Kelladega on tegelikult lihtsam – tuleb vaid kokku leppida, kelle kell näitab aega, millest lähtutakse koostöö ja kokkulepete maastikul. Ja igaüks võib rahulikult oma ajanäitajat edasi uskuda. Iseasi, kui kaua see tal probleemideta õnnestub.
Hinnangutega on keerulisem – saavutada ühist kokkulepet ühe hinnangu tunnustamiseks ülimuslikuna on tunduvalt raskem. Samal ajal on hinnangu usaldusväärsus sageli olulisem kellaaja omast. Hinnang on oma olemuselt arvamus, mille kujunemise aluse määravad hindaja pädevused, väärtushinnangud ja kogemused. Hinnang on alati subjektiivne, mõjutada on võimalik vaid selle määra. Mida laiem kandepind on hinnangul, mida enam sellest sõltub, seda suurem hulk inimesi peaks seda tunnustama. See omakorda eeldab, et lisaks hinnangu andjatest tulenevatele hindamise alustele on kokku lepitud põhimõtted ja reeglid, millistele tuginedes hinnangut kujundada.
Inga Vau
Pädevuspõhise (väljundipõhise) hindamise korral on nendeks raamideks, milles hinnang kujundatakse, hindamiskriteeriumid. Need sõnastatakse pädevustest lähtudes ning piisava detailsusega, väljendamaks teadmiste ja oskuste nõutavat taset ja ulatust. Kriteeriumitest lähtudes on võrdlevhindamisel palju usaldusväärsem tulemus. Võrdlevhindamine, nagu nimetuski ütleb, tähendab, et midagi võrreldakse millegagi ehk siis täpsemalt – isiku pädevuste tegelikku, hindamismeetodiga tuvastatud taset võrreldakse kriteeriumitega määratletud nõutava tasemega. Hinnangu andjaks võib seejuures olla nii isik ise kui ka keegi teine, kellele on teada hindamismeetodi rakendamise tulemused.
Levinuim viis hindamist mõista on defineerida seda kui teise isiku antud hinnangut kellegi sooritusele, enamasti parimale võimalikule sooritusele mingi protsessi lõpus, tehes kokkuvõtet saavutatust/õpitust. Kahtlemata on selline hinnang vajalik, kuid mitte ainus võimalus sooritusele tagasisidet saada ja tunnustatud tulemuseni jõuda. Lõpptulemust iseloomustavale kokkuvõtvale hindamisele võib eelneda mitu erinevat hindamist, sealhulgas enese- ja vastastikhindamine, mis on mõlemad enamasti kujundava iseloomuga.Enesehindamise peamine roll on paigutada end vaadeldavate pädevuste ja hindamiskriteeriumite kontekstis mingile tasemele, et saada informatsiooni nii oma tugevate külgede kui arendamist vajavate teadmiste ja oskuste kohta. Enesehindamine on tavapäraselt kujundav hindamine, mille edukaks rakendamiseks on võimalik kasutada erinevaid tehnikaid. Vältimatult tuleb aga analüüsida oma sooritusi, võrrelda tulemusi kriteeriumitega, defineerida õnnestumise või ebaõnnestumise põhjuseid ning teha järeldusi tulevikuks.
Enesehindamisest pisut erinev, kuid samuti kujundava iseloomuga hindamine on vastastikhindamine, mille peamine väärtus hinnatava jaoks on kõrvaltvaataja pilk. Lähtutakse samadest raamidest, kuid hindamisse alati jääva subjektiivsuse tõttu võib hinnang olla enesehindamise tulemusest erinev, avades seeläbi täiendavaid õppimiskohti või tunnustamist väärivaid aspekte.
Tuues paralleeli kellaga, on pärast enese- ja vastastikhindamist juba peaaegu jõutud arvestatava usaldusväärsusega seisukohani. Erinevused enesehindamise tulemuse ja vastastikhindamise käigus saadud hinnangute vahel loovad aluse diskussiooniks ja seeläbi soodsa pinnase hinnangu usaldusväärsuse suurendamiseks.
Inga Vau
