Haridustehnoloogide harimisest

Eellugu: infojuhid koolides

1994. aastal moodustati Riigi Kooliameti juurde informaatika ainenõukogu, mille peamiseks ülesandeks oli informaatika ainekava koostamine esimese nõukaajajärgse riikliku õppekava arenduse kontekstis. Just selles töörühmas käisid Leo Võhandu ja Toomas Mikli esmakordselt välja idee infojuhi ametikoha loomisest koolides. Infojuhi rolliks pidi olema mitte niivõrd arvutite riistvara hooldamine kui pigem õpetajatele infotehnoloogiaga seotud tugiteenuste pakkumine, kooli infosüsteemide arendamine ja haldamine. Diskussioon infojuhi vajalikkuse teemal tiksus meedias vaikselt mitu aastat, kuni Tiigrihüppe Sihtasutus pakkus 1998. a omavalitsustele ja koolijuhtidele otsustava argumendi uue ametikoha loomiseks. Nimelt finantseeris Tiigrihüpe uute arvutite hankimist koolidele üksnes 2/3 ulatuses, ülejäänu pidi kool omafinantseeringuna katma. Samas arvestati kõlbliku omafinantseeringuna mitte üksnes arvutite ostmisele kulutatud raha, vaid ka infojuhi palgakulu. See toetusskeem ja järsult kasvanud vajadus IT-vallas kompetentse tegelase järele koolides tõi kaasa selle, et vaid mõni aasta hiljem oli uus ametimees palgal juba pea igas Eesti koolis. Diskussioon kooli infojuhi ülesannetest ja rollist ei lõppenud siiski: on ta IT-spetsialist e “patsiga poiss”, arendusdirektor, tugiisik või projektijuht. Samas võib toonaseid infojuhte kindlasti lugeda haridustehnoloogide eelkäijateks – lihtsalt tol ajal puudus eesti keeles haridustehnoloogia mõiste.

1997. aastal kaitsesin Hollandis Twente Ülikoolis magistrikraadi haridustehnoloogia valdkonnas, olles tõenäoliselt üks esimesi selle ala diplomeeritud esindajaid Eestis. Minu missiooniks sai Peeter Normaku ja Rein Ruubeli 1996. a asutatud haridustehnoloogia keskuse (HTK) arendamine ja juhtimine Tallinna Pedagoogikaülikooli kasvatusteaduste teaduskonnas. Nüüdseks on HTKst saanud 12 töötajaga teadus- ja arendusüksus Tallinna Ülikooli informaatika instituudi koosseisus. Meie instituut on juba aastaid koolitanud infojuhte kahe magistriprogrammi raames: “Multimeedium ja õpisüsteemid” (selle õppekava koostasime koostöös Twente Ülikooli, Tampere Tehnikaülikooli ja Dublini Tallagh Tehnoloogiainstituudiga) ning “Informaatikaõpetaja, kooli infojuht” (sisaldab õpetajakoolituse moodulit). Praeguseks oleme jõudnud arusaamisele, et infojuhtide asemel vajab Eesti kool pigem haridustehnolooge. Seetõttu otsustasime osaliselt ühendada kaks eelmainitud õppekava ja alustada haridustehnoloogide koolitamist magistritõppe tasemel. Põhjendangi nüüd selle otsuse tagamaid ja kirjeldan uue õppekava sisu.

Uuring

2008. aastal tegi TLÜ informaatika magistrant Annika Lõhmus uuringu infojuhi ameti ja rolli kohta tänapäevases Eesti koolis. 208 koolist laekunud vastuste põhjal avanes järgmine pilt:

• 11% koolidel ei ole infojuhti, IT-juhti, ega IT-spetsialisti, piirdudes mõnest firmast sisseostetud IT-tugiteenusega (see trend on kasvav);
• infojuhtide tööülesanded olid enamjaolt seotud IT infrastruktuuri haldamise, e-kooli administreerimise ja uute infosüsteemide arendamisega;
• kaheksas koolis oli infojuhi asemel tööl haridustehnoloog (ka see trend on kasvav).

Annika Lõhmuse uuringu põhjal võib spekuleerida, et kui koolid piirduvad infojuhtide ametikohustuste sõnastamisel üksnes tehniliste ülesannetega, siis võib lähitulevikus suur osa koolidest vahetada infojuhi sisseostetud IT tugiteenuse vastu ja õpetajatel-õpilastel pole enam kohapeal uue tehnoloogia asjatundjat käepärast võtta. Samas ei paku praegu ükski Eesti IT-firma koolidele e-õppekeskkondade majutus- ja tugiteenuseid. Võib ennustada, et personaalsete seadmete (e-luger, pisisülearvuti, pihuarvuti), veebipõhiste õpikeskkondade ja digitaalsete õppematerjalide laiem kasutuselevõtt koolides tekitab kümne aasta perspektiivis kasvava vajaduse kompetentse haridustehnoloogi olemasolu järele koolis kohapeal. Kui laseme praegu koolides veel olemasolevad infojuhid või IT-juhid asendada sisseostetud IT tugiteenusega, siis on hiljem raske uut ametikohta koolides tekitada. Praegu oleks aga võimalus koolitada infojuhid ümber haridustehnoloogideks.

Haridustehnoloogi amet ja kutse

Kui haridustehnoloogia ametikoht on juba kümnetes haridusasutustes enesestmõistetav ja ülejäänutes omavalitsuse algatusel suhteliselt kergesti tekitatav, siis haridustehnoloogi kutse temaatika on veel avalikult üles tõstmata. Mõistlik oleks võtta haridustehnoloogi kutse määratlemine ette kutsete ja kvalifikatsioonide üldise reformimise kontekstis. Nimelt on Euroopa Komisjon käivitanud ühtse Euroopa Kvalifikatsiooniraamistiku (EQF) baasil kutsete ja kvalifikatsioonide standardimise protsessi, mille tõttu praegu kehtivad kutsestandardid tuleb ümber teha pädevuspõhiseks. Tallinna Ülikooli informaatika instituudi nimel teen siinkohal ettepaneku alustada diskussiooni haridustehnoloogi kvalifikatsiooni ja kutsestandardi määratlemise teemal. Olen selleks loonud eraldi LinkedIn rühma nimega “Haridustehnoloog”, millega on oodatud ühinema kõik asjast huvitatud.

Me ei pea selle aruteluga tühjast kohast alustama, heaks lähtepunktiks on Tiigrihüppe Sihtasutuses ja Eesti Infotehnoloogia Sihtasutuse e-Õppe Arenduskeskuses välja töötatud õpetajate/õppejõudude haridustehnoloogilised pädevusnõuded. Samas võiks eesmärgiks seada ikkagi EQF 7. tasemele vastava kvalifikatsiooni määratlemise, mille tagavad üldjuhul magistriõpingud.

Diskussiooni algatuseks pakun välja magistrikraadiga, kutsetunnistust omava haridustehnoloogi pädevusvaldkondade esmase jaotuse:

• Õpidisain, tehnoloogiapõhised õppimis- ja õpetamismeetodid;
• Tehnoloogiapõhise õpikeskkonna kujundamine ja haldamine;
• Täiskasvanute nõustamine, teadmushaldus organisatsioonis;
• Innovatsiooni- ja projektijuhtimine;
• Analüüs, uuringud, evalvatsioon.

Haridustehnoloogia magistriõppekava Tallinna Ülikoolis

Tänavu käivitub Tallinna Ülikooli informaatika instituudis uus magistriõppekava: haridustehnoloogia. Haridustehnoloogia õppekavas koolitatakse spetsialiste üldhariduskoolidele, kõrgkoolidele ja kutseõppeasutustele, kuid kindlasti leiavad lõpetajad erialast rakendust ka teistes e-õppega tegelevates organisatsioonides ja koolitusfirmades. Haridustehnoloogidel on tööd ka uurimisrühmades, spetsialiseerudes õppemetoodikate, e-kursuste, elektroonsete õpiobjektide loomisele või õpikeskkondade arendamisele. Õppekava ülesehitus ja õppe korraldus on selline, et see võtab arvesse juba praktilisi kogemusi omava ja täiskohaga tööl käiva täiskasvanu ootusi: vastuvõtt toimub suuresti varasemate e-õppekogemuste alusel, kursustel tehtavad kodutööd on seotud õppija igapäevatööga õpetajana, infojuhina või haridustehnoloogina jne.

Detailsema info uue õppekava sisu, õppekorralduse ja õppejõudude kohta leiab huviline aadressilt http://www.tlu.ee/informaatika_instituut (alajaotus: Õppekavad).

Vastuvõtt

Haridustehnoloogia magistriõppe vastuvõtueksam koosneb motivatsioonivestlusest (hinde osakaal koguhindest 50%) ja haridustehnoloogiliste pädevuste e-portfoolio esitlusest (50%).

Motivatsioonivestlusel hinnatakse eelkõige üliõpilaskandidaadi valmisolekut ja motivatsiooni programmi edukaks läbimiseks ning haridustehnoloogi pädevuste omandamiseks ja see peetakse intervjuu vormis. Intervjuu käigus keskendutakse eelkõige kandidaadi ootustele rakendada haridustehnoloogiat asutuse töös. Portfoolio sisaldab motivatsioonikirja ning kandidaadi osalusel loodud näiteid varasematest haridustehnoloogiaalastest töödest ja materjalidest, mis demonstreerivad tema haridustehnoloogilisi pädevusi. Portfooliot esitletakse vastuvõtueksamil.

Kandideerimine on avatud nii riigieelarvelistele kui ka riigieelarvevälistele tudengitele.