Ene-Silvia Sarve unistuseks oli saada astronoomiks, aga nüüd toimetab hoopis kasvatusfilosoofia õppejõuna, endal taskus keskkooli füüsikaõpetaja diplom Riiklikust Pedagoogilisest Instituudist.
Kuidas jõudsid oma praeguse elukutseni: oled Tallinna Ülikoolis kasvatusteaduste instituudis kasvatusfilosoofia õppejõud.
Eluaegsest huvist igasuguste ettesattuvate teemade vastu ja 2000. aastate alguses kirjutama hakatud doktoritöö teooriaosast on välja kasvanud minu praeguloetavad kursused: kasvatusfilosoofia ja kasvatusteadus, teadmusloome, kool kui õppiv organisatsioon.
Füüsika kõrval on loodusteaduste filosoofia olnud üks mu huviobjekte juba kooliajast peale. Oluline kogemus on olnud kolm aastat mõttetalguid koolifüüsikutega aastatel 1987–1989 uue koolifüüsika aineprogrammi loomisel.
Kasvatusfilosoofia olen enda jaoks ümber mõtestanud kui praktilise filosoofia. Püüan viia tudengid selleni, et nad suudaksid nii looduses, elus, kasvatuses kui ka ühiskonnas tajuda filosoofiat.
Kasutan selleks väga palju erinevaid koostegevuse vorme, sh ka mõttetalguid. Väga palju toimub vaatlust: tudengid teevad loodusvaatlusi, pedagoogiliste situatsioonide vaatlusi, mille tulemusi püüame tõlgendada ja mõtestada.
Oled loonud aastatel 2009 kuni 2012 kokku 2 e-kursust ja 12 õpiobjekti. Miks on e-õpe oluline?
Kõigepealt, e-õppe materjalide tegemine, olgu õpiobjektide või e-kursuse disainimine, on mind ennast sundinud materjali uutmoodi nägema. E-õpe on minu jaoks vahend ja võimalus oma teadmisi ja kogemusi süstematiseerida ja edastada. Teisalt on oluline vaba juurdepääs sõltumatu õppimise võimalusena – ealiste ja institutsionaalsete piiranguteta.
Mõne materjali ma loon nii, et see on üks osa minu väga isikupärasest lähenemisest ainele, metoodikale. Teise inimese käes, kes tõstaks selle ümber teise pedagoogilisse konteksti, ei pruugi see töötada. Ma võrdleks seda prillide laenamisega.
Olen nii konverentsidel kui koostöös erinevate välismaa ülikoolidega pannud tähele, et meil Eestis väljakujunenud e-õppe praktikast ja mõnikord isegi e-õppe ideest ollakse mõnel pool veel väga kaugel. Olen kogenud suurt huvi Tbilisis, veel enam Batumi ülikoolis, aga ka Jekaterinburgis, Uurali Föderaalses Ülikoolis ja mujalgi.
Kas tasub ja jõuab e-õppega tegeleda igapäevase õpetajatöö kõrvalt?
Ega ma kõike ei jõuagi. Ma olen õppinud mitte kurvastama selle üle, mida ei jõua. Mul on üsna kerge näha süsteemi, tajuda võimalikke arenguid ja varjatud põhjusi ning kergesti kanda teadmisi üle ühest valdkonnast teise. Mitteteaduslikult üteldes – olen tüüpiline sangviinik-Veevalaja.
Kolleegid Enest:
Mart Laanpere
Tallinna Ülikooli haridustehnoloogiakeskuse juhataja
Ene on alati avatud meelega, valmis uurima ja õppetöös katsetama uusi ideid, võtteid, aga ka tehnilisi vahendeid. Kasvatusteaduste instituudi õppejõudude seas paistab ta silma oma positiivse ja õpihimulise suhtumisega kõigisse uutesse e-õppelahendustesse, mida meie keskus on loonud.
Maria Tilk
Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi kasvatusteaduste osakonna juhataja
Ene-Silvia Sarv on kasvatusteaduse osakonnas töötanud pikka aega. Tunnen teda kui põhjalikku analüüsivat teadlast (mida kinnitab ka tema raamat „Õpetaja ja kool õpilase arengu toetajana“). Samal ajal on ta ka suurepärase üldistusoskusega. Lisaks, nagu ta ise ütleb, on ta „füüsiku mõtlemisega“, mis on kasvatusteaduslike teemade arutamise puhul väga distsiplineeriv. Ta ei salli „udutamist“ ja nõuab argumente. Ta suudab jätkuvalt siiralt rõõmustada, kui tudengid annavad ära head tööd, on ainest huvitatud ja loovad oma portfooliotes midagi uut nii individuaalselt kui kollektiivselt. Ta on ka jätkuvalt aktiivne, osaleb rahvusvahelistel konverentsidel, mõnedel neist töögrupi juhina, aga selleks on vaja suurt energiat. Kolleegina on ta suurepärane kuulaja, genereerib ideid ja aitab neid teistel korrastada.
Anu Carlsson
Kasvatusteaduste instituudi lektor, kolleeg
Ene-Silviale mõeldes tuleb kõigepealt meelde see, et ta ei ole paigal. Ta tundub olevat pidevas ringluses ja tema tegemiste peal oleks nagu metafüüsiline udu või koguni pilv, sest ta suudab kõigi füüsikareeglite kiuste olla mitmes kohas korraga. Sellest hoolimata suudab ta ikkagi kahe jalaga maa peal püsida, kuigi vahel on üks jalg auditooriumis ja teine mingis rahvusvahelises organiseerimiskomitees. Praktilist pedagoogikat valitseb ta raudselt. Olgu auditooriumis kasvõi sada üliõpilast, ta suudab selle täis rääkida ja mitte lihtsalt rääkida, vaid selle sajapealise kuulajaskonna ka rühmatööle panna. Hommikul tööle tulles raporteerib ta õhinal, kuidas öösel on valminud artikkel või kampsun lapselapsele. Paistab, et ta ei maga või puhka kunagi, või kui ta seda teebki, siis suudab seda osavalt varjata. Julgustab ise uurima ja tegema, on heatahtlik ja paindlik. Kolleegina hindangi Ene-Silviat eelkõige sellepärast, et ta on positiivne ja töökas. Tõeline eestlane, kes mitte ainult ei laula, vaid ehitab ka laululava valmis, kui peaks vaja olema.
Krista Eskla
