Tagasiside e-õppes

Sissejuhatuseks e milles on probleem

Kui auditooriumis loengut pidav õppejõud või klassis õpetav õpetaja võib kuulajate näoilmestki aru saada, kas jutt kuulajateni jõuab, siis mida peaks õpetaja 100% e-õppe korral tegema, et aru saada, kas õppematerjalid olid arusaadavad? Kas ülesanded olid huvitavad ja jõukohased? Kas koostöö kandis rühmas vilja? Kas õppeprotsess sujub nagu kavandatud? Kas minu kursusel on hea õppida? Neid küsimusi tähistab termin tagasiside. Probleem, kuidas õppijatelt tagasisidet saada, on ilmselt sama vana kui haridussüsteem. Koolis on õpetajatele nende tundide kohta tagasiside andmine õppealajuhataja ülesanne, ülikoolides on tagasisideks viimasel ajal tekkinud üleülikoolilised küsitlustele elektroonselt vastamise võimalused. Viimasel juhul üritavad küll ITs arenenumad tudengid robotvastajaid luua, aga midagi näitavad ka sellised üldised küsitlused. Kuigi ka tavaõppe korral on tagasisides veel kuhjaga lahendamata probleeme, siis vaatame, kuidas e-õppes tagasisidet saada.

Tagasisideteooria

Enne kui hakata arutama, mil moel e-õppes tagasisidet saada, tuleks uurida, kas tagasiside kohta on ka mingi teooria olemas. Kuna tagasiside on eriti oluline koolituskursuste juhendajatele ja täiskasvanukoolitajatele (pole nende kursustel osalejatel ju koolikohustust nagu õpilastel koolis või pikaajalist pidevat harjumust programmi järgi ainepunkte koguda nagu tudengitel ülikoolis), siis on teooria loodud põhisuunaga nn firmakoolitustele. Oluline osa sellest töötab ka formaalharidussüsteemi jaoks. Donald Kirkpatrick on loonud lihtsa neljatasemelise koolituskursuse tagasiside mudeli (vt joonis 1), mis sai laiemalt tuntuks tema 1994. a publitseeritud raamatu “Evaluating Training Programs” kaudu. Selle mudeli järgi jagatakse võimalik tagasiside neljale tasemele (http://www.kirkpatrickpartners.com, vt ka Wikipedia artikkel):

1. tase. Emotsionaalne tagasiside e õppurite reaktsioon õpetusele (ingl k reaction), kus õppijad väljendavad, mis neile meeldis / ei meeldinud ja mida nad üldiselt sellest kursusest arvavad.

2 tase. Õppimise tase (ingl k learning), kus uuritakse, mida õppijad omandasid, kuidas nende teadmised/oskused arenesid, suhtumine muutus.

3. tase. Rakendamine tegelikus töös (ingl k transfer) – kuidas koolituse tõttu töötajate töö oma töökohal efektiivsemaks muutus; formaalharidussüsteemis – oskused pikemas perspektiivis.

4. tase. Tegelikud tulemused ettevõtte tasemel e resultaadid (ingl k results) – mida asutus sellest kõigest kasu sai, kuidas nende tulusus suurenes. Kas koolitus ennast ka ära tasus.

Formaalharidussüsteemis on otseselt rakendatavad kolm esimest taset, kus kolmandal tasemel uuritakse õppija püsivaid oskusi – mida ta õpitust suudab rakendada ka pikema aja möödudes.

Joonis 1. D. Kirkpatricku neli tagasiside taset.

Loomulikult võime ka formaalharidussüsteemis püüda mõõta neljanda taseme resultaate, näiteks uurides, kuidas oli aine või programmi õpetamisest ühiskonnale kasu.

Kuidas see artikkel tekkis?

Tartu Ülikooli matemaatika-informaatikateaduskonna õppekavas on aine nimega “Kooli tarkvara”. Selle teoreetilises osas omandatakse ka teadmised tagasisidest, et siis praktilises osas korraldada info- ja kommunikatsioonitehnoloogia varal innovaatilisi tunde kursusekaaslastele ja nendelt erinevate meetoditega tagasisidet korjata. 20. oktoobril korraldasime selles aines ajurünnaku, kus tutvustasime üksteisele suurt hulka tagasiside korjamise meetodeid ja arutasime, kuidas neid 100% e-õppe korral kasutada. Ajurünnakus osalesid Annika Hansalu, Kaarel Joala, Kairi Karlson, Marit Laas, Lii Nuut, Ljubov Radziminskaja, Katrin Rõigas, Merlin Saulep ja Kätrin Ümarik. Genereerisime terve tahvlitäie meetodeid, millest osa tutvustame allpool lähemalt.

Olulised tagasisidemeetodid

Tahvlile kogunenud ligi 30 meetodit liigitasime kuude rühma. Vaatame neid nüüd põgusalt.

Tahvlile kogunenud ligi 30 meetodit liigitasime kuude rühma

1. Küsitlused

Loomulikult oli meie esimeseks leitud meetodiks kõige enam kasutatav küsitluse meetod, millel on palju erinevaid vorme. Tavaliselt paarikümne küsimusega vormist kuni pooleleheküljelise vabas vormis arvamuseni. Kuopio ülikoolis olevat kasutusel 10 küsimusega küsimustik, kus esimesed kolm küsimust on ülikooli määratud kõigile ühised, ülejäänud seitse võib iga õppejõud aga ise koostada. E-õppe vahendeid küsitluse tegemiseks on tohutult – tavalisest elektronpostist kuni spetsiaalsete küsitlustarkvaradeni välja (e-Formular, Hot Potatoes, Moodle’i küsitlusvahendid jne). Küsitlus on üsna universaalne meetod, millega saab korjata informatsiooni Kirkpatricku mudeli nii esimesel kui teisel tasandil, hästi koostatud korduvküsitlusega ka kolmanda tasandi kohta.

2. Suhtumine ja emotsioonid

Kui õpetaja proovib uusi meetodeid, eriti, kui nende kasutuselevõtu eesmärk on õppijate õpimotivatsiooni parandamine ja teemasse suhtumise muutmine, siis on väga oluline aru saada õppijate emotsioonidest vahetult pärast tegevuse lõppu. Seda aitavad teada saada mitmesugused võtted, kus iga osaleja väljendab oma suhtumist ja/või emotsionaalset taset. Näiteks võib joonistada tahvlile või põrandale skaala ja paluda õppijatel väljendada oma seisundit sellel skaalal, märkides tahvlile ristikese või seistes ise põrandale joonistatud skaalal vastavale kohale. Huvitavaid andmeid selle kohta, kas meetod motivatsiooni mõjutas, saab siis, kui teha seda nii enne tegevust kui peale seda. Klassikaline võte on väljendada oma suhtumist tegevusse näiteks aplausiga või mõnel muul kuuldaval viisil. Need meetodid on kõik Kirkpatricku mudeli esimese taseme tagasiside saamiseks. Kuna e-õppes puudub ühine ruum, kus sellist tagasisidet lihtsalt korjata, tuleb loovalt kasutada e-õppe vahendeid: ühine valge tahvel, kooskirjutamise vahendid nagu Google’i redaktor, Adobe Connecti küsimuste (ingl k polling) süsteem jt vahendid sobivad sünkroonsetest vahendist. Ka tavaline e-post, foorumid ja muud klassikalised vahendid võimaldavad sellist emotsionaalset tagasisidet korjata.

3. Sisu kokkuvõtted

Selle rühma meetodid näitavad, kas õppija suudab eraldada teemas olulise ebaolulisest, ja seda, mis erinevatele õppijatele oluline oli. Viimane aitab aru saada, kas koolitus suhteliselt tundmatule sihtrühmale täitis oma eesmärki. Tunnikontroll tunni lõpus uue osa kohta on kõige klassikalisem võte. Aga on ka huvitavamaid – piiratud mahuga konspekti koostamine ja selle hindamine mõne kaasõppija poolt treenib peale tagasiside andmise ka olulise esiletoomise oskust ja hindamise käigus materjali kordamist. Meetod “kolm plussi – kolm miinust” võimaldab mitmesugust rakendust. Kui näiteks paluda igal õppuril tunni lõpus kirja panna kolm uudset ja kolm talle juba teada asja, siis saab selle abil mingi ettekujutuse õppijate eelnevast kokkupuutest teemaga, veel näeb õpetaja seda, mis igale õppijale teemast meelde on jäänud. Kui ülesanne anda tunni algul, sunnib see tähelepanelikumalt osalema ja esitatavat analüüsima. Koolis on kaval võte teha tunnikontroll kodutööde ülesannetega. Lihtne meetod on paluda tunni jooksul kirja panna esitatava materjali võtmesõnad – ka sealt saab välja lugeda tunnis omandatu ja selle, kas see vastab kavandatule. Osalejatele üllatav võib olla ülesanne väljendada tunnis omandatut joonisega. Kui on kasutada arvuti ja internetiside, võib seda teha näiteks kollaažina. Kõik need meetodid annavad õpetajale tagasisidet selle kohta, mida õpiti – seega, tagasiside Kirkpatricku teisel tasemel. Sellist tagasisidet võib küsida ka rühmatöö vormis. Vahenditest sobivad paljud vahendid – tavalisest e-postist blogi, wiki ja audiokirjani.

4. Kuidas õppetundi paremaks teha

Kui hästi tund ka ette valmistatud poleks, annab seda alati paremaks teha. Siin saavad õppijad õpetajat/õppejõudu aidata. Eriti tulus on sellesuunaline ülesanne tulevaste õpetajate koolitamisel. Ülesanne, olgu siis individuaalne või väikesele rühmale antu, seisneb selles, kuidas õppijad ise teemat veel huvitavamalt ja efektiivsemalt õpetaksid, milliseid lisamaterjale ja õppetegevusi kasutaksid. Tavaliste loengute-praktikumide täiendamine on õppejõu jaoks küllalt lihtne – kui üliõpilane asjast aru ei saa, näitab ta seda või ütleb välja. E-kursuste parendamine mainitud küsitluste teel ei pruugi alati anda piisavat tagasisidet. Tihtipeale on kõige lihtsam rääkida. Kasutades e-õpet, on omavahel rääkimine samuti võimalik näiteks Skype’i või Adobe Connecti keskkonnas. Lisaks on arutelude jaoks olemas sellised suurepärased vahendid nagu foorumid ja blogid (koos kommentaaridega). Juhul kui e-õpe üheks osaks on olnud rühmatöö, saab kasutada ka võimalust, et rühm teeb ühise plakati (kasutades nt GooglePresentationit). Eelnevalt rühmad moodustades saab sama varianti kasutada ka sellistel kursustel, kus rühmatöid ei ole olnud.

5. Teadmiste kontroll

Tüüpiliselt saab õppejõud/õpetaja teema või tunni edukusest aru teadmiste kontrolliga. Selleks on palju õppetöös kasutusel olevaid meetodeid – tunnikontrollist projektõppeni. Aga sellise info korjamine ei pruugi toimuda tavapäraselt – õppejõud annab küsimused ja tudengid vastavad. Tunduvalt parem variant oleks, kui tudengid koostaksid ülesandena ise häid küsimusi õppematerjali kohta. Selliselt on võimalik saada andmeid, milline koht jäi tudengitele segaseks (eriti oluline e-õppe puhul), mis vajaks lisamaterjali jne. Juhul kui õppejõul on siiski soov teha kontrolltöö või tunnikontroll, võiks selleks kasutada samu ülesandeid nagu kodutöödes – see sunniks tudengeid ka kodus töötama ja ülesandeid lahendama.

Kodune töö ei pea aga tingimata olema õpitud materjali põhjal ülesannete lahendamine. Tunduvalt parem oleks, kui see sisaldaks tunni edasiarendust, mis eeldaks õpitu kõrval ka infootsimise ja õpioskuste arendamist. Just viimast on eriti hea kasutada e-õppe korral, sest sellisel juhul on internet ning kogu maailma teadmised õppuril alati käepärast. Kuigi kõik need meetodid ei lähe kaugemale Kirkpatricku teisest tasemest, sisaldavad paljud neist õpioskuste arendamise elemente ja õpitu loovat rakendamist pedagoogilisest vaatekohast.

6. Õpetaja hindamine

Õpilased on harjunud, et neid, nende töid hinnatakse. Kui anda õppijaile võimalus õpetajat hinnata, saab väärtuslikku informatsiooni õppeprotsessi sobivuse kohta sellele sihtrühmale. Selleks on peale otseste meetodite (õpetaja tegevuse või materjalide hindamine mõne eelpool kirjeldatud meetodiga) olemas ka mitmeid kaudseid meetodeid.

Tavaliselt jäävad õpilastele meelde erilised asjad: kõik, mis on natuke teistmoodi, kui midagi ei tulnud välja päris täpselt nii, nagu plaanitud, või tegi õppejõud lihtsalt pisikese apsu. Loengutes õppejõudude “vigade” või kujundlike väljendite ülesmärkimise ülesanne sunnib tudengeid hoolsamalt kuulama, materjale lugema ja lisaks on kogutud killustik apsudest ja headest võrdlustest ka hiljem huvitav lugeda. Samuti võib tekkinud seostest kasu olla eksamil – tudengil on meeles kahe posti külge seotud kitse tühjaks söödud rohumaa osa ja sealt edasi tulevad juba järeldused ellipsi kohta.

E-õppe korral, kus videokonverentsita pole rääkivat õppejõudu kuulata võimalik, saab sellist killustikku koostada olemasolevas materjalis näpuvigasid otsides. Tihtipeale esineb materjalides komavigu, mis annavad esmakordsel lugemisel lausetele naljaka mõtte, sama lugu võib olla ka sõnade järjekorraga – õppejõud ei pane peale mitmekordset materjali lugemist sellised asju enam lihtsalt tähele. Selliste apsude killustiku korjamine aitab parandada olemaolevaid materjale ja on lisamotivatsiooniks õppijatele.

Kokkuvõtteks

Tagasiside- ja aktiivõppemeetodite hulk õpetaja pedagoogilises arsenalis on üks tema professionaalsuse näitaja. Eriti oluline koht on neil meetoditel e-õppe korral. Seepärast loodame, et meie ajurünnaku kajastus ärgitab paljusid kasutama mitmesuguseid tagasisidemeetodeid, sest isegi kvaliteedimärgiga kursusi saab alati veel paremaks muuta. Kvaliteedinõuded “Juhend kvaliteetse e-kursuse loomiseks” (http://www.e–ope.ee/opetajatele/juhend_kvaliteetse_e–kursuse_loomiseks) nõuab otseselt õppijatelt mitmesuguse tagasiside korjamist ja selle kasutamist kursuse arendamisel.