Iseseisev õppimine on maailmas eksisteerinud aegade algusest saati. Mitte kunagi pole see aga olnud nii lihtne kui praegu. Internet on täis informatsiooni ning selle omandamiseks läheb vaja üksnes huvi seda teha. Viimase paari aasta jooksul on tekkinud ka algatused, mis üritavad viia nii kooli- kui ka ülikooliharidust pea täielikult internetti, ning nende esimesed katsetused paistavad paljulubavad. Nende populaarsuse kasv tekitab aga ühe olulise küsimuse. Nimelt, mis saab õpetajatest?
Enne selle küsimuse lahkamist annaksin hea meelega kiire ülevaate sellest, mis on digitaalse õpetamise vallas toimunud suured muutused, mis ajendavad mind õpetajate vajalikkust küsimärgi alla seadma. Esimene neist on Khan Academy populariseeritud digitaalse kooli mudel, kus õpilane saab etteantud õppekava läbida omas tempos, vaadates vahepeal videost õpetajat seletamas uut teemat ning lahendades seejärel ise selle kohta ülesandeid. Ülesanded algavad väga lihtsatest ning liiguvad ajaga üha raskemate suunas, kuid nad kõik on arvuti abil automaatselt kontrollitavad. Õpilane saab seega kohest tagasisidet, kas on asjadest õigesti aru saanud. Kui ta kusagil kinni jääb, on tal alati võimalus õpetaja videoseletus üle kuulata. Tulemuseks on peaaegu õpetajavaba keskkond, kus enamik lapsi valdava osa ajast ise edukalt hakkama saavad ning vaid üksikutel juhtudel kõrvalist abi vajavad.
Sarnased süsteemid on tekkinud ka kõrgkoolihariduses (Udacity, Coursera, edX), kus nad koonduvad “tohutult avalike veebikursuste” ehk MOOCi nime alla. Siin on eesmärgiks õpetada tavalist ülikoolikursust, kuid vahenditega, mis võimaldaks seda teha korraga mitte 200, vaid lausa 200 000 tudengiga korraga. Nagu ka eelmises punktis, saavutatakse tulemus suuresti videoloengute ja automatiseeritud lahenduste kontrollimisega, kuid lisanduvad veel foorumid, kus kursusel osalejad üksteise probleeme lahendavad, ning kodutööde risti retsenseerimine, et hinnata ka automaatselt mittehinnatavaid kodutöid (nt projektiplaane või kirjandeid).
Selle uue paradigma põhiline võlu seisneb tohutus ressursiefektiivsuses. Kui enne oli vaja iga paarikümne noore jaoks ühte õpetajat, siis praegu on MOOCi puhul tavaline suhtarv 50 000 õpilast ühe õppejõu kohta. Kvaliteet ei ole aga kindlasti mitte tuhat korda halvem kui see, mida meie praegused ülikoolid pakuvad. Efektiivsusvõit on seega tohutu, vähemalt saja-, pigem aga tuhandekordne. Kas see tähendabki seda, et meil on tulevikuühiskonnas vaja sada korda vähem õpetajaid kui praegu?
Sellele küsimusele vastata on tegelikult väga raske, sest lõpuks jääb otsustajaks siiski aeg. Minu isiklik arvamus kaldub aga selle suunas, et pedagoogi amet säilib, kuid keskendub enam selle sõna algsele tähendusele – inimene, kes last juhib ja kooli viib. Õppimine on nimelt raske ja vaevanõudev töö ning noorel inimesel on tihti vaja just tuge sellega tegelemiseks motivatsiooni leidmisel ning seal esinevate raskuste ületamisel. Isegi kui kogu teadmiste edastamise saab anda arvuti hoolde, on ikka vaja just seda inimlikku soojust, toetust ning vahel ka täiskasvanulikku probleemilahendusoskust, et suunata õpilast õigest kohast oma küsimusele vastust otsima.
See aga tähendaks õpetaja muutumist erialaspetsialistilt järjest enam just inimlikku tuge ja motivatsiooni pakkuvaks inimeseks. Kindlasti on neid, kellele see uus roll üldse ei sobi, kuid loodan, et on ka neid, kes seda tervitavad. Sellise fookuse puhul on õpetajal ehk rohkem aega tegeleda noorte inimeste kui isiksustega ning pühenduda nende arendamisel terveteks ja täisväärtuslikeks ühiskonna liikmeteks, milleks praegune süsteem väga palju aega ega ruumi ei jäta. Tulemuseks võiks niisiis olla palju tervem ja toimivam ühiskond. Usun, et selle nimel maksab pingutada!
Margus Niitsoo
