Dr Jüri Raudsepp on õppejõud, kelle kogu elu on olnud uutele väljakutsetele avatud. Ta lõpetas 1956. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, töötas kolmel järgneval aastal Kuressaare haiglas kirurgina ja kaitses 1965. aastal meditsiinikandidaadi kraadi. Seejärel oli ta paarkümmend aastat tegev teadusliku töötajana Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudis.
Hiljem, 1983. aastal asus ta õppima EELK Usuteaduse instituuti ning ordineeriti 1988. aastal luterliku kiriku pastoriks.
Tema sulest on ilmunud arvukalt publikatsioone, tõlkeid, mõned raamatud. Ta on teinud kaastööd nii ajalehtedele, ajakirjadele kui ka raadiole. Alates 1988. aastast töötab dr Raudsepp Põhja-Eesti Regionaalhaiglas arst-pastorina hingehoiu alal. Eelmainitule lisaks õpetab ta Tallinna Tehnikaülikooli Rahvusvaheliste suhete instituudis maailma religioonide võrdlevat analüüsi. Sellest ainest on nüüdseks valminud ka e-kursus.
Millal ja kuidas juhtus, et alustasite tööd õppejõuna?
Üheksakümnendate lõpul tehti mulle ettepanek kandideerida Riigikogu valimistel ja kuna ma ei oska ära öelda, siis nõustusin. Ühele koosolekule sõites võtsin kaasa prof Toomas Varraku kirjutatud raamatu “Üldine poliitikateadus”. Autorit ennast ei olnud ma kunagi kohanud. Koosolekul juhtusin istuma Eesti endise Läti suursaadiku dr Leili Utno kõrval. Minust vasakul istus keegi härrasmees, keda suursaadik Leili Utno mulle tutvustas ja kes osutus prof Toomas Varrakuks! Palusin talt samas autogrammi raamatusse, mille olin huupi raamaturiiulilt haaranud. Tutvus oli sõlmitud. Omalt poolt saatsin talle maailma religioone käsitleva Ernst Dammanni “Usundiloo alused”, mille olin tõlkinud saksa keelest ja mis oli ilmunud EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjanduse sarjas. Olin seda ainet nimetatud instituudi üliõpilastele lugenud paar aastat. Mõned aastad hiljem helistas mulle prof Toomas Varrak ja küsis, kas ma oleksin nõus lugema Audentese Ülikoolis rahvusvaheliste suhete üliõpilastele maailma religioonide võrdleva analüüsi kursust. Ootamatult sülle langenud õnnest särades andsin kohe nõusoleku. Juhuseid pole olemas!
Milliseid infotehnoloogilisi abivahendeid (ja kas üldse) oli sel ajal võimalik loengus kasutada?
Mina oskasin ja võisin kasutada tookord vaid grafoprojektorit. Kuna pean lugu näitlikest õppevahenditest, siis lasin koopiakeskuses raamatutest kiledele skaneerida vajalikku illustratiivset materjali. Samuti armastasin kaasa võtta portfellitäie ainet käsitlevaid raamatuid, et neid lasta üliõpilastel lehitseda. Neid õpetamisharjumusi jätkasin ka Tallinna Tehnikaülikoolis. Pärast seda, kui Audentese ülikool kolis Tondi kasarmute ühte renoveeritud hoonesse, kuulusid auditooriumide sisustuse hulka ka arvutid ja dataprojektorid. Kahjuks polnud ma suuteline neid toona kasutama, kuid see jäi minu unistuseks.
Kuidas jõudsite e-õppeni?
Jõudsin oma unistuste maani tänu Tallinna Tehnikaülikooli personaliosakonna koolitus- ja arendusjuhi Ija Stõuni initsiatiivile. Vahepeal oli Audentese ülikool ühinenud Tallinna Tehnikaülikooliga ja kui ma tulin viiendat aastat loengut pidama, tutvustas ta mind ülikooli haridustehnoloogiakeskuse juhatajale Marge Kusminile ja haridustehnoloogile Valdek Putkemaale. Mind otsustati kaasata e-õppe projekti BeST. Eks meil igaühel ole oma unistused. Mõned neist täituvad, mõned mitte. Mõnedes täitunud unistustes pettume – unistustena olid nad kaunimad. Minuga juhtus enamat – ma ei olnud suutnud ettegi kujutada võimalusi, kuidas loengus materjali demonstreerida, ja järsku osutus see reaalsuseks.
Tuginedes selle aasta kevadsemestri kogemusele, kuidas muudavad e-õppe võimalused õpetamist?
Need võimalused muudavad õppeprotsessi mitmekesisemaks ja kujundlikumaks, veelgi sõnaselgemalt – piltlikumaks. Ma pean silmas e-õppe loengukonspektidele lisatud illustreerivaid slaide, mis aitavad teksti paremini mõista. Kui pidasin loenguid Audentese Ülikoolis, siis soovisid üliõpilased, et loengukonspektide juures oleksid ka loengute ajal näidatud illustratsioonid. Nüüd oli see võimalik tänu mind abistanud haridustehnoloogile Valdek Putkemaale, kes lõi loengukonspektidest ja slaididest tervikpildi, ja multimeediaspetsialistidele Andrus Andersonile ja Tenno Meele, kellest esimene valmistas slaidid ja viimane tegi loengutest videosalvestused. Nii on üliõpilastel võimalus valida, mida eelistada: kas lugeda loengukonspekte ja vaadelda neile lisatud slaide või kuulata videosalvestuselt minu loenguid.
E-kursuse loomine kui protsess – oli see keeruline, tüütu, aeganõudev või hoopis uus põnev väljakutse?
See oli pigem uus ja põnev väljakutse, mis haakus minu varasemate unistustega õppeprotsessi ajakohastamisest. Varem polnud ma isegi kuulnud haridustehnoloogidest, rääkimata Tallinna Tehnikaülikooli haridustehnoloogiakeskusest, mida juhatab abivalmis ja päikeselise natuuriga Marge Kusmin.
Minu jaoks see töö keeruline polnud, kuna kõik keerulised operatsioonid tehti minu eest ära. E-kursusega tegelemine polnud ka tüütu, otse vastupidi – see oli uus ja huvitav ning koostöö minusse hästi suhtunud spetsialistidega laabus. Aeganõudev oli ta küll. Ma ei olnud omal ajal arvestanud võimalusega, et mul läheb tulevikus vaja viitamist kasutatud illustratsioonide algallikatele ja loengukonspektides tsiteeritud autorite originaalidele, seepärast polnud need viidetena märgitud. Teadsin vaid seda, et nad pärinevad valdavalt minu oma raamatukogu raamatutest. Nendest vajalike piltide ja tekstide ülesleidmine oligi omaette mäluproov, mis pole siiani sajaprotsendiliselt õnnestunud.
Kui tuleks kursuse loomisega otsast alata, kas teeksite siis midagi teisiti? Kui jah, siis mida?
Ma varustaksin loengukonspektides olevad tsitaadid ja slaididena kasutatud illustratsioonid viidetega algallikatele. Iga loengu lõppu lisaksin kasutatud kirjanduse loetelu. Omaaegse teadusliku töötajana on mul selleks vastav kogemus olemas, kuid loengukonspektides püüdsin minna millegipärast kergema vastupanu teed.
Kindlasti teeksin paremad loengukonspektid ja laseksin need enne e-õppe vahendusel üliõpilastele esitamist keeleliselt toimetada. Ka illustratiivset materjali tuleks täiendada – olen vahepeal hankinud uut ja huvitavat. Ma ei saa pidada loenguid ühtede ja samade loengukonspektide alusel. Ma pean neid igal aastal täiendama ja uuendama.
Kas sellist ainet nagu “Maailma religioonide võrdlev analüüs” on lihtne või raske veebis õpetada?
Õpetada peaks olema lihtne, sest kogu töö on minu eest juba ära tehtud, jääb üle proovida seda ainet e-õppes ka õppida. On see lihtne või raske, selle üle otsustagu üliõpilased. Õpetamisest on üks positiivne kogemus siiski olemas. Aasta tagasi palus üks välismaa ülikoolis õppinud eesti üliõpilane luba selle aine eksami sooritamiseks eksternina. Oli ju Moodle’i keskkonnas loengukonspekt olemas, kuigi ilma slaidideta. Üliõpilane tuli iseseisva õppimisega suurepäraselt toime. Saadud tulemus andis mulle meelekindlust ja suurendas usku loengukonspektide tulemuslikust kasutamisest e-õppes.
Milline on teie arvamus, kas e-õpe hoiab õppejõu käed kriiditolmust puhtad või läheb mõnikord ka vana head tahvlit-kriiti vaja?
Tõsi ta on, e-õpe hoiab kindlasti õppejõu käed-sõrmed kriiditolmust puhtad. Siinkohal meenuvad minu kriidist valged sõrmed Audentese Ülikoolis õpetamise alguspäevil. Tondi restaureeritud kasarmuhoonesse kolimisega jäi kriiditolm ajalukku. Seal olid küll tahvlid ja need on ka Tallinna Tehnikaülikoolis, kuid kriit on ajalugu. Asemele on tulnud erilised pliiatsid – markerid, aga ka need määrivad, nii valget tahvlit kui käsi, kui juhtud olema ettevaatamatu. Olen harjunud loengutel tahvlit kasutama ja sellest loobumine e-õppes andis tunda. Kuid ma hakkasin kirjutama A4-formaadis paberilehtedele, et kirjutatut samas tehniliselt täiusliku grafoprojektoriga ekraanile projitseerida. Nii hakkasid paberilehed asendama tahvlit. Harjusin peagi töötama kahe masina ja kahe ekraaniga: ühele sai projitseeritud arvutisse talletatud loengumaterjal ja teisele grafoprojektoriga projitseeritud “tahvlile kirjapandu”. Tehniliselt niivõrd tänapäevasest õppeprotsessist, nagu see mulle osaks sai otse titaanliku Tallinna Tehnikaülikooli ühes suures ringauditooriumis, polnud ma suutnud varem isegi und näha. Nüüd jääb ainsaks suureks unistuseks: saaks sinna ikka ja jälle tagasi!
Ija Stõun
