Lugu sellest, kuidas Tartu Ülikooli keelekeskus e-õppe taltsutas

Maailma sisenemine
üksnes auditooriumiukse
kaudu on ajale jalgu jäämine.

Ükskord ammu-ammu, paar aastat pärast uue aastasaja algust valmis Tartu Ülikooli (edaspidi TÜ) keelekeskuses esimene e-kursus. Ei olnud siis veel igas kõrgkoolis haridustehnolooge, ei teatud e-Õppe Arenduskeskusest ega Eesti e-Ülikoolist, polnud programme BeSt ega VANKeR. Aga midagi siiski oli – e-õppe seemned olid meie hariduselus juba mõnda aega idanenud ja nendest sirguvaid taimi (loe e-kursusi) oli Eestis üle 200.

See keelekeskuse esimene lapsuke kandis uhkusega nime “Eesti keel ja kultuur”. Esimese vasika aia taha minemise jutt õnneks alati paika ei pea, sest juba paari aasta pärast sai nimetatud kursus TÜ aasta e-kursus 2004 tiitli. Rõõmustasid kursuse loojad Heli Noor ja Tiina Kikerpill, rõõmustasid haridustehnoloogid ja terve keelekeskus.

Tegelikult alustasid 2001. aastal veebipõhiste õppematerjalide väljatöötamist ka saksa keele lektoraadi õppejõud Niina Lepa, Katrin Koorits ja Netti Žurakovskaja. Nende usina töö tulemusena valmis aastal 2003 saksa keele grammatika veebileht.

Ja nii see e-keeleõpe seal keskuses kanda kinnitama hakkas – 2004. aastal järgnes N. Žurakovskaja ja H. Andressoni saksa keele grammatika kursus, 2005. aastal algatati keelekeskuses projekt “Veebipõhised erialakeelekursused”, mille raames koostati bioloogia-, keemia-, matemaatika- ja füüsikaalased keelekursused. Hiljem tulid juurde erialakursused teoloogia, ajaloo, õigusteaduse, arstiteaduse ja majanduse erialade üliõpilastele. Selle projekti käigus valminud e-kursuste eest on aasta e-kursuseks ja hilisematel aastatel e-õppe kvaliteedi vääriliselt tunnistatud Eve Raeste, Katrin Kooritsa, Kersti Reppo ja Malle Rebase kursused.

2005. aastast sai keelekeskuses alguse ka iga-aastane seminar “Veebipõhine keeleõpe – praktilised lahendused”, mille sihtrühmadeks on ülikoolide, kutsekoolide, gümnaasiumide ja põhikoolide keeleõpetajad. Samal aastal algas keelekeskuse koostöö temaatilises võrgustikus “Keeleõpetajad”.

E-õppe arendamiseks ja toetamiseks moodustati keelekeskuses 2007. aastal e-õppe töörühm, mis tegutseb Heli Noore ja Niina Lepa juhtimisel tänini.

Keelekeskuse mitmekeelne õpiobjektide sari “Ruumi tähendusega prepositsioonid, postpositsioonid ja verbid” sai konkursi “Aasta võõrkeelealane tegu 2011”‏ raames Euroopa Komisjoni ning Haridus- ja Teadusministeeriumi tunnuskirja ja rahalise preemia. Järgmine õpiobjektide sari, mille kallal keelekeskuse õppejõud sel aastal töötavad, on pühendatud eesti kultuurile.
Värskeimatest töödest võiks nimetada õpiobjekte “Eesti keele harjutusi iseseisvaks tööks algajaile” (H. Noor), “Teejuhatamine võõras linnas” (K. Koorits).

E-õppe ringkondades teatakse keelekeskust kui ühte innovaatilisemat üksust Tartu Ülikoolis, kus tegeletakse kõige muu kõrval usinalt ka e-õppega. Selle kinnituseks võib vaadata TÜ e-õppe ajakirja viimasest numbrist värsket statistikat.

Kursuste arvult eespool on vaid TÜ haridusteaduste instituut, kuid kui arvestada inimeste ja e-kursuste arvu suhet, siis keelekeskus on siiski institituutide/keskuste tasemel üks aktiivsemaid Moodle’i kasutajaid.

Ühelt poolt võib näha, et iga õppejõu kohta on seal keskmiselt 2 töötavat e-kursust või teistpidi vaadates – üle 70% õppejõududest tegeleb e-õppega.
Ilus nagu muinasjutus…

Mida arvavad Tartu Ülikooli keelekeskuse õppejõud ise e-õppest?

Virtuaalses vestlusringis osales 10 keelekeskuse õppejõudu (kel kokku 22 e-kursust ja 6 õpiobjekti):

Keelekeskus meeskonnatöö koolitusel Võhandul 3. juunil 2009. aastal

eesti keele õpetaja Heli Noor, inglise keele õpetajad Tiia Haud,  Krõõt Kaljusto-Munck ja Inga Jufkin, saksa keele õpetajad Netty Žurakovskaja ja Katrin Koorits, inglise keele lektor Eda Tammelo, eesti keele lektoraadi juhataja, eesti keele lektor Eve Raeste, saksa keele lektoraadi juhataja, saksa keele lektor Niina Lepa ja doktorant Annika Valdmets.

Kuidas ja millal jõudsite e-õppeni? Või kuidas jõudis e-õpe teieni?

Selgub, et alati ei peagi otsima, vahel jõuavad head asjad ise meieni. Sellisele järeldusele jõudsime vestlusringis, kui arutasime, kuidas e-õpe meie ellu on jõudnud. Just nimelt ellu, sest see ei ole ainult töö, vaid uus vaade ja suhtumine.
Vahel on nii, et e-õpe liigub meie suunas ja meie e-õppe suunas. Mingil hetkel lihtsalt saadakse kokku ja enamasti ka jäädakse kokku. Teinekord on e-õppe juurde viinud huvitav koolituskursus või põnevad e-lõunad (TÜ haridustehnoloogiakeskuse korraldatavad seminarid “Lõunatund e-õppega”). Väikest rolli ei mängi ka kolleegide arvamused ja tegemised. Kui ikka kõrval tehakse midagi uudset ja põnevat, nt filmitakse õpiobjekti jaoks klippe, et sinna erinevates keeltes lisada teksti ja harjutusi, siis on raske jääda pealtvaatajaks.

Ja koos tõdeti, et on ikka hea, kui alati on käepärast haridustehnoloog, kes oskab anda nõu ja küsimustele vastata, aidata tehniliste probleemide korral ja olla e-kursuse tegemise ja läbiviimise ajal õppejõu kõrval.

Mis on e-õppes head? Mis võiks olla teisiti?

Kindlasti ei tasuks e-õpet üle tähtsustada, kuid samas ka alahinnata. E-õppe headest külgedest kõneledes tuli esmalt jutuks muidugi paindlikkus – aeg, koht, maht. See pole hea mitte üksnes tudengitele, vaid suurepäraseks võimaluseks ka õppejõududele enesetäiendamiseks. Keset päeva auditoorsetel kursustel osaleda oleks enamike õppejõudude jaoks vaid unistus.

Keeleõppes on väga oluline, et iga õppija saab edasi liikuda omas tempos. Parema keeleoskusega õppurid saavad oma aega paremini kasutada ega pea kohanduma nõrgemate edasijõudmiskiirusega, nõrgemal tasemel olijatel on materjal võimalik omandada omale sobivas tempos. Eriti tänuväärne on see avatud ülikooli kursustel.
E-õpe eeldab tudengilt kohusetunnet ja ajaplaneerimisoskust, tõstab tema vastutust ja teadlikkust. See on uus mõtteviis, uus tase, uus lähenemine õppijale ja õppeprotsessile tervikuna.

E-õppes on võimalik anda igaühele aega rahulikult mõelda, korduvalt kuulata ja vastata.
E-õpe pakub õppejõule suhtelist vabadust – õppejõud saab paremini oma tööd korraldada ja ajaplaani järgida.
Ja kindlasti on hea ka see, et kirjalikud tööd ei ummista e-postkasti ega vii meeleheitele.

Õppejõudude arvates võiks nende kursustel e-õpet rohkemgi kasutada, kuid paraku ei meeldi kõigile pidev kolimine ühest virtuaalsest õpikeskkonnast, ühest versioonist teise. Haridustehnoloogide abist hoolimata võtab uue keskkonna tundmaõppimine ikkagi liialt aega. Teiseks põhjuseks, miks uusi kursusi ei sünni kui seeni sügisel metsas, on tudengite tagasiside. Nimelt jõuavad tudengid e-kursuse keskel arusaamiseni, et siin peab iseseisvalt palju tööd tegema. Arvuti polegi vaid mõnus suhtlemis- ja infootsimiskoht. E-kursusel õppimine sunnib aga väga täpselt oma aega planeerima ja eeldab ka teatud tehnilisi oskusi, seega nõuab lisapingutusi.

Mis on olnud huvitavaim kogemus e-õppes?

E-õppes võib olla kõige huvitavamaks just tegemisprotsess – mida ja kuidas? Kindlasti on meelierutav jätkuvalt mitmesuguste interaktiivsete tegevuste koostamine ja väljamõtlemine, mida e-õpe võimaldab.

Lennunduseriala tudengite sissejuhatus erialasse inglise keelde

Kursuse koostajana tuleb läbi mängida kogu e-stsenaarium, et näha kursuse sisulisi, vormilisi ja tehnilisi ebakohti. Seega paratamatu sinasõprus arvutiga, mille rakendusvõimalused suudavad alati üllatada, vahel ka vihastada, ent on tunnetatud paratamatus tänases ja homses maailmas.

Mõned lood elust enesest:

“Väga tore oli kogeda e-õppe operatiivsust. Mõned aastad tagasi oli ootamatult vaja asendada kolleegi, kes õpetas samalaadset ainet. Sain kasutada oma e-kursust, mis oli kiire ja mugav lahendus tol hetkel.”

“Kui palusin ühel tudengil ühe teema kohta kirjutada, saatis ta pildi kommentaariga: “Üks pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna.” Tegemist oli võõrkeelt õpetava e-kursusega.”

Miks on TÜ keelekeskuses e-õppe kasutamine auditoorse õppe kõrval igapäevane ja tavaline?

See on lihtsalt normaalne, et need kaks – auditoorne õpe ja e-õpe – peavad kõrvuti eksisteerima ja segunema, moodustades ühtse kaasaegse õppeprotsessi. Kas kujutate ette tänapäeva noort ilma arvutita? Meie ei kujuta ja just seepärast rakendame oma tudengitele kõige sobivamat meediumi tavaõppe kõrval nii palju kui vajalik ja võimalik.

Nagu juba eelnevalt sai räägitud, on e-õppe kasutamine õppija vaatenurgast suurepärane võimalus oma tegevust just talle sobivas tempos juhtida, oma teadmisi eksimust häbenemata kinnistada, end enesetestide kordussooritusel lõpmatu arv kordi uuesti tõestada. Kursus tõstab õppija vastutust ja teadlikkust. Õppija mõistab, et katse-eksituse meetod lõputestis ei tööta ja et alustada tuleb ikka algusest. Iga järgnev teema on loogiline osa tervikust, mille vahelejätmine takistab edasiliikumist, tekitades lünga mitte ainult keeles kui väljendusvahendis, vaid ka erialases mõtlemises.

Õppejõud on pannud tähele, et e-õppe tulekuga on kadunud suured paberivirnad. Samas on tekkinud õppijaga, kes on õppematerjali parim ekspert, loov side.

Tänu e-õppele on võimalik anda tudengitele mitmekesiseid kodutöid, nt kuulamis-, rääkimisharjutusi. Auditoorse õppe puhul peaksime piirduma vaid paberile kirjutatud tekstiga.

Ja lõpuks – õppejõud on loov inimene, kellele meeldib vaheldus. Õpetamise metoodika täiustamine on meil kogu aeg päevakorral. Pidev juurdeõppimine teeb töö huvitavaks.

Vestlusringist kokkuvõtteid tehes rõhutati, et suure osa oma e-õppe edukusest võlgneb keelekeskus kindlasti haridustehnoloogidele, kes on õppejõude oma lahkel-leebel moel koolitanud, abistanud ja toetanud. Hea sõnaga märgiti ära ka e-lõunate traditsioon.

Ja kui tudengid tagasisides on märkinud, et tahaksid rohkem interaktiivseid harjutusi teha, siis võib ju oletada, et ka neile meeldib see õppevorm ja keelekeskus on igati õigel teel.

Kogu õpetamine peab kulgema läbi üllatusliku avastuse, millele saavad kinnitust õppija meeled – silm ja kõrv ennekõike. Just see muudab e-õppe enneolematult atraktiivseks, võttis meie jutu kenasti kokku Eve Raeste.

Siinkohal võiks meie muinasjutt lõppeda, aga ei lõppe…
Niikaua kui TÜ keelekeskuse õppejõud veel õppetööga tegelevad, põimivad nad usinalt oma kursustesse e-õpet. Ja õnnelikud on ka nende tudengid.