Hiljuti oli mul põhjust huvi tunda, milliseid õppematerjale (e-kursuseid ning õpiobjekte) e-õppega tegelevad õpetajad ja õppejõud kõige enam loovad. Kõige loogilisem tundus seda uurida e-Õppe Arenduskeskuse repositooriumist. Sinna on kogutud suur osa Eestis viimastel aastatel loodud kutse- ja kõrgkoolide e-õppematerjale ning seal leiduva põhjal võib ehk ka üldistusi teha.
Seisuga 30.11.2010 oli nimekirjas 1264 nimetust, neist 550 e-kursust ning 714 õpiobjekti, kahe ja poole kuuga lisandus veel 53 e-kursust ning 108 õpiobjekti ning numbrid on nüüd 1425 nimetust, 603 e-kursust ja 822 õpiobjekti (seisuga 20.02.2011).
Kõik materjalid on jagatud kategooriatesse: animatsioonid, arutlev tekst/juhtumi analüüs, audioloeng, diagramm, dokument, foto/pilt, graafik, harjutus/ülesanne, hüpertekstidokument (veebileht), joonis, loeng, simulatsioon, sisupakett, slaidid, sõnastik, tabel, test, video, videoloeng, viited. Täpsema analüüsi muudab raskeks asjaolu, et iga objekt võib kuuluda mitmesse kategooriasse.
Arvestades, et e-õppevahendid peaksid võimaldama suuremat interaktiivsust ning olema auditoorse õppe täienduseks, võiks eeldada, et tekstimaterjali osakaal loodud e-kursustel on väiksema osatähtsusega kui traditsioonilistes õppematerjalides. Tehnoloogilisi võimalusi silmas pidades võiks oodata, et suurem osa e-kursuseid sisaldab pildimaterjali, graafikuid ja diagramme ning enesekontrolliks ka harjutusi ja teste ning on realiseeritud sisupakettidena. Tegelikkuses tuleb välja, et foto/pilt kategooriasse on märgitud vaid 2/5 kõigist e-kursustest. Harjutusi ja ülesandeid sisaldavad siiski pooled e-kursused, testideks on liigitatud ligi pooled. Kolmandik e-kursustest on liigitatud hüpertekstidokumendiks ehk veebileheks ja sisupakettidena vaid 1/6.
Õpiobjektide seas oleks ootuspärane kohata eelkõige pilte, animatsioone, heli- ja videoklippe. Tegelikkuses on 3/7 õpiobjektidest kantud kategooriasse “sisupakett”, mis võib sisaldada erinevaid materjale alates tekstifailidest ja lõpetades heli, video ja animatsioonidega. Puhtalt animatsioonide hulka on liigitatud vaid 1/8 õpiobjekte, fotode/piltide alla 1/3, videote alla 1/4 ja audioloengute alla vaid 1/25. Harjutuste/ülesannete kategooriasse on liigitatud 3/7 õpiobjektidest, mis on ka ootuspärane, ja testideks veerand. Kolmandik õpiobjektidest on liigitatud hüpertekstidokumendiks ehk veebileheks.
Joonis 1. e-Õppe Arenduskeskuse repositooriumi materjalide jaotus seisuga 20.02.2011.
Audioloengute vähesus oli minu jaoks pisut üllatav. Kuna otsisõnale “keel” vastas enam kui 1/10 kõigist materjalidest (osa, tõsi küll, ka programmeerimiskeelte kohta), siis eeldasin, et audioloengute osakaal on samas suurusjärgus.
Simulatsioonid, mis võimaldaksid õppuritel katsetada ja avastades õppida, moodustavad kõigist repositooriumi materjalidest vaid 1/25. Ilmselt on siinkohal põhjuseks ka vajadus programmeerimisoskuste ja sageli ka kommertstarkvara järele.
Huvitav pilt avaneb repositooriumi materjale raskusastme järgi jaotades. Arvestades, et e-õppematerjalid peaksid täiendama auditoorset õpet, siis peaksid materjalid jaotuma ligilähedaselt normaaljaotusele. Oodatav on, et kõige enam on keskmise raskusastme materjale. Samuti oleks mõneti oodatav tekstimaterjali suur osakaal keskmise ja lihtsama raskusastme juures ning visuaalse materjali suurem osakaal raskemate õppetükkide juures. Tegelikkuses on väga lihtsaid ja väga raskeid materjale nii e-kursuste kui ka õpiobjektide seas vaid mõned üksikud ning sisuliselt on kõik autorid keskendunud keskmisele raskusastmele. Lihtsate õppetükkide tähelepanuta jätmine võib olla õigustatud, sest neid on võimalik omandada vaid auditoorse töö abil või iseseisvalt õpiku või muu sellise lugemisega, kuid just raskemad õppetükid vajaksid rohkem õppematerjale.
Joonis 2. E-kursuste (vasakul) ja õpiobjektide (paremal) materjalide jaotus raskusastme järgi.
Kui tutvuda väga raske kategooria materjalide andmetega nende autori ja õppeasutuse kohta, on näha, et neid on loonud vaid mõne üksiku õppeasutuse töötajad. On ilmne, et keerukamate materjalide loomiseks on tarvis rohkem multimeediumiteadmisi (sageli juba ka programmeerimist jms) ning tehnilisi ressursse.
Üsna huvitav oli minu jaoks ka see, milliseid materjale kõige enam lisandub. Viimase kahe ja poole kuuga on kõige rohkem lisatud sisupakette (68), millest lõviosa (52) on õpiobjektid. Arvukuselt teisel kohal on uute nimetuste seas fotod/pildid (53), kolmandal kohal hüpertekstidokumendid (51). Suhteliselt palju on lisatud videoloenguid ning neist isegi pisut vähem tekstidokumente. Väga vähe lisati audioloenguid, vaid 7 (1 e-kursuste ja 6 õpiobjektide seas), ning animatsioone ja simulatsioone. Natuke üllatavalt kogunes väga vähe lisa ka diagrammide ja tabelite kategoorias.
Raskusastme järgi lisandus ootuspäraselt kõige enam keskmise taseme e-kursuseid ja õpiobjekte. E-kursuste hulka lisanduski vaid keskmise ja raske taseme materjale, õpiobjektide puhul oli pilt palju mitmekesisem – peaaegu normaaljaotusele vastav, lisa ei tulnud vaid väga raske taseme nimekirja.
Usun, et e-Õppe Arenduskeskuse repositoorium peegeldab üldist olukorda Eesti e-õppematerjalide loomisel. Ülaltoodud analüüs pole kindlasti täiuslik, kuid annab ehk ligikaudse pildi olukorrast.
Autorid on teinud suure töö, kiitus neile selle eest! Loodan, et tulevikus võetakse rohkem ette ka raske ja väga raske taseme materjale. Tundub, et autoritele on rohkem vaja pakkuda multimeediumikoolitust, küllap hakkab siis enam valmima ka animatsioone, simulatsioone, audioloenguid ja palju muud, mida tehnoloogilised vahendid võimaldavad.
Andrus Rinde
