Üha enam on noored kinni arvutiekraanis või muude infotehnoloogiliste vidinate küljes ning vanemad ja õpetajad seisavad silmitsi küsimustega, kas ja kuidas piirata, keelata, tasakaalustada ja ära hoida laste internetiseerumist. Ikka tundub, et internetis veedetud aja asemel võiksid lapsed tegeleda millegi muuga, asjalikumaga. Nüüdseks on selge, et seda ära hoida ei saa, sest meedia ümbritseb lapsi igal sammul ja nad on hakanud seda kasutama suurema enesestmõistetavusega kui mõned täiskasvanud. Kuid kas meie kodu- ja koolikeskkond on lapsi ette valmistanud selleks infotulvaks, millega nad iga päev tänu digitaliseeritud maailmaga kokkupuutumisele toime peavad tulema? Elimineerimine ja vastuseis ei ole lahendus, tuleb arendada teadmisi ja oskusi, et hakkama saada digitaalmeedia virvarris.
Traditsiooniliselt on kool valmistanud noori ette eesseisvaks eluks. Tänapäeval, kui elu muutub kiiremini, kui sõna „traditsiooniline“ väljaütlemine aega võtab, seisab kool silmitsi keerulise ülesandega – milliste oskustega peaksid noored kooliseinte vahelt väljuma ja kuidas neid oskusi kõige paremini edasi anda. Kas tänane õpe on ajakohane ka siis, kui noored tööellu suunduvad, või peame neile õpetama oskust kohaneda ja ümber õppida igas eluhetkes ning harjutama neid teadmisega, et praegune teadmine ei pruugi ilmtingimata homme enam ainuõige olla. Et ainuõigeid vastuseid ei olegi, kõik sõltub kontekstist ja situatsioonist. Kuna kõik on pidevas muutumises, peaks ka koolisüsteem muutuma, aga kuidas?
Kool teadupärast muutub aeglaselt ja see võib mõnes mõttes olla tema pluss, sest iga uuenduslik samm on vaja põhjalikult läbi mõelda. Vaja on selgeks teha, milliseid tehnoloogiaid me tahame ja saame koolis kasutada ning mis toovad loodetud tulemusi. Samuti tuleb selgeks teha, millised siis on need tulemused, mida me tahame saavutada. Vajadus muutuste järele paistab selgelt ja sellest ei saa lihtsalt mööda vaadata, ebamugav kohanemisprotsess on vaja läbi teha kõigil osapooltel.
Õppimise integreerimine keskkondadesse, kus noored nagunii liiguvad, oleks üks lahendus. Sel juhul toimub õppimine kohas, kus õppijad ennast mugavalt tunnevad, ja vahenditega, mis neile tuttavad on. Koostöö tekib seal juba loomulikult. Õppides digitaalses keskkonnas, toimub digikodanikuks kasvamine loomulikku rada pidi ja enesestmõistetavalt.
Vestlesin hiljuti ühe gümnaasiumiõpetajaga, kes arvas, et õppe digitaliseerimine hoopis süvendab probleeme, millega ta gümnaasiumis igapäevaselt kokku puutub: noored ei suuda pikemat teksti lugeda, seda mõista ja selle mõtet edasi anda. Räägitakse fragmenteeritud maailmapildist, keskendumisprobleemidest ning väljendus- ja koostööoskuse puudumisest. Minu meelest on siinkohal oluline vahet teha õppimise rikastamises, kasutades digitaalseid vahendeid, ning digitaalmeedia pealetungis, millega me iga päev kõikjal kokku puutume ning mida peaaegu võimatu vältida tundub olevat.
Õpetajad on keerulise ülesande ees: kuidas täita õppekava nõudeid, valmistada noori ette eesseisvaks eluks ja samas köita õppija tähelepanu olukorras, kus õppija tahab haarata kõike, kiiresti, vaevumata seoseid looma. Ent võib-olla ongi tänapäeva noored tugevad multitasking’us, võib-olla nad oskavadki teha mitut asja korraga ja digitaliseeritud maailmas üles kasvanuna juba teavad, et ühest õiget vastust paljudele küsimusele ei olegi?
E-õppe päev toimub sedakorda kümnendat korda ja on hoopis eriline, senise e-õppe päeva asemel on tegemist e-õppe nädalaga. Keskendume teemale „Kool kui digikodanikuks kasvamise koht“ ja otsime vastuseid küsimustele, kuidas saaks kool kaasa aidata vastutustundliku digikodaniku kujunemisele. Igal päeval on uus alateema ja uued huvitavad ettekanded, mis käsitlevad vastutustundlikuks digikodanikuks kasvamist. Nädala avab Linnar Viik, kes arutleb, milline on digitaalne tulevik, kuhu me kõik liigume, ja kes seda kujundab. Võib-olla on see käes juba homme, oleme siis parem valmis!
Täpsema infoga e-õppe nädala kohta saate tutvuda siin: http://www.e-ope.ee/e-oppest/e-oppe_paev (täieneb pidevalt).
Triin Pajur
