Aastal 2020 kasutatakse Eesti koolides õppetöös suuresti digiseadmeid ja kvaliteetset eestikeelset e-õpivara, kasutusel on sobilik metoodika ning õpetajaid toetavad haridustehnoloogid.
Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu (ITL) eestvedamisel valmiv visioon õppimisest digiajastul ehk aastal 2020 määratleb peamised eesmärgid ja tegevused IKT pakutavate võimaluste kasutamiseks Eesti hariduses ning aitab kujundada ühist seisukohta e-õppe arenguga seotud osaliste vahel. Tulevikukujutluse koostamisele aitavad kaasa ITLi liikmed, nende hulgas EITSA, Tallinna Ülikool ja arvukad ettevõtted, lisaks Tiigrihüppe Sihtasutus ja Avita Kirjastus.
Visiooni kohaselt tingivad IKT tiheda kaasamise õppetöö korraldusse eeskätt tööandjate ootused. Lähituleviku tööandja eeldab, et töötaja oskab e-ajastul õppida, kasutada kaugtöö võimalusi ja tehnilisi vahendeid. Tööturule sisenevad inimesed peavad olema mitmekülgsete IKT-oskustega. Samuti aitab IKT tekitada koolides tehnoloogiatunnetust kõikide õppeainete juures ja see on palju suurema lisaväärtusega kui puhas IT-teadmine. See tagab laiapõhjalisema üldise arengu terves ühiskonnas.
IKT võimaluste kasutamine võimaldab kujundada enesejuhitava õppimise oskusi, suurendada õpihuvi, omandada õpitavat tulemuslikumalt, läheneda individuaalselt igale õppijale, rakendada meeskonnapõhist õppetööd ning siduda lapsevanemad tihedalt õppeprotsessiga.
Oluline on rõhutada, et IKT vahendite kasutuselevõtt koolides peab olema läbimõeldud, sujuv ja järjepidev. Paber ega pliiats ei tohi kunagi klassiruumidest päriselt kaduda – nende kasutamine on tarvilik õpilaste käelise tegevuse ja motoorika arendamiseks.
ITLi visioon õppimisest digiajastul keskendub kolmele valdkonnale – taristu, e-õpivara ja pädevused.
Koolidesse digivahendid ja kiire võrguühendus
Praegu on Eesti koolide varustatus digiseadmetega piirkonniti väga erinev. Tulevikuvisiooni kohaselt tuleks esimese sammuna välja töötada üldnõuded, teha kindlaks kõikide koolide olemasolev IKT-taristu ning töötada välja rahastusmudelid koolide digiseadmetega varustamiseks. Esmajärjekorras peaksid jõudma kõikide õpetajateni isiklikuks kasutamiseks mõeldud arvutid ning klassidesse visuaalsed seadmed (LED-ekraan, projektor, tark tahvel jne). Nüüdisaegsete digiseadmete kõrval peaks aastaks 2020 olema kõikides koolides kiire internet ja üleriigiline tehniline tugiteenus.
Peale selle vajab Eesti haridus integreeritud infosüsteemide platvormi, mis võimaldab olemasolevate õpikeskkondade, andmebaaside ja repositooriumite lõimimist ning sisaldab struktureeritud õppematerjale, juhiseid lastele ja lastevanematele, multimeediat, mitmesuguseid teste koos vastustega ja lastevanemate jaoks loodud lisamaterjale.
Aastal 2020 kehtib tõenäoliselt mitme ekraani printsiip – e-õppematerjalid peavad olema mugavalt teisaldatavad arvutisse, tahvelarvutisse, televiisorisse ja nutitelefoni. Õppetöö korraldamiseks koolis võib prognoosida kahte alternatiivi – riigi või kohaliku omavalitsuse poolt soetatud digitehnika eraldamist õpilaste käsutusse või personaalse seadme kasutamist ehk bring your own device põhimõtet.
E-õpivara loomine vabaturu tingimustes
Digiseadmete kasutamine õppetöös eeldab eestikeelse e-õpivara olemasolu. Esimeses järjekorras tuleks välja töötada õppekavale vastavad e-õpivara standardid. Mõistagi ei piirduks e-õpivara teksti ja piltide esitamisega, vaid sinna juurde kuuluksid videod, graafilised lahendused jne. Praeguste õpikute viimine digitaalsele kujule ei oleks seega lahendus – digiajastu võimaldab kasutada ja vajab palju mitmekülgsemat e-õpivara.
E-õpivara tootmine peaks põhiõppekavas toimuma vaba konkurentsi tingimustes, mis suurendaks valikuvõimalusi toodete ja teenuste arendamisel ning pakkumisel, luues ühtlasi tingimused parimaks hinna ja kvaliteedi suhteks. Kasutuslitsentsid määraks iga e-õpivara looja ise.
E-õpivara vaba turu toimimise tagamiseks on koolidele sihtotstarbelise toetusega kindlustatud rahaline võimekus kvaliteetse e-õpivara regulaarseks tellimiseks. Riigi investeeringud õppevarasse peavad praegusega võrreldes kindlasti suurenema, sest digimaterjalide loomine on paberõpikute avaldamisest tunduvalt kallim. Ideaalis peaks e-õpivarale kehtima paberõpikutega sarnane käibemaks.
Pealegi oleks võimalik kasutada alternatiivset avatud e-õpivara, mida loovad asjaarmastajad ning mille sisu saavad kõik huvilised pidevalt edasi arendada. Need ei konkureeri e-õpivaraga, kuna puudub kvaliteedikontrolli võimalus, küll aga pakuvad alternatiivsed materjalid õpilastele lisateadmisi ning võimalusi laiendada silmaringi.
Erinevate metoodikate analüüs akvaariumkoolides
Oluliseks teetähiseks digiasjatu poole liikumisel on juba aset leidnud haridustehnoloogide ehk nii õpetaja kui ka infotehnoloogi kompetentsi omavate pedagoogiliste töötajate võrgustiku väljaarendamine kõikidel haridustasemetel. Järgmise sammuna oleks otstarbekas luua maakonnapõhised multimeediakeskused.
Ainuüksi maakeelse e-õpivara loomisest ning digiseadmete ja haridustehnoloogide olemasolust ei piisa – digiajastul õpetamine eeldab vastava metoodika väljatöötamist.
Veel pole selge, milline metoodika oleks digiajastu jaoks sobivaim. Seetõttu tasuks tõsiselt kaaluda Eesti erinevatesse piirkondadesse akvaariumkoolide loomist, kus võetakse testimise ja kogemuste talletamise eesmärgil kasutusele erinevad metoodikad, mida analüüsitakse pidevalt teaduslike uuringute vormis.
Akvaariumkoolid tuleks varustada vajalike seadmete, taristu, koolituste, võrgustike ja muu vajalikuga ning projekti raames toimuks tihe koostöö kirjastuste, IKT ettevõtete, erialaliitude ja teiste huvitatud osalistega. Seeläbi oleks võimalik vähendada ka digilõhet koolide vahel.
Akvaariumkoolide programm võiks oma olemuselt olla paindlik: süsteemse ülesehituse ja keskse juhtimise kõrval jääks koolidele palju otsustusvabadust erinevate metoodikate, õpetamisvõimaluste ja seadmete katsetamisel.
Eesti koolides võiks Taani eeskujul rakendada ka “supertunde superõpilastele” – ühe või mitme kooli erinevatest klassidest korjatakse kokku eri vanuses silmapaistvad õpilased ning neile korraldatakse spetsiaalseid loenguid koos praktiliste ülesannete lahendamisega. Niinimetatud superõpilasi on võimalik kasutada ka noorematele klassidele tundide pidamisel või IKT seadmete ettevalmistamisel õpetaja jaoks enne õppetunni või loengu algust.
Indrek Petersoo
