Kooli õpetajaks läksin 2003. aastal ning selle aja jooksul olen matemaatika ja informaatika õpetajana katsetanud paljusid e-õppe võimalusi, alustades omakootud veebilehtede ja sotsiaalvõrgustikega, lõpetades interneti õpikeskkondade ja vabavaraliste veebiprogrammidega. Meil oli koolis hea võimalus panna õpilastele oma kursuse materjale ja teavitusi üles Moodle’i keskkonda. Samuti lasin õpilastel kasutada erinevaid veebist saadavaid matemaatikaga tegelemise programme alates GeoGebrast ja pranglimisest kuni kõikvõimalike jooniste tegemise ja projektide (tüüpiliselt ülesanne koos jooniste selgituste ja lahenduskäikudega esitluseks vormituna) kokkupanemise programmideni. Kuid koolis on e-õpe tavalisele klassitööle pigem abiks kui iseseisev õppimise vorm. See on muidugi ülimalt hea, sest kasvava ja areneva lapse reaalse sotsiaalse võrgustiku roll peakski olema märgatavalt suurem kui virtuaalse oma.
Tiina Kull
Esimene e-õppekogemus pärineb mul aga ülikooliõpingute ajast, kus nii mõnigi Anne Villemsi kursus tuli läbida vaid interneti vahendusel. Eks ma sealt e-õppe pisiku saingi. Mulle meeldib selline õppimise viis väga (seminarides ja loengutes ei jõudnud tihti kõigi õppejõudude mõttekäikudega kaasa minna) – saan rahulikult omas tempos materjali läbida ja vajaduse korral foorumites lisaküsimusi küsida.
Eduloo algus
Minu e-õppe edulugu on vaieldamatult seotud 2012. aasta kevadsemestriga, mil sain hakkama oma esimese 100% veebipõhise kursusega „Teeme ise arvutimänge – algus“. See on programmeerimise algõpet pakkuv kursus ja raskusastmelt paigutaksin selle pigem raskete kursuste hulka. Sihtrühmaks olid gümnaasiumiõpilased, mis teeb kursuse planeerimise, ülesehituse ja eelkõige teostuse minu meelest palju keerulisemaks ja mitmetahulisemaks. Juba nõusolekut selle kursuse tegemiseks andes oli mul mingi salapärane tundmus, et kõik õnnestub. Ilmselt oli see ka üheks edu võtmeks. Sisemine veendumus ja meelekindlus andis mulle tohutut energiat teha just selline kursus, mis mulle endale õpilasena oleks väga meeldinud. Kõik õnnestus, tõesti õnnestus, sest ka õpilased (umbes 50 osalejast 95% pidas sellel kursusel osalemisest saadud kogemust kas väga heaks või heaks). No öelge, millist tunnustust siis veel tahta, kui õpilased sulle sellise tagasiside annavad! Ma olin kõrvust tõstetud!
Kursuse teostus
Kursuse tegemine algas jaanuari teisel nädalal ja kestis 20. veebruarini. Seega, kokku oli mul aega poolteist kuud. Enne seda ei olnud ma ühtegi veebikursust teinud. Ise olin osalenud umbes neljal veebikursusel ja veebipõhiseid õpikeskkondi (Moodle) olin kasutanud vaid – nagu tavaliselt kipub alguses olema – materjalide lao ja vahel ka mõne põnevama vahendi (wiki, testid) kasutamise võimalusena. Kursus pidi tulema seitsmenädalane (gümnaasiumikursuse pikkus) ja 3 EAP (õpilasele). Kuus nädalat sellest oli planeeritud uue materjali õppimiseks ning viimane nädal lõputöö esitamiseks ja kokkuvõtete tegemiseks. Kuna mul puudus igasugune teoreetiline pagas, kuidas üks veebikursus peaks olema korraldatud, siis olin päris hädas. Aga nagu ikka – kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Leidsin kuulutused TÜ täienduskoolituse programmist just algavatele mulle vajalikul teemal kursustele, mis mind oma kursuse loomisel paljus aitasid. Seega, osaledes ise paralleelselt kolmel disainimise ja e-kursuse loomise kursusel, töötasin välja ka oma e-kursuse. Pean kohe ütlema, et see oli metsik kogemus. Nagu tornaado Ameerika lõunarannikul kirjutasin kokku kuus veebiraamatut (igas umbes 18 peatükki), s.o iga nädal üks raamat koos kujundusega. Seejuures ei tohtinud tekst minu arvates olla mitte mingil juhul akadeemiline faktide loetelu, vaid mõnes mõttes nagu seiklusjutt, mis peab lugejat haarama kaasa töötama ja kindlasti õhutama ka kaasa MÕTLEMA! Paljudes kohtades see mul paraku ei õnnestunud, kuid lohutan end sellega, et saan oma tekste ju alati enne järgmist kursuse toimumist täiendada. See on veel üks e-õppe eelistest ja ma ei kadesta absoluutselt paberõpikute kirjutajaid.
Lisage videoid!
Idealistina ei ole minu arvates ükski korralik veebikursus tänapäeval (eriti praktilise suunitlusega kursus) mingi päris kursus, kui selles puuduvad näitlikustavad, selgitavad videod. Eriti oluline on see minu arvates täiesti uue oskuse ja mõtteviisi õpetamise juures. Programmeerimine seda kindlasti on. Seega tegin iga raamatu juurde keskmiselt viis videot (4–18 minutit pikad, kokku 30 videot), mis näitasid, kuidas programmeerimise ülesandeid lahendatakse ja milline on seejuures ühe tavalise programmeerija mõttekäik. Elav arutelu, kuidas algselt lahendamatuna näiv ülesanne saab õpilase silme ees lahenduse, näidates ära ka mõtte- või testimise vead otse ekraanil, annab kursusel osalejale väga palju juurde, teeb õppimise talle lihtsamaks, põnevamaks ja mitmekesisemaks. Videoid kiitsid kursuse läbinud õpilased väga ja paar kommenteerijat ütlesid isegi, et neil olevat tekkinud tunne, nagu istukski reaalselt õpetajaga klassis ja õpiks koos programmeerimist. Ühe umbes 8minutilise video tegemiseks kulus mul keskmiselt 2,5 tundi.
Materjalid korda!
Materjalide kirjutamisel pidasin veel väga oluliseks raamatu peatükkide pikkust. Mulle ei meeldi üldse sellised veebikursused, kus ühe peatüki lugemiseks pean miljon korda teksti kerima, et kõik info ikkagi kätte saada. Tekib alati küsimus, milleks on olemas lehekülgede süsteem!
Samuti ei sobi mulle illustreerimata õppematerjal. Loomulikult ei maksa piltide ja värvidega üle pingutada, kuid miks jätta kasutamata seda väga võimast ja õppimist stimuleerivat visuaalset poolt. Mul tekib endal sageli õppematerjale lugedes mingi kummaline tühi tunne, kui neis on mingi hea materjali loomise komponent jäetud kasutamata. Seega üritasin ise oma materjalides kõike seda silmas pidada. Minu motoks oli see, et kõik meeled peavad olema stimuleeritud ja ühe peatüki materjali peaks minimaalselt või üldse mitte kerima. Kahjuks jah, haistmismeel jäi ikkagi välja, kuid programmeerimise juures sai kompimist küll piisavalt rakendatud, kui igal nädalal tuli õpilastel viis programmikest kirjutada.
Metoodikast
Kursuse ehitasin nii üles, et igal nädalal tuli õpilastel lahendada viis kohustuslikku ülesannet ja kursuse lõpuks tuli teha üks suurem programm – mäng, mida said kõik ülejäänud kursusel olijad viimasel nädalal mängida ja testida. Iganädalastest ülesannetest pidi kursuse lõpuks olema lahendatud minimaalselt 75%. Ülesanded olid enamasti lihtsad ja konkreetsed väikesed programmikesed, kusjuures oluline oli see, et iga nädal pidi õpilane vähemalt ühe ülesande ise välja mõtlema (tingimused ette antud) ja seejärel oma saavutatud tasemele lahendama. See tagas automaatselt andekamate ja/või motiveeritumate õpilaste kõrgema eesmärgipüstituse, mille saavutamiseks pidid nad sageli veebist materjali juurde lugema ja erinevaid foorumeid külastama. Seejuures ei tundnud nad õpetaja seatud kohustust, mis sageli kipub õppimisega meie koolisüsteemis kaasas käima. Samamoodi oli ka kursuse lõputööga – õpilane pidi ise valima, millise mängu ja kui mahukalt ta realiseerib. Alampiir oli kusjuures nii madal, et ka kõige kehvem osaleja saaks kätte eduelamuse.
Mõned mõtted veel…
Kes vähegi on kaalunud oma mõtetes, et võiks e-kursuse loomist proovida, siis tehku seda kindlasti. Kaotada ei ole mitte midagi. Õnnestumise taga on veendumus e-kursuse vajalikkuses ja 90% eneseusk, et ma saan sellega hakkama. Kui mingi materjal on hea e-kursusena valminud, siis muudab see edaspidi töö palju kergemaks ja Sinu kursuse pakutavad uued teadmised tunduvalt kättesaadavamaks ja õppimise dünaamilisemaks. See kõik on ju väga hea! Julget pealehakkamist!
Tiina Kull
