e-Õppe Arenduskeskuse sügisseminar 17.–18. novembril Pärnumaa Kutsehariduskeskuses
Me räägime pidevalt uutmoodi õppimisest, uutest tehnoloogiatest ja meetoditest. Ka sellest, kuidas õpetaja roll on muutunud, et info edastajast on saanud juhendaja ja mentor. Me räägime seda kõike nüüd juba mõnda aega, aga ikka meenutab õppimine regivärssi – üks ütleb ees ja teised kordavad järele. Miks pole tulnud nende arutelude ja tehnoloogia arengutega kaasa laiaulatuslikumat hüpet kvantiteedist kvaliteedi suunas? Pigem tehakse uutmoodi õppimist ikka rohkem kitsa huviliste ringi sees. Õppija ja õppimine on oma olemuselt ammu muutunud. Seminaril püüamegi leida vastuse küsimusele, mis on olnud peamised takistused hariduse ajakohastamisel.
Küsisime inimestelt erinevatest organisatsioonidest, mida nemad arvavad õppimise muutumisest läbi aegade.
Piret Luik
Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna prodekaan
Õppimise evolutsioon? Areng? Ma ei tea, kas õppimine iseenesest ongi arenenud, pigem on muutunud ikka vahendid ja meetodid, mida me õppimiseks kasutame. Ja need on käinud kaasas muu maailma arenguga. Kas aga nende meetodite ja vahendite areng on ka kaasa toonud paremaid tulemusi õppimises, ei teagi. Alates antiikajast on räägitud, et tänapäeva noored on targemad. Kas on või on nad lihtsalt paremini kohanenud kaasaegse maailmaga? Läbi ajaloo on vanad noortele rääkinud, et neil on lihtsam õppida. Kas on? Tavaliselt ju võimaluste suurenedes suureneb ka õpitava maht ja tase. Aga ikka tahaks õppida just digiajastul. See on vähemalt huvitav!
Peeter Normak
Tallinna Ülikooli informaatika instituudi direktor
Antiikajal oli õppimine lihtne: ühiskonna muutus oli niivõrd aeglane ja põlvkondade side niivõrd tihe, et suurepäraselt töötas põhimõte “tee nii nagu ema/isa on kogu aeg teinud”; kord äraõpitut sai rakendada kogu elu. Digiajastul meenutab õppimine pigem pidevat optimeerimisülesande lahendamist – lõpmatust infotulvast just minule kõige vajalikuma teadmuse efektiivse leidmise ja probleemilahendusoskuse kujundamist; õppimise olulisteks märksõnadeks on ennastjuhtivus, kollektiivse mõistuse ja tehisintellekti kaasamine.
Margus Niitsoo
Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi õppejõud ja programmijuht
Mingis mõttes on õpetamise teooriad teinud nende 2500 aastaga ära täisringi ja tulnud tagasi algusesse. Peeti ju antiigis kõige olulisemaks eelkõige õpetaja eeskuju inimesena ning eks ole ka praegu jõutud selleni, et õpetaja põhiroll on eelkõige inspireerida ja motiveerida, mitte kuivalt teadmiseid jagada.
Maailm on siiski muutunud. Kui antiigis oli võimalik õppida kõik eluks vajalik selgeks esimese 18 eluaastaga ning edaspidi vaid selle najal elada, siis tänapäevane ühiskonna kiire areng on muutnud selle võimatuks. Õppimine on elukestev, sest pole enam ametit, kus töö tegemise viis 30 aasta jooksul samaks jäänud oleks või jääks. Tänapäeval on seega edu peamiseks garantiiks oskus ja soov õppida ning pidevalt areneda.
Rita Siilivask
Haridus- ja teadusministeeriumi kutsehariduse talituse peaekspert
Uuringud näitavad, et parimaid tulemusi saavutavad just need koolisüsteemid ja koolid, kus on loodud õppimiseks mõnus keskkond ja usalduslikud suhted. Nii töömaailmas kui ka õppimises tähtsustuvad tänapäeval eriti võtmepädevused: õppimisoskus ja keeleoskus, suhtluspädevused ja probleemilahendamise oskused jne.
Üks keerdküsimusi meie hariduselus on ehk see, kuidas arvestada uuele põlvkonnale omaseid õppimiskäsitlusi, arendada õpetajakoolituse esma- ja täiendusõpet selliselt, et jõuda põlvkondade- ja ainetevahelise pädevuse kujundamiseni. Esimese sammuna tänapäeva õppijani jõudmisel võiks tõepoolest laiemalt teadvustada, et nüüdsed õppijad õpivadki teisiti, kasutavad hoopis teistsuguseid õpistrateegiaid ja laiemat infovälja, kui paari-kolmekümne aasta tagustel õppijatel, st praegustel õpetajatel see eales võimalik oli.
Erki Urva
Eesti Infotehnoloogia Sihtasutuse IT akadeemia programmijuht
Pole kindel, kas olemuslikult õppimine ongi muutunud aastatuhandete jooksul. Ikka vajatakse õppevahendeid, õpetajaid ja õpilasi. Vahet pole, kas õppevahendiks on tuleraud ja tael, kukeaabits või iPad; õpetajaks Leesi, Jannsen või Platon; õppekohaks koobas või ülikool. Õppimine on ikka olnud teadmiste, oskuste ja kogemuste omandamine mingi suunatud tegevuse läbi.
Kõige suurema hüppe õppimise protsessis on ilmselt kaasa toonud arvutid ja internet. Nüüd on vaid hiireklõpsu kaugusel kogu maailma informatsioon ning kuldaväärt on oskus kiiresti leida just see õige ja vajalik info.
Kahjuks kehtivad ka digiajastul väga sageli laulusõnad “inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina”.
Tobijas Ley
Tallinna Ülikooli digitaalsete ökosüsteemide professor
Õppimise tehnoloogiatel on alati olnud haridusele väga tugev mõju. Vaadake vaid, kuidas trükikunst ja raamatud õpetamis- ja õppimisprotsessi muutsid. Mõeldes aga e-õppele praegu, meenutab see endiselt “õpikutest õppimise” stiili. Siiski, toimumas on põhjalikumad muudatused. Sotsiaalne infotehnoloogia asetab suurema rõhu kollektiivsele teadmustekkele ning kõikjalolevad arvutustehnoloogiad toovad õppimise meie füüsilistele töökohtadele ja tegelikule elule lähemale. Järgnevate aastate tõsiseks uurimisülesandeks on vaid see, kuidas neid tehnoloogiaid õppijate kasuks rakendada.
Riina Müürsepp
Pärnumaa Kutsehariduskeskuse direktor
Õppimisega seoses meenub esimesena enda kooliaeg ja minu esimene algklassi õpetaja Alleks Valner. Harv on juhus, kus seda tööd teeb meesterahvas. Ta oli Eesti NSV teeneline õpetaja. Tegemist oli äärmiselt nõudliku ja järjekindla pedagoogiga, kes suutis meid kõiki õpetada õppima! Ja tagantjärele tundub, et see oli üks põhjusi, miks valisin õpetaja kutse. Sel ajal ei kasutanud õpetaja arvutit ega muid tehnilisi vahendeid, kindlasti oli tal rohkem aega isiklikuks lähenemiseks. Tänapäeval oleme rohkem “testiinimesed” ja suhtleme vähem. Meie põhitööriistaks on saanud arvuti ja suhtlemiskeelgi on palju muutunud. Uued sõnad, lühendid, märgid – kõik see mõjutab õppimist.
Rahvusvaheline teadusuuring (LLL 2010) näitab, et eestlane õpib selleks, et saada paberit, mis elus edasi aitaks. Tähtis on ka soov teha oma tööd paremini ja saada kõrgemat palka. Elukestev õpe on tänapäeval üks võimalusi uute inimestega kohtumiseks ja sotsiaalseks suhtlemiseks. ELi projektide kaudu liiguvad õppimise toetamiseks suured rahad, kas see kõik on aga piisavalt kvaliteetne?
Kui küsida, mis on minu jaoks kõige olulisem muutus õppimises, siis võiksin öelda, et see on valikuvabadus.
e-Õppe Arenduskeskus
