Eestimaa sügises on olnud mõõdukalt jahedust, vihma ja päikest. Eesti hariduse sügis on olnud kuum – erinevad liikumised ja toimetamised on tekitanud palju kõneainet ja vastasseisu. Ühelt poolt on see väga hea, sest ammu ei ole haridusest nii palju räägitud. Teiselt poolt, kas ja millist lisaväärtust see kõik haridusele annab? Kas me saame püstitatud probleemidega edasi minna, midagi parandada ning strateegilisemalt ja otsustusvõimelisemalt nendele probleemidele läheneda? Kas me ikka nimetame kõiki oma reforme ja arutelusid õigete nimedega?
Kõrghariduse rahareform
Suurt kõneainet pakub kõrghariduse reform. Mind on ausalt öeldes see temaatika natuke külmaks jätnud, sest sisust ju ei räägita. Diskussioon ei toimu selle üle, milline on meie kõrgharidus ja selle kvaliteet ning kas see vastab nendele vajadustele, mida vajab meie majandus ja ühiskond tervikuna. Minu hea sõber prof Vello Kukk võttis selle väga hästi kokku, öeldes mulle: me ei räägi ju kõrghariduse reformist. Keegi ei arutle, milline on meie õppejõudude kaader, millised on meie õppekavad, mida me tegelikult tudengile pakume. Diskussioon käib kõrghariduse rahastamise ümber ehk me räägime kõrghariduse rahareformist.
Kauplemine Pärsia turul
Meil on laual ka gümnaasiumite teema. Huvitav, kas seda võiks nimetada gümnaasiumite reformiks? Kogu see arutelu meenutab kauplemist Pärsia turul. Mina pakun 120, sina pakud 85, aga mulle meeldib hoopis 63 ja ka arv 70 tundub väga ilus. Ausalt öeldes, mina ka ei tea, milline peaks olema Eestis tegutsevate gümnaasiumite arv. Võib-olla peaksime endalt küsima hoopis, millised on Eesti gümnaasiumite kvaliteet, õpetajate kaader ja õppekavad. Kas gümnaasiumilõpetajad vastavad meie riigi majanduse ja tuleviku ootustele. Ehk tuleks meil esitada teistsuguseid küsimusi, mis aitaksid kätte saada ka selle maagilise numbri, mis rahuldab kõiki omavalitsusi, lapsevanemaid, riiki ja õpilasi.
Bullerby koolid
Teema, mida me üldse ei aruta, aga mis tegelikult vajab ka tõsist ühiskondlikku diskussiooni, on põhikool. Eesti hariduse jätkusuutlikkus vajab tugevat põhikooli. Tugev põhikool on alus edasi õppimiseks gümnaasiumis või kutsehariduses ning sealt juba edasi kõrgkoolis. Kõik see, mis saab alguse põhikoolis, annab meie elule suuna. Põhikoolis selgineb elukutse valik. Eesti kõik põhikoolid peaksid olema eliitkoolid, siis oleme rahvusena jätkusuutlikud ning täidame Jakob Hurda unistuse saada vaimult suureks. Väga kurb on vaadata, kuidas suletakse väikesi põhikoole. Tegelikult tuleks riiklikul tasandil aidata kaasa just väikekoolide tekkimisele ja hoidmisele. See on muidugi õige, et me ei suuda mehitada kõiki väikekoole kogu komplekti õpetajatega, aga just hea õpetaja-tuutor muudab väikekooli tekke võimalikuks. Meil võiksid olla nn Bullerby koolid – on üks õpetaja-tuutor ja nii palju lapsi, kui seal külas on. Põhihariduse saab iga laps oma kodu lähedalt ning pärast põhikooli lõppu saab ta minna edasi kas siis gümnaasiumisse või kutsekooli. Kui kaugel gümnaasium või kutsekool on, ei oma selles vanuses enam suurt tähtsust. See kõik nõuab aga põhikooli õppekava arvestavate kesksete e-õppematerjalide olemasolu, õpetajakoolituse muutmist ning suurt tahet ja soovi võtta vastu otsuseid.
Head jätkuvat hariduse kuuma sügist ja ärgem kaotagem silme eest hariduse konteksti ja laiemat sisulist eesmärki!
Ene Koitla
