Kui me Terje Tuisuga, kes on hariduselt bioloog ja töötab praegu Archimedeses, 1995. a aprillis esimest e-õppekursust ette valmistasime, siis me ei teadnud, et tegeleme e-õppega. Sellist terminit ei olnud veel kasutusele võetud. Räägiti elektronsidest ja kasutati ka prantslaste eeskujul terminit ‘telemaatika’, tähistamaks elektronside baasil toimuvaid tegevusi. Aga meid ajas tol kaugel ajal e-õppega tegelema terav vajadus. Juba alates 1993. aastast oli entusiastide toel alanud koolide ühendamine elektronsidega. Selleks kasutati üsna odavaid ja lihtsaid modemeid, mis võimaldasid kasutada e-kirjadel baseeruvaid internetiteenuseid. Selliseid modemitega ühendatud koole oli 1995. aastaks juba u 50 ja algasid esimeste koolide püsisidesse ühendamised. Leidsin oma arvutist kusagilt nurgatagusest Anto Veldre 1997. a septembris koostatud püsisides olevate koolide nimekirja – selleks ajaks oli selliseid koole juba 16 – Tartus (3), Tallinnas (4), Viljandis (3), Haapsalus (2), Pärnus (1), Hiiumaal (2) ja Saaremaal (1). Aastal 1995 oli aga põhiprobleemiks õpetajate koolitus – tavaliselt oskasid koolis elektronposti kasutada vaid mõned üksikud entusiastidest õpetajad.
Olime koos 1993. a loodud EEnetiga korraldanud õpetajatele paaril aastal mitu kahepäevast elektronside kursust, kuhu saabus alati üle saja õpetaja Eesti eri nurkadest. Sellistele koolitustele ei antud kusagilt raha, kui mitte arvestada seda, et nädalavahetusel saime TÜ arvutiklasse maksuta kasutada. Mäletan, et käisin juba 1994. a koolidele telemaatika koolitusteks raha küsimas. Vastuseks sain aga: “Mis-mis, telekommunikatsioon? Selline asi ei tule Eesti kooli mitte kunagi!” Võib-olla oligi 1994. aastal ametnike vaatevinklist perspektiiv selline, sest kõik koolide ühendused olid tehtud puhtalt altpoolt tuleval initsiatiivil, ilma tsentraalse planeerimise ja rahalise toeta. Tiigrihüppeni oli ju jäänud veel tervelt kolm aastat. Neid inimesi, kes juba 1994. a oleksid osanud ka koolides interneti plahvatuslikku levikut ette näha, ei olnud just eriti palju. Niisiis istusime Terjega maha ja leidsime, et kui õpetajate Tartusse toomiseks raha ei ole, saame ka ilma rahata hakkama, sest meil on koolidega olemas elektronposti side. Otsustasime kasutada olemasolevaid tehnilisi vahendeid ja korraldada elektronpostil põhineva koolituse. Asi oli muidugi ka meile uus ja tähendas vette hüppamist tundmatus kohas. Eriti hirmutavaks muutus olukord siis, kui mõni nädal pärast registreerimise algust avastasime, et registreerunud koole oli oodatud viie-kuue asemel üle viiekümne. Arvasime naiivselt, et hulljulgeid, kes on valmis koos meiega täiesti tundmatus kohas vette hüppama, eriti palju ei ole. Kuna igast koolist osales terve rühm õpetajaid, siis kogunes osalevaid õpetajaid umbes pool tuhat. Meil on olemas küll lõpetajate nimekiri, aga see on CorelDraw’ mingis tolleaegse versiooni vormingus, mida meil nüüd enam avada ei õnnestunud.
Vaadates tagasi meie tolleaegsetele osaliselt säilinud õppematerjalidele, võime küll enesekiituseks öelda, et olime instinktiivselt kasutanud täiskasvanukoolituse häid võtteid: ühendanud teooria praktikaga, andnud nii rühma- kui ka individuaalseid kodutöid, pannud sama aine õpetajaid Eesti eri nurkadest omavahel e-kirju vahetama, selgitanud keerulisi asju võimalikult lihtsalt, arvestanud õpetajate erinevate eelteadmistega jne. Eriti tore on nüüd lugeda kohapealsetele rühmajuhtidele saadetud ettevalmistavat kirja, kus selgitasime, kuidas meilt e-kirjadega saadetud infot kogu grupile levitada. Olukorras, kus igale õpetajale ei olnud võimalik isiklikku postkasti teha (osas koolides oligi ainult paar arvutit), soovitasime teha grupipostkaste, trükkida materjale välja ja neid õpetajate toa teadetetahvlile riputada jne. Sellised soovitused tunduvad nüüd naljakad ja ebakohased, aga olid omas ajastus asja eest. See oli aeg, kus sündisid esimesed Eesti veebiserverid (esimene neist 1993. a), kuid koolidel oli nendega vähe pistmist, sest 1995. a koolidel üldiselt püsiühendusi veel polnud. Oli palju entusiasmi, vähe raha (kui üldse) ja tahtmine midagi ära teha. Näiteks esimese tõsise videokonverentsi katseni 1998. a märtsis oli jäänud veel mitu aastat. Nüüd, kui me kõik pidevalt Skype’i ja Polycomi serveri audio- ja videokonverentse kasutame, tundub uskumatuna, et elati ka ilma nende vahenditeta.
Kui nüüd tänapäeva tagasi tulla, siis nende 16 aastaga on palju muutunud. Enamikul õpetajaist ja õppijaist on kodus korraliku internetiühendusega arvuti. Me ei teagi tihti, kus meie postkastid füüsiliselt asuvad, idee grupipostkastist tundub teiselt planeedilt olevat – igal koolilapselgi on oma postkast. E-kirja vahendusel veebilehel oleva teksti e-kirjana oma postkasti tellimise võimalust ei vaja enam mitte keegi (see oli muuseas üks e-kirjal põhinev tolleaegne teenus, mida sellel esimesel e-õppekursusel ka kasutama õpetasime).
Kui e-õppe arengu eesmärgiks on “e” kaotamine õppe eest, et kogu õpe toimukski tehnoloogiarikkas keskkonnas, siis sellest eesmärgist oleme veel üllatavalt kaugel. Hiljuti käis ajakirjandusest läbi teade, et hoolimata e-riigi oreoolist on Eestis paberdokumendid ikka veel kõikjal au sees. Mõne koha pealt hakkab “e” küll ära kaduma. Siinsamas eelmises lõigus “oma postkastist” rääkides said vist kõik õigesti aru, et jutt käis elektronside postkastist. Aga vaadake ringi oma tuttavate õpetajate-koolitajate seas – kas nad kõik on juba leidnud e-õppes oma õpetamisprobleemidele leevendust?
Teisalt – mugavaid e-õppevahendeid tekib järjest juurde. Inglaste C4LPT keskus (Center for Learning and Performance Technologies) loendab neid üle 2000. Kas me oleme nende seast endale sobivad juba üles leidnud? Kas me tegeleme sobivate vahendite otsimisega pidevalt? Või olles omandanud kolm esimest (nt ÕIS, Moodle ja Skype), rahuldumegi nendega pikaks ajaks? Oleme kogenud seda, et õppijaskond muutub järjest heterogeensemaks ja neil peaks olema võimalik vastavalt oma eelteadmistele ja õppimisoskustele kursusel erinevalt õppida. Kui paljud meie e-kursused seda võimaldavad?
Sain hiljuti kirja (e-kirja muidugi) oma endiselt magistrandilt Lidia Feklistovalt, kes on juba mitu aastat Tartu Kutsehariduskeskuses õpetanud. Ta kirjutas, et kasutab edukalt ClassMarkeri vahendit. Tunnistan – ma polnud eilseni sellisest tarkvarast veel kuulnudki! Kontrollisin, kas ClassMarker on C4LPT nimekirjas – oli seal testide ja küsitluse vahendite hulgas esimese nimena. Kuigi püüan ikka leida oma koolituskeskkondade seminari jaoks uusi kasulikke vahendeid, et üliõpilased neid uuriks ja teistele tutvustaks, siis on täiesti selge, et üksinda ei jõuagi sellel pidevalt muutuval ja täieneval vahendite hulgal kätt pulsil hoida. Iga selline juhuslik avastus tõstab minu silmis meie e-õppe kogukonna ja tema regulaarsete ürituste väärtust. Ega ei peagi kogu aeg ise uusi asju avastama! Meid on palju ja meil on e-õppe uudiskiri, e-õppe iga-aastased kevadkonverentsid ja sügisseminarid, meid toetavad haridustehnoloogid. Need kõik aitavad meil kätt e-õppevahendite pulsil hoida.
Viidatud C4LPT veebisait peab ka Top Toolsi nimekirja, mida igal aastal uuendatakse. Paljusid esikümne vahendeid olen ise kasutanud, paljude kohta e-õppe uudiskirjast lugenud, mitmeid e-õppe sügisseminari või kevadkonverentsi töötubades katsetanud. Loodan, et sellel konverentsil räägib keegi Glogsterist ja Eduglogsterist (asuvad nimekirjas 6. kohal). Igal juhul plaanib Lidia Feklistova esineda ja tutvustada meile oma kogemust ClassMarkeriga, kuigi see vahend veel populaarsema saja vahendi hulka pole jõudnud.
E-õppe konverentsidel on meid tavaliselt kohal mõnisada. Õpetajaid on Eesti kutse- ja kõrghariduses aga tuhandeid. Kus on ülejäänud? Ootan pingsalt aega, mil konverentsi ei õnnestu enam tavalisel moel korraldada, sest kõik peavad e-õpet tähtsaks ja soovivad osaleda. Siis tuleb uued tehnilised vahendid kasutusele võtta, et kõik soovijad konverentsist osa saaks. Sest on aeg, et üksikute (st esimeste sadade) hobi muutuks normiks.
Anne Villems
