Pealkiri on tuletatud seiklusfilmist “Viimne reliikvia” (Tallinnfilm 1969)
Elektrooniline õppematerjal, digitaalne õppematerjal, e-õppematerjal – heal lapsel on mitu nime! Digiajastul on õppematerjalile hoopis kõrgemad ootused nii õpilastel kui ka õpetajatel. Kui küsida õpilaste käest, mida tähendab nende jaoks elektrooniline õppematerjal, siis saab tihtilugu vastuseks ainult ühe sõna – internet. See tähendab õppija jaoks kõike, sest internetis leidubki kõike. Üsna loogiline, kui nii võtta. Aga kui küsida õpetaja käest sama küsimus, siis tuleb vastuseks terve hulk märksõnu: kättesaadav, kvaliteetne, huvitav jne. Ühelt poolt on õpetaja teadmises tavaline paberõpik, mis on kindlate piiridega kaanest kaaneni, ja teisalt elektrooniline õppematerjal, mille tervikut on raske hoomata. Kuidas siis selgitada näiteks õpetajatele, milline on hea elektrooniline õppematerjal, õppija jaoks nn internet, millele nüüdisaegne õppetöö saaks tugineda?
Digiajastul ei ole õppematerjal kunagi valmis
Linnar Viik on oma õppevideos “Digitaalne tulevik – kuhu me liigume?” (http://www.e-ope.ee/e-oppest/e-oppe_paev/e-oppe_paev_2012) öelnud: “Digitaalse tuleviku loojatele on loomupärane see, et nende arvates maailm ei ole valmis, asjad ei ole valmis, neid on võimalik veel edasi arendada ja veel paremaks arendada.” Tavalise paberõpiku puhul oli lihtne – materjal pandi kokku ja trükiti ära. Ongi valmis. Vajaduse korral tuleb kordustrükk kahe aasta pärast. Elektroonilisele õppematerjalile ei saa peale panna väljaandmise kuupäeva ning kui vaja, parandatakse vead ja lisatakse täiendused kohe, mitte ei oodata kordustrükki. Elektrooniline õppematerjal on kogu aeg muutumises, seega usaldusväärne, täpne ja ajakohane.
Kuldne kesktee
Elektrooniline õppematerjal võimaldab siduda mitut meediat (pilt, video, animatsioon, hüpertekst jm), mitte ainult lineaarset teksti. See annab võimaluse panna õppematerjal elama, kõnetades õppijat nende keeles. Me kõik teame, et tänapäeva õppija ootab mitmekesisust, valikuid ja pilti enam kui pikka teksti ühes jorus. Õpetaja suurim väljakutse on hoida õppijale omases internetimaailmas õpihuvi nii, et ka kohustuslik teoreetiline osa saaks õppijale selgeks. Kuldne kesktee ehk tasakaalu leidmine õppetöös eeldab õpetajalt asjatundlikku oskust elektroonilisi õppematerjale luua ja kasutada.
Nokk kinni, saba lahti
Jagamine ja taaskasutamine – need on kaks märksõna, millest digiajastul elektrooniliste õppematerjalide puhul kuidagi mööda ei saa. Ühelt poolt ei osata olemasolevaid ressursse kohandada ja kasutada, teiselt poolt ei osata luua selliseid õppematerjale, mida oleks lihtne taaskasutada. Nokk kinni, saba lahti, nagu öeldakse. Veel pole nendele küsimustele selgeid ja lihtsaid lahendusi, need küsimused saavad laheneda ajapikku jagamiskultuuri kujunemisel.
Nagu isegi märkasite, head lugejad, head elektroonilise õppematerjali definitsiooni ma teile ei pakkunudki. Miks? Eks ikka seepärast, et elektroonilise õppematerjali puhul on tähtsam eesmärk ja õppijad, mitte niivõrd hea terminoloogia. Digiajastu taotleb muutust pigem õppimise kultuuris kui riistvaras.
Kerli Kusnets
