Mõned päevad tagasi läksin ma riidepoodi, et endale mõned särgid osta. Mul on see särkide ostmine väga lihtne, kuna ostan neid ainult ühest poest ja ma juba tean, milline suurus mulle sobib – see peaaegu kõige suurem. Võib-olla kokk Sämm kandis kunagi neid suuremaid. See standardne protseduur näeb välja niimoodi: lähen sirgjooneliselt riiuli juurde, kus särke müüakse, ja valin välja tavaliselt kõige kirevama pildiga särgi. Ma ise usun, et mul on särgiostmissõltuvus: ostan neid umbes neli tükki kuus, vähemalt.
Seekord järgisin rangelt oma rutiini ja krabasin kaenlasse esimese ettejuhtuva särgi ja olin põhimõtteliselt valmis juba kassa poole kõndima. Järsku aga märkasin, et ühele riiulile olid väga osavalt “peidetud” veel hunnik särke. Asudes neid seal lappama, leidsin endale hoopis kirevama pildiga särgi (kirev mulle meeldib!). Selle ka lõpuks ostsin, pluss veel mõned asjad.
Sama probleem on ka hetkel mu käes oleval Samsung Galaxy Tabil. Ta on see särkide hunnik, mis on osavalt sinna tagumisele riiulile ära peidetud. Nüüd te kindlasti mõtlete, mis siis nende esimeste “särkide” asemel on? Nutikad juba kindlasti jagasid ära, et seal seisavad uhketes valgetes karpides iPadid ja muud vidinad, millele on pisike “i” ette kirjutatud. Kogu see pisikese “i” majandus on tekitanud sellise müra ja vahu, et tegelikult päriselt head asjad ei paista enam selle tolmu seest välja. Ma pean tunnistama, et kui ma esimest korda iPadi testimiseks koju tõin ja mõned sõbrad seda vaatama kutsusin, siis tekitas see väga erinevaid emotsioone. Üks sõber põhimõtteliselt klammerdus selle külge ja oli nõus oma naise koos viiekuuse lapsega mulle andma, et selle seadme ainult endale saaks. Ma loobusin. Mitte, et mul laste vastu midagi oleks, aga pidin iPadi varsti selle omanikule tagasi andma ja ta oleks kindlasti väga suured silmad teinud, kui ma oleks talle imiku ja selle ema viinud. Teine tuttav vaatas seda Apple’i kuldmuna ja ütles, et sellega saab hästi pabereid sirgendada – kingin talle jõuludeks taignarulli.
Minu arvamus ei ühti kummagi omaga. Pean tunnistama, et üsna varsti unustasin iPadi magamistuppa padja alla. Kas te teate sellist autot nagu Brilliance BS-6? See näeb välja nagu Mercedes, aga laupkokkupõrketestis pidid Brilliance’i insenerid rootslastele kõvasti peale maksma, et pool tärni viiest saada. Minu arvates on iPad see Brilliance – edev, aga kehvake ja mis veel hullem, mõne ajab see lausa hulluks. Samas, minu Kial on viis tärni viiest. Seega, kui ma Brilliance’iga kokku põrkan, jään elama. See Galaxy Tab ongi nagu minu pisike ja armas Kia Ceed. Ta jääb teiste varju, ta ei ole edev ja su sõbrad ei taha selle eest sulle oma perekonda ära kinkida – tundub päris hea kaup, või mis?
Ma tunnen inimesi, kes tunnevad inimesi, kes töötavad Samsungis, ning selle Galaxy Tabi enda kätte saamine võttis kuskil pool päeva. Saabus ta koos ühe tüdrukuga, kes kahjuks ära läks. Pole hullu, ma pean talle selle tagasi ka andma. Ma ei lasknud pead norgu ja tormasin trepist üles, et karbike avada. Tõmbasin karbil kaane maha ja vastu vaatas mulle üpriski pisike iPadi laadne seadeldis. Kes on pisemat Kindle’i e-lugerit käes hoidnud, see teab, kui suur see seadeldis on. Pealt on ta must ja läikiv ning tagant valge ja ka läikiv – maitsekas.
Mis mind esialgu ehmatas, on see, et ta on oma väiksuse kohta üpriski paks ja raske. Kokkuvõtvalt annaksin ta välimusele ühe tugeva nelja.
Lähme nüüd sügavuti seadme sisu juurde, see on ju siiski e-õppe uudiskiri, mitte mingisugune tumekollane “teate küll millise erakonna” rahastatud väljaanne. Pärast mõningast katsetamist ja seadistamist ning lõputuna näivat taustapildi vahetamist otsustasin, et nüüd võiks vaadata mõnda Echo seadmega salvestatud loengut. Kõigepealt aga pidin välja mõtlema, kuidas ma selle vidina wifi võrku saan ühendada. Tõin magamistoast oma ruuteri karbi, millel on kirjas äärmiselt keeruline parool. Arvan, et kui see sama parool kuskil tuumariigis mõne raketi eelkäivitisse toksida, siis me elaksime varsti pimeduses ja Galaxy Tab oleks sama kasutu nagu üks mu kapis olev seadeldis, millega saab vist kartuliputru teha. Kuna siiani olen harjunud kasutama kõikvõimalikke “i” seadmeid, mis kohe alguses küsivad, kus ja kellega sa elad, mitu kassi sul on ja kas sul on isiklik wifi võrk, siis tekkis mul korraks nõutu hetk – seda masinat minu eraelu ei huvitanud. Lõpuks leidis seadeldis mu koduse wifi üles. Leidsin oma postkastist lingi Echo salvestusele ja minu suureks üllatuseks mängis seade selle ilma ühegi probleemita ilusti ette. Olin pisikese Tabi üle juba päris uhke. Tundsin, et see seadeldis üritab mulle kõigest väest tõestada, kui hea ta ikka on. Kui aus olla, siis hakkasin temasse juba ära armuma. iPad näiteks Echo salvestusi mulle ei näidanud ja teatas kurvalt, et mingisugune koodijupp on puudu. Kes õunafirma asjadega kursis, teab, et sealt on puudu Flashi tugi.
Järgmiseks söötsin oma uuele lemmikule ette ühe lehe, mis tahab arvutilt üsna palju energiat saada – www.beatport.com. Minu pettumuseks kuvati mulle mingisugune leht, mis on mõeldud mobiilsetele seadmetele. Kui soovisin muusikat kuulama hakata, otsustas Tab, et laeb mulle kõik heliklipid alla. Üritasin talle selgeks teha, et ära näita mulle seda mobiilset lehte, aga ta ei mõistnud mind – kurb. Kuna Beatport ei ole otseselt e-õppega seotud, siis pigistan silma kinni ja sõuan vapralt edasi.
Nüüd aga minu arust kõige tõsisem test – www.postimees.ee. Leht avanes üsna kiiresti, aga see oli ka viimane asi, mis kiiresti juhtus. Postimehest näidati mulle sama varianti, mida te kõik arvutis näete. See tähendab, et kõik vilkuvad reklaamid olid platsis. Mu sõbrake aga ei jõudnud neid kõiki mulle kahjuks vilgutada. Uudiste pildid olid nurgelised ja kogu leht liikus jõnksutades. See tegi kerimise eriti keeruliseks ja närvesöövaks. Mulle hakkas juba tunduma, et Tab ei olegi see piltilus modell, kellesse ma mõni hetk tagasi armusin.
Enamik tudengeid käib ülikoolis vaid koridore ummistamas ja loengus muusikat kuulamas ning “Kättemaksukontori” viimast osa vaatamas. Hakkasin siis uurima, kas see seade sellise tavalise tudengi vajadustele ka vastab. Tabil on alaosas kaks pisikest auku, kust kostab muusikat. Kõlab ta umbes sama hästi nagu muusika sülearvuti kõlaritest, piisavalt, et teadlane auditooriumi ees nihelema ajada. Seadme ülaosas on kõrvaklappide pesa ja helikvaliteet täiesti tavalistest kõrvaklappidest on rahuldav. Kuna keegi endale enam filme ei tõmba ja kogu moodne videovärk on koondunud YouTube’i keskkonda, siis otsustasin sealt mängima panna mõne HD-kvaliteediga video. Tulemus on hea – video mängib ilma jõnksutamata, mitte nagu minu digitelevisioon, ja heli on täiesti rahuldav. Lugupeetud tudengid – sellega saab videoid vaadata ning Angry Birds töötab ka! Kuus viimast tudengit, kes te ülikoolis veel õppimisega tegelete, pean teile rõõmuga tõdema, et IVA kasutamine selle seadmega on täiesti võimalik, aga selleks tuleb paigaldada natuke lisatarkvara (ThinkFree Office). Pärast katsetusi IVAga selgus, et ka Moodle töötab ideaalselt.
Nüüd oleks aeg kokkuvõtteks. Proovisin arvustuse kirjutada niimoodi, et see väga tehniliseks ei läheks. Kui nüüd mõni lugeja arvab, et see on täielik jama, siis talle teadmiseks, et Galaxy Tabil on seitsmetolline ekraan, millel on 1024 x 600 pikslit. Veel on tal küljes sellised asjad nagu HSDPA, 3G ja DLNA. Seadme mõõdud on 190,1 x 120,5 x 12 millimeetrit, kaalub 380 grammi ning protsessori taktisagedus on 1 GHz. Piisavalt? Hästi! Ahjaa, sellel on Android peal ning sellega saab ka helistada.
Naaseme autode juurde. Nagu ennist ütlesin, on Galaxy Tab poenurka peidetud pärl, ja seda ta ka endiselt on ning ta suutis mind üllatada. Siiski, kui mul oleks valida, kas ma pärast õnnetut kohtumist laternaposti või metsseaga põlen odavas säästuautos või natuke kallimas peaaegu Mercedeses, siis eelistan ehk viimast. Ju ma olen edev …
Kristjan Madalvee
