt – ladustatakse sahtlisse ja unustatakse (mitte et see mingi kindel reegel oleks, aga valdav tegevuskäik päris paljudel juhtudel). Kui küsida õppeasutustest, siis kõigil on olemas strateegiad – üldstrateegiad ja entusiastlikemal koolidel ka eraldi e-õppestrateegia. Kui aga küsida, kas ja kuidas nende strateegiate täitmist jälgitakse ja millised on senised tulemused kontseptsioonide elluviimisel, jäävad vastused kesisemaks ja tagasihoidlikumaks. Probleemide ja arenguruumide kaardistamine edeneb õppeasutustes üsna tõhusalt ning on positiivne, kui teatakse oma vajakajäämisi ja võimalusi. Samal ajal ei edene nende aukude lappimine enam nii lihtsalt. Ma arvan, et õppeasutused üldiselt vajavad personalipoliitika strateegiat, et tekiks side õpetajate ja juhtkondade vahel erisuguste küsimuste lahendamiseks. Ühiselt mõistetaks ka teatud uuenduste ja muutuste vajadust.
Mida ma nüüd siis öelda tahtsingi …
Kogu selle ideoloogilise jutu mõte on see, et lahendusi, häid näiteid ja edukaid praktikaid on, vaja oleks need vaid uudiskirjast üles korjata, kevadkonverentsilt kõrva taha valmis panna ning vajalike mugandustega oma kontekstis rakendada. Siis hakkavadki asjad liikuma!
Ideed ja ettepanekud uudiskirja sisu kohta on oodatud aadressil uudiskiri@eitsa.ee.
Kerli Kusnets
