Alles see oli, kui tekkis idee teha e-õppe uudiskiri ja ilmus esimene number, kui juba hoiate käes kahekümnendat. Viis aastat on selleks kulunud. Selliste verstapostide puhul on vahva tagasivaatamise hetk ja meenutus, kuidas kõik algas. Ei jää muud, kui nõustuda, et see oli põnev aeg. Tore, et ikka oma kookonist välja ronisime ja asja ette võtsime.
“Inimesed süüdistavad enda vigades alati asjaolusid. Mina ei usu asjaoludesse. Inimesed, kes selles maailmas edasi jõuavad, on need, kes ringi vaatavad ja otsivad endale sobilikke asjaolusid, ja kui nad neid ei leia, siis loovad nad need ise.” George Bernard Shaw
Kui hakkasime mõtlema e-Ülikooli kaheksandale kevadkonverentsile, arutlesime ka e-õppe arengute üle – kus me oleme ja kui palju tegelikult õpetajad e-õpet kasutavad. Statistika on üks asi, aga päris palju õpetajaid kasutab erinevaid e-õppetehnoloogilisi lahendusi, millest me tegelikult ei tea. Kuidas need õpetajad üles leida ja nende vahvaid lahendusi teistele tutvustada? Eks n-ö luuletuste sahtlisse kirjutamisel ole ka oma võlu. Samas oleks just vahva, kui iseõppijast e-õpetajad jõuaks rambivalgusesse ning tutvustaksid oma tehnoloogilisi lahendusi laiemalt.
Siit jätkus meie arutelu mõte, et kvaliteet tuleks muuta kvantiteediks. Praegu on e-õppe areng väga nišikeskne. Meil on vahvaid õpetajaid, kes on kasutanud e-õpet varsti juba aastakümneid, aga kõik need nimed on meile teada – suur tänu neile selle suure töö eest! Kuigi Euroopa Sotsiaalfond on loonud võimaluse tasustada õpetajate lisakoormust e-õppematerjalide loomisel, ei ole uute tegijate masse näha, ikka figureerivad need samad ja samad nimed. Kuidas siis ikkagi muuta üksikute hobi normiks? Kuidas tuua e-õppe juurde uusi tegijaid ehk kuidas muuta e-õpe atraktiivseks ka nendele õpetajatele, kes praegu vaatavad neid tegemisi kõrvalt? Mis sellele kaasa aitaks – uued koolitused, uued infopäevad, valmis e-õppematerjalid või personaalne suhtlemine?
Teine diskussiooni teema oli koostöö – õpetaja tasemel, institutsiooni tasemel, riikide tasemel. Koostöövajadus e-õppe tasemel on väga suur. Ma ei tea, kes on öelnud “Koostööd teevad inimesed”, aga vahel on küll kahju vaadata, kuidas lahe idee või mõte sureb, sest koostöö jookseb liiva ning kumbki üksikult ei suuda seda ideed samuti ellu viia. Või mis veel hullem (kahjuks Eesti kontekstis nii tavaline), sünnib kaks dubleerivat süsteemi, mis hiljem muutuvad üksteisele konkurendiks ja igasugune koostöö on suretatud juba eos. Miks me ikka ja jälle kohtame lapsepõlvekaja “Mina sinuga ei mängi”? Kahjuks on koostöö puudumine erinevate haridustasemete, õpetajate, institutsioonide vahel viinud selleni, et e-õppe (aga mitte ainult) areng on jäänud nii mõneski valdkonnas toppama või isegi taandarenenud.
Ene Koitla
