Töökas Tartu Ülikooli õppejõud nimega Piret. Esmapilgul nagu iga teine eestlane, lähemalt uurides hoopis teine tera. Tegu on õppejõuga, kes seesmiselt põleb – innovaatiline, tegus, loov, praktiline, kuid ka teoreetiline.
Piret Luik
Intervjuu Tartu Ülikooli haridustehnoloogia dotsendi Piret Luigega tegi e-Õppe Arenduskeskuse projektijuht Kerli Kusnets. Pildid Pireti erakogust
Kas mäletad lapsepõlvest, kelleks Sa saada tahtsid? Oli Sul iidoleid või eeskujusid, kellega sarnaneda soovisid?
No seda ei lasta mul kuidagi unustada, sugulased meenutavad seda alatasa. Nimelt mu esimene elukutsesoov oli saada mereröövlipealikuks. Otseseid iidoleid või eeskujusid ma ei tea, et oleks olnud. Pigem hiljem kooli ajal hakkasin nii-öelda salvestama killukesi siit ja sealt. Näiteks, kui töötasin õpetajana, siis võtsin üsna palju oma füüsika-, keemia- ja bioloogiaõpetajate käitumisest.
Kust Sa pärit oled? Mis koolid on läbitud?
Olen sündinud ja kasvanud Tõstamaal. See on pisike armas kohake Pärnust umbes 50 kilomeetrit mööda ranna äärt lääne poole, mis nüüd on saanud kurikuulsaks ühe YouTube’i video tõttu. Tõstamaal käisin nii lasteaias kui ka koolis. Oli mõnus pisike 200 õpilasega keskkool, kus kõik tundsid kõiki ja pandi tegelema erinevate asjadega, sest lapsi oli ju nii vähe. Pärast keskkooli asusin õppima Tartu Ülikooli rakendusmatemaatikat ja lõpetasin selle programmeerijana. Kuna tee viis kooli, siis tuli mõne aja pärast uuesti õppima asuda ja seekord pedagoogikat, aga ikka Tartu Ülikoolis.
Kuidas Sinust õpetaja/õppejõud sai?
Ma pole kunagi lapsepõlves ega nooruses tahtnud saada õpetajaks, ma olin kindel, et mul ei jagu selleks ilmaski kannatust. Kui keskkooli lõpus valisin, mida õppima asuda, siis välistasin kohe kõik erialad, kus oli väikegi võimalus, et saadetakse õpetajana tööle.
Kui mu klassijuhataja soovitas, et ma ikka õpetaja ameti valiksin, siis leidsin, et ma teeks seda vaid suure hulluse mõju all.
2aastane
Arvasin, et mul pole õpetamiseks piisavalt kannatust. Nii siis õppisingi programmeerijaks. Tööle asudes tuli aga kohe hakata ka õpetama. Küll täiskasvanuid, sest asusin tööle, kui asutustesse tekkisid esimesed personaalarvutid ning tavalised raamatupidajad ja muud ametnikud pidid nendega tutvust tegema. Koolitasin oma asutuse töötajaid, ja siis kutsuti mind juhendama kooli informaatikaringi. No see polnud ikka see päris õpetamine ja pärast pikka mõtlemist nõustusin. Päris huvitav oli. Tajusin, et õpetada on päris mõnus, huvitav ja sellega õpid ka ise. Sealt edasi tuli juba informaatikaõpetaja ja matemaatikaõpetaja töö. Õppejõuks ülikooli kutsus aga mu akadeemiline isa prof Jaan Mikk, kes on olnud mu juhendaja, kui õppisin pedagoogikat, alates bakalaureusetööst kuni doktoritööni välja.
Mida pead ise oma tööelu suurimaks saavutuseks või kõige põnevamaks projektiks?
Tahaks loota, et see on alles ees. Üldiselt tundub iga saavutus kõige suurem just sel hetkel, kui see on saavutatud. Mäletan näiteks oma esimest esinemist väliskonverentsil. Kui rahul ma pärast olin, et kõik korda läks ning ette põetud hirmud alusetud olid.
Saavutused on nagu mäetipud, et alt vaadates tunduvad nad ihaldatavad, kuid raskesti saavutatavad, kui aga kohal oled, siis avastad, et on veel kõrgemaid tippe ja et see ronimine nii hull ka polnud.
Projektides on kõikides olnud põnevust. Ka neist ei oska midagi spetsiaalset esile tuua.
Tantsufestivalil Indias selle aasta jaanuaris.
Mis Sind e-õppe temaatikani viis?
Eks arvatavasti ikka see, kui äsja kõrgkooli lõpetanuna pidin hakkama kolleege arvuti alal koolitama. Samal ajal koolis lastega tegeledes märkasin, kuidas ühed võtavad arvuti omaks palju kergemini kui teised, ja kuidas need kaks põlvkonda suhtuvad arvutisse erinevalt – laste jaoks arvuti oli mõnes mõttes lausa “kes”, mõtlev ja ise tegutsev olend, täiskasvanutes tekitas aga paljudes hirmu ja nägin ka pisaraid, kui ülemus käskis arvutit õppida.
Mis on Sulle praegu kõige hingelähedasem e-õppega seotud teema? Millele peaks enam tähelepanu pöörama?
Oi, kuidas mulle ei meeldi valida seda “kõiget”… Mu e-õppega seotud teemad on arenenud koos minu ja mu tegemistega. Kui alustasin, siis tekitas huvi, milline on inimeste suhtumine arvutisse, miks nad selliselt suhtuvad. Edasi õpetades tuli avastada, kuidas õpetada, mis töötab ja mis mitte. Siis oli hästi oluline teema minu jaoks e-õppe metoodika. Edasi nägin, kuidas õpilased mõne õpiprogrammiga õpivad ja mõne teisega mitte. Tekkis huvi, mis siis neis õpiprogrammides peaks olema, et need ikka ka õpetaksid, või mida neis ei tohiks olla. Tarkvara arenguga tulid õpiprogrammid, kus on vaja koostööd, sotsiaalsust, ja siis tuli uuesti see metoodika teema. Kõige viimase teemana lisandus virtuaalmaailmaga seotud riskide, eriti küberkiusamise osa, sest eks ole igal asjal ka oma negatiivne pool. Kui ma oma teemade arengule tagasi vaatan, siis minu jaoks on hingelähedane ikka see inimese osa e-õppes, mitte vaid raud ega mingi programmi väljatöötamine. Ma arvan, et sellele õppija osale peakski ka enam tähelepanu pöörama. Lapsed on tänapäeval nii palju muutunud virtuaalmaailma ja kogu tehnoloogia arengu tõttu. Samal ajal õpetatakse ikka paljuski vanade printsiipide alusel ja ka erinevaid õpikeskkondi töötatakse välja just neid vanu printsiipe arvestades. Pealegi ei tea me ju, kuidas õpivad lapsed näiteks kümne aasta pärast. Miks aga siis praegu toota mingit kallist tarkvara, kui meil puuduvad teadmised isegi tänapäeva õppija kohta, rääkimata õppijast kümne aasta pärast?
Mis Sa arvad, miks e-õpe Sind senini köidab?
Ma olen üsna püsimatu ja uudishimulik inimene. E-õpe on miski, mis pidevalt areneb ja muutub. Siin ei saa tekkida rutiini või olukorda, et oi, ma tean seda kõike. Alati on uusi ja huvitavaid teemasid, uusi ja huvitavaid keskkondi, programme, alati on midagi, mida juurde õppida.
Tütardega Rhodosel. Vasakul Kerli ja paremal Kristel.
Kas oled suutnud e-õppe pisikuga nakatada ka enda lähedasi?
Mul on kaks tütart ja mõlemad on nüüdseks juba ülikoolis. Vanem tütar Kerli valis füsioteraapia eriala ja õpib esimest aastat magistrantuuris. Seega, tema ravib neid, kes e-õppega liiale lähevad. Otseselt e-õppega on Kerlil seos vaid õppijana, kuid mõnes mõttes ka e-treener, millega ta tegeleb, on e-õpe. Noorem tütar Kristel astus sel aastal matemaatikateaduskonda ja tema lemmikaine esimesel semestril oli programmeerimine. Nii et võib-olla tema hakkab e-õppe teemaga otsesemalt tegelema.
Üha enam räägitakse, et oleme jõudmas või juba jõudnud digiajastusse. Mida see Sinu jaoks tähendab?
Need ajastud on nagu ka igasugu paradigmad minu jaoks selline sõnakõlks, millele ma eriti tähelepanu ei pööra, elan mõnes mõttes hetkes ega mõtle ajastule. Siinkohal tahaks tsiteerida Artur Alliksaart:
Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
Eks kõige enam ole see digiajastu mõiste seotud muidugi sellega, et meil on e-valimised ja e-poed ja e-kool ja e-pank ja digiallkiri ja digiretsept, Skype, Facebook jne. Mõnes mõttes on mugav kõike teha kodus ja arvutis, aga samal ajal me ju vajame ka inimlikku suhtlust ja liikumist.
Mina püüan sellest digiajastust võtta vaid enda jaoks olulise ning vaadata, et see digi mu üle võimust ei võtaks.
Näiteks kasutan Skype’i, et ei peaks sõitma teise Eesti otsa paaritunnise koosoleku pärast, või Moodle’it, et anda avatud ülikooli õppijatele tagasisidet ka siis, kui neil õppesessiooni pole. Kuigi on nutitelefonid, siis mulle meeldib mu oma pisike klapiga mobiil, milles pole kõiki neid imevidinaid, ja ma tunnen, et ma ei vajagi. Ma ei tunne ka, et pean olema 24/7 online, vaid olen inimene, kes vajab nii mõnigi kord privaatsust ja üksindust. Kuigi mu oma lapsed on mõlemad olnud arvuti taga alates pooleteisest eluaastast (mis teha, kui mõlemad vanemad on programmeerijad ja lasteaeda maakohas polnud), siis ka nemad eelistavad lugeda paberraamatut, ja on päevi, mil nad arvutit sisse ei lülitagi. Kõige seetõttu tunnen mõnikord, kuidas unustatakse ära, et saab teha asju ka arvutita. Näiteks avastad esmaspäeva hommikul postkastist, et seal on reedel kell 23 saadetud töökiri, millele palutakse vastust esmaspäeva hommikul kella 8ks. Ma ei taha olla aheldatud arvuti, iPadi ja nutitelefoni külge, vaid tahaks, et ka väljaspool seda digimaailma oleks oma elu.
Oled tööelus väga aktiivne inimene. Kas Sul jääb aega ka isiklike huvide jaoks?
Ikka, selleta ei saa kuidagi.
Minu Second Life on rahvatants.
Mind pandi tantsima kaheaastaselt, sest vanaema sõnul olevat ma kohe, kui käima hakkasin, ka tantsima hakanud. Väikeste vahedega on see sõltuvus siiani püsinud ja ma ei kujuta oma elu tantsuta ette. Veel meeldib mulle teha käsitööd, reisida, küpsetada, raamatuid lugeda. Töötades koolis õpetajana, tegelesin näitemänguga ja osalesime oma näiterühmaga ka õpetajate teatrifestivalil “Sillad”.
Õpilaste tantsurühma juhendajana Viljandi maakonna tantsupeol 1997. aastal.
Kui saaksid ise valida ajastut elamiseks ja töötamiseks, siis mis ajastu oleks Sinu valik?
Praegune ajastu ja kindlasti ikka Lääne maailm. Kuna tulin just Indiast, siis see ajastu ja kultuur pole kindlasti minu jaoks, kuigi aastaarv on ju sama.
Mis oleks Eesti hariduses teisiti, kui Sina oleksid haridusminister? Näed Sa lootuskiirt, et midagi läheks nii, nagu Sina sooviksid?
Ma ei usu, et Eesti hariduses midagi kapitaalselt muutuks sõltuvalt ministrist.
Haridus on siiski konservatiivne ja selles ei saa teha järske kannapöördeid. Siis võib hariduslaev kreeni kalduda ja koguni põhja minna.
Iga muutus võtab aega. Michael Fullan, Toronto ülikooli Ontario haridusuuringute instituudi juhataja, on 2001. aastal ilmunud raamatus öelnud, et iga pisikese muutuse rakendumiseks hariduses läheb vähemalt neli ja iga suurema rakendumiseks vähemalt kaheksa aastat. Arvan, et ükski minister ei saaks muuta hetkega kõige suuremat probleemi Eesti hariduses. Nimelt suhtumist õpetajatesse ja haridusse. See on midagi, mis sõltub ühiskonnast, ja see oleks võib-olla isegi pikaajalisem protsess kui kaheksa aastat.
On Sul mõni soovitus õpetajatele, õppejõududele ja enda kolleegidele?
Mul on kombeks kirjutada kirjade alla “Päikest”. See on ilus ja eestlaslik soov, sest päikest jagub meil mõnikord liiga vähe. Talvel näitab see taevakeha ennast vaid loetud tundide jooksul ja ega eestlased ise ka alati oma päikselist poolt teistele välja taha näidata. Samal ajal on päike D-vitamiini ja elurõõmu allikas. Üks juhendatav tuli mind kunagi lõpupeol tänama ja ütles, et tal aitas tööd lõpetada just mu alatine soov “Päikest”. Iga kord, kui ta sai minult tagasiside, siis kriitikast hoolimata paistis lõpus ikka päike, mis andis edasiminemiseks jõudu. Seda päikest võiks kõigil rohkem jaguda.
Hasso Kukemelk
Pireti kolleeg ja toanaaber Tartu Ülikoolis juba kaheksa aastat
Leie kooli ansamblis. Vasakult muusikaõpetaja, algklassiõpetaja, bioloogia-keemiaõpetaja ja matemaatikaõpetaja ehk Piret.
Olen Piret Luike tundnud juba enam kui kümme aastat. Algul oli see kokkupuude minu kui pedagoogikaosakonna juhataja ning doktorandi/tööotsija vahel. Nimelt otsisime inimesi, kes suudaksid õpetajakoolitusse sügavamalt sisse tuua arvutialase kompetentsuse. Piret Luik oligi üks neid, kelle välja valisime. Sellest ajast on toimunud ka koostöö ja viimased kaheksa aastat jagame ühist töökabinetti.
Piretiga seondub tohutu püüdlus võrdsuse ja õigluse poole. Vahetevahel näen, kuidas ta piinleb otsuseid tehes, sest tagades võrdsuse (üliõpilaste vahel), tuleb toimetada mõnevõrra ebaõiglaselt, kuid õiglustunde järgi talitades satud vastuollu võrdsuse printsiibiga. Teine asi on väga terav kriitiline mõtlemine. Ta on igasugustele ideedele hea esimene kriitiline hindaja, tuues lihtsate küsimustega inimese kiiresti maa peale tagasi. Kolmas oluline moment tema juures on lubadustest kinnipidamine. Kõigepealt ei taha ta kergesti lubadusi anda, kuid olles lubaduse andnud, peab ta sellest jäärapäise järjekindlusega kinni. Ta on kolleeg, kes oskab rõõmu tunda nii töösaavutustest kui ka hobist (rahvatants). Tema iga-aastaste rutiinide hulka kuulub tantsurühmaga vähemasti üks välisturnee (selle aasta jaanuaris käisid nad Upsijate rühmaga Indias esinemas).
Pireti elus on väga tähtsal kohal tema tütred Kristel ja Kerli, kes mõlemad on praegu Tartu Ülikooli üliõpilased.
Piretilt olen ennekõike õppinud seda, et luba vähem, aga tee see siis kindlasti tähtajaks ära. Peale selle on tal sahtlis alati šokolaaditahvel varuks – see on õpetanud mindki rohkem maiustama, kui mõne probleemi lahendamine ei taha edeneda.
Katrin Reidla
Pireti sõbranna ja kaashuviline rahvatantsus
Piretiga tutvusin aastal 2001 ühise hobi kaudu ehk rahvatantsutrennis. Trennid kestavad loomulikult tänini ja hea meel on selle üle, et ka sõprus Piretiga. Seega, Piret on hea sõber.Palju on koos tantsureisidel käidud ja virinat ei ole ma veel tema suust kuulnud, ehk pole midagi sellist veel olnud, mis paneks Pireti virisema. Kuigi bussireisid on olnud väga pikad ja niimoodi tunde koos ühes bussis istuda… Nõrgad seda üle ei elakski. Seega, Piret on tugev.
Rahvatantsu tegemas 2011. aastal Tabiveres.
Esimene mõte, mis seoses Piretiga meelele-keelele tuleb, on see, et ta on enda arust hästi suur!!! Aga väikesed inimesed ongi ju tegelikult suure hingega. Seega, Piret on suur.
Tööga seoses on Piret tihti kusagil maailma servas (muide, tal on eriti kelmikas kohver, mis tahab iseseisvalt rohkem reisida kui koos Piretiga). Alati leiab ta mahti oma tihedate aja- ja töögraafikute juures pisikesi kingitusi otsida ja ta kohe teab, mis teeb saajale rõõmu. Seega, Piret on tark.
Kui ikka midagi ette võtab või ka lihtsalt tahab, siis niisama jonni ei jäta küll. Seega, Piret on kangekaelne.
Tal on imetoredad ja tegusad tütred, kes oma emast väga hoolivad. Seega, Piret on superema!
Kui nüüd kõik kokku võtta, siis tahan eelkõige olla talle sama hea sõber edasi… kuigi pikem olen siiski mina! Ja see mõõduvõtmine käib juba meie sõpruse juurde. Kallis oled, Piret!
Elo Allemann
Pireti koostööpartner Tiigrihüppe Sihtasutuses
Piret Luige jaoks on olnud alati tähtis haridusuuendus üldhariduskoolis – uuenduslike lahenduste otsimine, kuidas tehnoloogia õppimist-õpetamist parimal moel toetada võiks. Ta on aastaid kaasa löönud Tiigrihüppe Sihtasutuse tegemistes – olnud nõuandja ja kaasamõtleja mitmesuguste projektide juures. Ta on alati olnud valmis oma teadmisi teistega jagama: olnud Projektipauna koolitaja, Koolielu õppematerjalide konkursi “Täna samm, homme teine” hindamiskomisjonis, üles astunud eTwinningu rahvusvahelistel koolitustel, olnud üks õpetajate haridustehnoloogiliste pädevuste ja DigiTiigri koolitusprogrammi väljatöötaja jne.
Seejuures on suur väärtus, et Piret on teinud mitmesuguseid haridusuuringuid, mille tulemustele ta oma töös toetub. Piretile on iseloomulik, et heade teadmiste ja professionaalsuse kõrval käib temaga alati kaasas hea tuju ja huumorimeel. Piret suudab luua hea töömeeleolu. Tähelepanuväärne on Pireti oskus keerulistest asjadest lihtsalt ja arusaadavalt rääkida ning teooria praktikaga siduda. Piretit kuulates olen end mõnikord tabanud mõttelt, et tahaks olla üliõpilane ja osaleda Pireti seminaril. Temalt on nii palju õppida.
Kerli Kusnets
