Toimetaja veerg

Parafraseerides ühte Eesti kuulsat raamatut, võiks alustada nii: “Kui mina Eesti e-Ülikooli jõudsin, olid e-kursused juba alanud …” Niimoodi kirjutas Ene Koitla (endine Tammeoru) e-õppe uudiskirja esimeses numbris, mis ilmus 2. aprillil 2006. aastal.

Idee fix

Tegemist oli esimese omalaadse väljaandega Eestis. Idee sündis täiesti proosalistel põhjustel. Nimelt, meil oli käimas terve hulk tegemisi ja arendusi (projektid, seminarid, töörühmad), millest me tahtsime teavitada ja ühtlasi tagada e-õppele laiema kõlapinna. Soovisime eelkõige, et e-õpe poleks lihtsalt kitsa ringi huviliste klubi, vaid kaasaks õpetajaid ja õppejõude üle Eesti. Mis kasu oleks mingi vahva asja arendamisest, kui keegi sellest midagi ei tea? E-õppe uudiskirjas kajastatavate uudiste, edulugude, arenduste, projektidega me lootsimegi e-õppe pisikut levitada …

Tabula rasa

Esimene kolleegium kogunes 16. jaanuaril 2006. aastal. Me olime indu täis, igaühel oli peas idee mingist teemast, mida oli vaja kindlasti paberile panna. Kui nüüd enda kui toimetaja emotsioonist rääkida, siis luua midagi täiesti algusest, tühjalt kohalt (from scratch, nagu öeldakse inglise keeles), on tõeline eduelamus. Ees oli lihtsalt valge paber uudiskirja ideestiku kirjapanekuks.

Per aspera ad astra

Uudiskirja esimesed numbrid sündisid üsna raskelt – kirjutajate leidmine, illustreerivate piltide puudus, tekstide toimetamine. Iga numbriga kasvas kogemustepagas ning tekkis juurde ideid ja mõtteid, kuidas edaspidi paremini toimetada. Oleme uudiskirja iga numbriga n-ö tuuninud – uued rubriigid, meelelahustuslik osa, illustratsioonid, ikoonid jmt. Töölehtede idee tõi kohe kindlasti 10% lugejate arvu kasvu, kuna see on praktiliselt väga kasulik materjal.

E-õppe vanaema fenomen

Anne Villemsi alias e-õppe vanaema Eestis liitumine e-õppe uudiskirjaga 2007. aasta alguses andis uudiskirjale kvalitatiivse hüppe. Anne käsitles keerulisi teemasid õpetajatele ja õppejõududele arusaadavas lihtsustatud võtmes. Tema artiklite populaarsuse tagaski e-õppe sidumine argipäevase õpetamisega. Kui staažikas õppejõud räägib oma õpetamisest ainult e-õppe ning info- ja kommunikatsioonivahendite teel, siis ei julge keegi tema kuuldes öelda, et ei usu, et see niimoodi töötab. Anne sõnumi skeptilistele õpetajatele võib kokku võtta Steve Wheelerit tsiteerides: “We have the technology but do we have the will!” (eesti k “Meil on tehnoloogilised lahendused, aga kas meil on ka tahe seda rakendada?”).

E-õppe uudiskirja paradoks

Aja jooksul on lõpetatud uudiskirjas eksistentsiaalsete küsimuste küsimine stiilis: kas ja miks e-õpe? Pigem arutletakse nüüd, kuidas ja milliste vahenditega. Lahenduskäikude paljusus võimaldab igal e-õppe rakendajal ise otsustada, millist rada pidi sammuda, sörkida või joosta. E-õppe uudiskiri on püüdnud kajastada nii läbiproovitud meetodeid ja lahendusi kui ka uusi trende, mis alles juurdumas. Ikka ja alati oleme pidanud kolleegiumis arutama, kuidas sellest uuest lahendusest nii rääkida, et ka algaja e-õppehuviline saaks aru, ei ehmataks ära ega jookseks vastassuunas. Omaette paradoksaalne on olnud see, et e-õppe kui uudse ja innovaatilise meetodi levitamiseks ja juurutamiseks oleme pidanud jääma truuks ka traditsioonilisele paberväljaandele.

Kolme sorti inimesed

E-õppe uudiskirja kolleegiumit iseloomustab “mõeldud – tehtud!”-mõtteviis.

Kui me uudiskirja tegemist viis aastat tagasi alustasime, siis me mõtlesime, et vaatame, kui kauaks ideid ja materjali ja eelkõige huvitavaid kirjutajaid jätkub. Jätkus ja jätkub siiamaani. Kõik uudiskirja kolleegiumi liikmed teevad seda vabatahtlikku tööd oma huvist ja entusiasmist, nii mõnigi meist on olnud üsna väsinud, aga keegi pole kordagi tahtnud loobuda. Uudiskiri on väga selgelt oma kolleegiumi nägu ja on sündinud koostöös põhimõttest ja uskumusest, et teeme kasulikku asja teiste e-õppehuviliste hüvanguks.

e-Õppe Arenduskeskus ja e-õppe uudiskirja kolleegium tänab kõiki lugejaid ning endiseid, praeguseid ja tulevasi artiklite autoreid, kes oma kiire argielu kõrvalt leiavad aega sulge tindipotti kasta!