Tere, mina olen Mirjam. Ametilt olen haridustehnoloog ja natuke õpetan ka. Põhiliselt õpetan ülikoolis esimesele kursusele matemaatikat. Hariduselt, erialaselt treeningult ja kutsumuselt olen matemaatikaõpetaja. Mulle meeldib õpetamine nii palju, et ma teen seda oma igapäevase tööna; psühholoogia nii palju, et ma tarbin seda oma voodilektüürina, ja kirjutamine piisavalt, et seda öösiti teha. Mul on üks must kass ja üks seitsmeaastane poeg.
Mugavustsoonist väljaspool
Olin selle teema suhtes täiesti kindel, et ma pääsen üsna kergesti tänu oma toetusvõrgustikule. Plaan oli lihtsalt minna oma kolleegide, sõprade-tuttavate juurde ja justkui möödaminnes paluda neil midagi aktiivõppe kohta öelda või mõnd toredat inimest soovitada. Ja uskuge või mitte – väga paljud väitsid, et kuulevad niisugust sõna esimest korda.
– “Misasi? Aktiiv… õpe? Mis see veel on?”
– “No, vaata… Traditsiooniline või vanakooli õpetamine käib nii, et õppijad tulevad klassi, teevad oma ajuluugid lahti ja õpetaja valab sinna sisse osa oma lõputust tarkusest. Pärast seda on õppijatel tarkused peas. Aga aktiivõpe käib hoopis nii, et õppijad tulevad ja teevad õpetaja juhendamisel midagi ise oma mõtlemisega. Või kätega või sõnadega. Ja selle aktiivsuse käigus tekivad neil peas mingid tarkused.”
– “Olgu, väga põnev. Aga ma ikka ei tea kedagi, kes nii teeks… Praktikumid võib-olla. Kõik teevad praktikume. Kas praktikum on siis ka aktiivõpe?”
Aktiivõppel on mingi paha maik juures. Neile vähemalt, kes sellest mõistest midagigi teavad. Kellele sellest natuke midagi on õpetatud või räägitud, kes on midagi sellesarnast osaliselt kogenud. Mingi segane värk, midagi harjumatut pidi tegema, üleni piinlik, rahus olla ei lasta…
Mõnes mõttes on aktiivõppe parim indikaator see, et õppijad sunnitakse (või meelitatakse, kavaldatakse) välja nende mugavustsoonist. Teatavasti pole mugavustsoonis midagi eriti õppida. Aga mugavustsoonist väljas, nii üllatav kui see ka pole, on sageli üsna ebamugav. Ja sealt siis see paha maik ka.
Kirjandust saab avastada, ajalugu kehastada – aga mida matemaatikaga teha?
Olen matemaatikaõpetajana alati salaja kadestanud humanitaarainete õpetajaid. Niisuguste inimlike asjade aktiivsete meetoditega õpetamine, õppijatega tõelises inimlikus kontaktis või dialoogis või kas või vaidluses olla tundub kõige loomulikum asi üldse. Kirjandust saab avastada, ajalugu kehastada, võõrkeelt saab praktiseerida ja nii edasi. Aga mina? Aga matemaatika? Matemaatikas on miljon tähtsat asja, mis tuleb lihtsalt ära õppida ja selgeks treenida, enne kui me üldse millestki rääkima saame hakata.
Siiski ma usun, et kui oleksin õppinud kirjanduse või ajaloo õpetajaks, tunneksin oma aine suhtes umbes sama moodi.
Sest ma ju pean ise neile õpetama. Kuidas nad iial kõik need tähtsad asjad teada saavad, kui mina neile ei räägi? Ja minu aines on neid asju palju ja need on kõik olulised ja need kõik tuleb õppijatele ära õpetada. Ja seega, nemad peavad tegema oma kõrvad ja silmad lahti, panema oma suukesed kinni ja tähelepanelikult omaks võtma kõik, mida ma tahvli ees ütlen. Ei, mitte paha pärast. Mitte minu võimuahnusest. Mitte innovatsioonivaenulik aegunud õpetaja olla tahtmisest. Vaid ainult minu südame headusest. Sest ma tahan, et nad saaksid selle kõik teada. See on nende enda huvides. Sest see kõik on hirmus tähtis.
Seega, seal on üks hirmuäratav lõhe selle vahel, mida ma õpetajana tahan ainesisust õppijatele anda ja mida õppijad võivad või saavad ise avastada, konstrueerida, luua.
Karda, aga usalda, sest harjutamine teeb meistriks!
Mis natuke leevendab ise ära õpetamise asemel õppida laskmisest tulenevat hirmu ja ebakindlust, on järgnev väga tabav maa peale tagasi toomine ehk reality check, mille ma Dan Meyeri blogist leidsin.
Kaks valet õpetamise kohta:
- Kui ma seda selgitan, siis nad õpivad selle ära.
- Kui ma seda ei selgita, siis nad ei õpi.
Lisaks vastupidised laused, mis peavad samuti olema valed:
- Kui nad on selle ära õppinud, tähendab, et ma olen seda hästi selgitanud.
- Kui nad ei ole seda õppinud, ju ma siis ei ole seda hästi selgitanud.
Tegelikult, kui tõsiselt selle üle mõtlema hakata, siis minu selgitamine ei garanteeri, et nad õpivad. See, et ma jätan midagi selgitamata, ei tähenda, et nad seda kusagilt mujalt/mingit muud moodi ei õpi. Kui nad on midagi õppinud, ei pruugi tulla sellest, et just mina seda neile selgitasin või üldse keegi selgitas. Ja nende õppimatus ei tulene alati minu ebaõnnestumistest. Kui nüüd enda vastu päris aus olla, ma mõtlen.
Kuidagi üllatavalt vabastav, kas pole? Seega võib-olla ei saagi seda kõike ära õpetada. Las nad ise. Aga mõistan, kui sa natuke kardad. Mina kardan ka. Aga ma usun, et see läheb üle. See on normaalne. Ja harjutamine teatavasti… lubas meistriks teha ju.
Viited:
Dan Meyeri blogi ja kõne TED konverentsil.
Seymour Papert – Teaching children to be mathematicians vs teaching about mathematics (1971)
Mirjam Paales
