iTECi projektist on ennegi uudiskirjas juttu olnud. See on europrojekt, milles palutakse õpetajatel katsetada innovaatilisi õpistsenaariumeid ehk õpilugusid. Olles projekti pedagoogiline koordinaator, olen ka ise õpilood oma klassidega läbi proovinud. Pean ennast üsna innovaatiliseks õpetajaks, kuid iTECi õpilugusid katsetades olen ikka avastanud midagi uut nii õppimises kui ka õpetamises.Praeguseks on läbitud kaks tsüklit ning õpetajatel Eestis on olnud võimalik katsetada kahte õpilugu: õuesõppe projekt ja õppematerjali loomine. Sel sügisel on käimas kolmas tsükkel, mille käigus luuakse mänge. Igas õpiloos on õpetajatele ette kirjutatud teatud tegevused, mida õpilastega teha tuleks. Päris kõike muidugi ei jõua, sest õpilood on üsna pikad ja võtavad aega tunde. Järgnevalt lühidalt kolmest õpistsenaariumist, mida olen katsetanud.
Õuesõppe projekti käigus tuli klass jagada rühmadesse ja saata nad siis väljaspool klassiruumi midagi tegema. Tulemustest pidi valmima multimeediaesitlus (vältida soovitati PowerPointi). Mina saatsin oma 6. klassi otsima inglise keelt Tallinnast. TeamUpi abil tegime ajurünnaku, kus võiks inglise keelt leida, ja seejärel said õpilased valida oma lemmikteemad. Üks nupuvajutus ja rühmad olidki loodud. Ei saa öelda, et kõik õpilased kohe väga rõõmsad olid, sest ikka on ju klassides nii, et kõik ei taha kõigiga koos olla. Kuna aga otsustajaks oli arvuti, siis mulle proteste ei esitatud.
Järgnevalt pidi iga rühm arutama ja kirja panema, kui palju fotokaid või pildistavaid mobiile neil on, kes läheb pildistama, kuhu ja millal. Tunni lõpus tuli igast rühmast üks õpilane ja salvestas lühikese kokkuvõtte inglise keeles oma plaanidest TeamUpi keskkonda. TeamUpi keskkond võimaldab salvestada kuni minutilisi audiosõnumeid ja alguses teha veebikaameraga pildi. Õpilastel oli nüüd nädal aega, et teha pilte. Vahepeal uurisin neilt, kuidas läheb, sest kuigi salvestatud sõnumitest probleeme välja ei tulnud, siis vesteldes selgus, et neid siiski oli.
Mulle väga meeldis see, et pärast iga tegevust pidid õpilased salvestama sõnumi. Toimus pidev analüüs ja refleksioon, mida me paraku koolis liiga vähe kasutame. Pildid tehtud, oli aeg suunduda arvutiklassi multimeediaesitlusi looma. Aega kulus planeeritust palju rohkem. Me arvame, et tänapäeva õpilased saavad hakkama igasuguste keskkondadega, kuid nii see pole. Tehnilist nõustamist ja juhendamist, kuidas saada pilte arvutisse ning kasutada MovieMakeri programmi, oli palju. Samuti ei osanud grupid oma tööd jagada. Ikka kippus nii olema, et mõni leidis aega Facebookis või Youtube’is lõõgastumiseks. Siiski sai üht-teist valmis ja õpilastele selline õppimine meeldis.Teises tsüklis paluti õpilastel luua õppematerjale oma kaasõpilastele. Seekord pidi tegema 6. klass 5. klassile inglise keele artiklite kohta õppematerjali, mis koosnes slidecast’ist ja enesekontrolliharjutusest. Töö käis jällegi rühmades ning alustuseks uurisin, kui palju 6. klass artiklitest mäletab. Eriti ei mäletanud. Järgnevalt panid õpilased kodus kokku esitlused. Mõned lingid, kust infot leida, andsin neile ette, kuid nad otsisid ise ka. Tundi jõudes esitlesid nad materjale oma klassikaaslastele, kes juhtisid tähelepanu vigadele ja tegid parandusettepanekuid. Siis lugesime Camtasiaga esitlused sisse ning õpilased lisasid HotPotatoesiga enesekontrollitestid.
Arvutiklassi tundi tuli 5. klass. Selgitasin neile, et neil tuleb nüüd vaadata üle ning anda oma hinnang 6. klassi õppematerjalidele. Klassis valitses täielik vaikus ning 5. klass suhtus oma töösse täie tõsidusega. Anti asjalikke kommentaare ja valiti välja lemmik. Järgmises tunnis teatasin võitja ka 6. klassile. Nende jaoks oli mõneti üllatav, et võitjaks ei osutunudki kõige pikem esitlus, vaid kõige arusaadavam.
Mis oli tulemus? Paar nädalat hiljem andsin 6. klassile kätte valge paberi, palusin panna pealkirjaks “Artikkel” ja kirjutada üles kõik, mida nad sellest teemast teavad. Ootasin protesti, et seda ei olnud kodus õppida või et ette teatamata ei tohi sellist asja teha. Protesti ei tulnud, tuli ainult pastakakrabin ja mõni küsis paberit juurdegi. Ainult paar õpilast kirjutas vähe, aga nad tegid näo, et nad kirjutavad ning neil tundus olevat piinlik. Kui ma pärast küsisin nende käest vaikselt, et miks nemad ei kirjutanud, siis nad tunnistasid, et nad eriti ei osalenud rühmatöös ja seetõttu ei osanud ka kirjutada. 5. klass teemat selgeks ei saanud, sest selgeks saab ju õpetades või seitse korda asju läbi tehes.
Ingrid Maadvere
iTECi kolmas tsükkel keskendub disainile. Disainimine on midagi, millega tulevikus paljud kokku puutuvad ja seetõttu oleks hea, kui õpilased saaksid sellega koolis varakult tegelema hakata. Tavapäraselt saame mõistest “disain” liiga kitsalt aru ja kujutame endale ette disainitud asju, kuid tegelikult disainitakse ka palju muud: kodulehekülgi, mänge, õppematerjale jne.
Kuna lähenes õppeaasta lõpp, siis otsustasin keskenduda inglise keele kordamisele. Esimeses tunnis otsisime koos vastuseid küsimustele: kuidas sulle meeldib õppida, kuidas sa kõige paremini õpid ja milline võiks olla kõige parem õppemäng. Kõige rohkem meeldis õpilastele õppida arvutis ja rühmades. Mõni mainis veel, et hea on õppida lugedes ja suuliselt. Arvutikeskkondadest nimetati Kidblogi ja Quizleti. See, kuidas asjad selgeks saavad, on õpilaseti erinev. 7 õpilast mainis arvutit, 3 rühmatööd, 3 lugemist, 3 vihikusse kirjutamist. Heast õppemängust oli samuti erinev arusaam. Seetõttu jäi koduseks ülesandeks leida kõige parem õppemäng ning tutvustada seda kaasõpilastele.
Teises tunnis tutvustasid õpilased oma lemmikõpimänge teistele. Kaaslased hindasid esitlusi ja mänge. Klassis valitses vaikus ja tunnikell tundi ei lõpetanud. Õpilastel oli väga põnev näha, millised mängud kellelegi meeldivad. Tutvustati nii arvutimänge kui ka lauamänge. Järgmises tunnis tegime ajurünnaku, et selgitada, mis mänge õpilased luua tahaksid. Moodustus 4 rühma, millest 2 otsustas teha lauamängu ja 2 arvutimängu. Selge on see, et 5. klassi õpilastel pole oskuseid, et luua tõsiselt haarav arvutimäng, mis võistleks nende tutvustatud mängudega. Seetõttu otsustasime kirja panna ainult ideed, kuidas see mäng võiks välja näha.
Iga rühm arutas mängu ideed ning tunni lõpus esitles teistele. Teised rühmad tegid ettepanekuid, kuidas mängu paremaks teha. Mõne idee juures leiti, et seal on liiga vähe õppimisega seotud, mõne puhul heideti ette vägivaldsust. Viimases tunnis andsin võimaluse veel mänge lahti joonistada. Üks arvutimäng rääkis sellest, kuidas karud ja ahvid põgenevad loomaaiast, ja teises mängus tuli võidelda kurja koeraga. Üks lauamäng sai ka täiesti valmis, sest üks tüdruk tahtis selle kindlasti lõpuni teha ja tõi mulle kooliaasta viimasel päeval valmis mängu.
Õpetajana olen nende kolme tsükli jooksul õppinud, et grupitööd tuleb koolis harjutada veel ja veel. See on asi, milleta tulevikus hakkama ei saa, seega peab jagama rolle ja hindama grupitööd. Teiseks oli minu jaoks üllatav avastus, et õpilased pole tehniliselt sugugi nii andekad, kui me kipume arvama. Digitaalne kirjaoskus tuleb samuti koolis omandada ja kui õpetajad seda ei õpeta, siis ei valmista nad lapsi tulevaseks eluks ette. Kolmandaks on selgeks saanud see, et õpilasi peab laskma aina rohkem oma tööd analüüsida ja reflekteerida, siis muutuvad nad ka ennastjuhtivateks õppijateks ning saavad aru, miks nad midagi teevad. Õpilugude rakendamine läks ajaga aina lihtsamaks. Tekkisid juba teatud oskused ja võime asju ette näha. Kindlasti tasub ka teistel õpetajatel iTECi õpistsenaariumeid oma töösse integreerida. Võidavad kõik ja nagu üks tubli patsidega tüdruk mulle ütles: “Nii tore oli mitte kooli moodi õppida.”
Rohkem infot ja lugusid: http://tiigrihypeharidustehnoloog.blogspot.com/search/label/iTEC ja http://iteceesti.wordpress.com/.
Ingrid Maadvere
