Digiajastut, milles praegu elame, kirjeldatakse kui arenguetappi, kus info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel on kõigis eluvaldkondades läbiv ning kõiki valdkondi ümberkujundav roll. See, kuidas nimetatud tehnoloogiad neid valdkondi mõjutavad ja kujundavad, ei sõltu niivõrd enam tehnoloogia arengust, vaid konkreetse riigi ja rakendusvaldkonna enda eripäradest. Pole ühtegi riiki, mis oleks infoühiskonna edendamisel astunud täpselt sama sammu, pole ka valdkonda, mis oleks samasuguse arenguloogikaga uusi tehnoloogilisi lahendusi omaks võtnud. Sotsiaalsed, kultuurilised, poliitilised ja majanduslikud aspektid prevaleerivad tehnoloogia võimaluste üle ning ühtegi edulugu ei saa pidada vaid turule toodud ja perfektselt ellu viidu tehnoloogiaprojekti näiteks.
Meelelahutus, meedia, kaubandus, teenindus – need on näited kiire elutsükliga ja kiirelt tehnoloogiat juurutavatest valdkondadest. Samal ajal on tervishoid, haridus ja tihtilugu ka avalik haldus olnud pigem aeglase elutsükliga valdkonnad, kus tehnoloogia tärkavaid põlvkondi küll kaalutakse, vahel ka poliitilisel või majanduslikul survel kasutama asutakse, kuid valdkonda läbivat ja värskendavat efekti ei teki. Tekivad pigem killustunud ja tehnoloogia erinevaid põlvkondi omaks pidavad ning väheühendatud saarekesed, kuid ühiskonnale ja valdkonnale enesele on oodatud positiivne mõju pigem vähene. Kuna ka infotehnoloogia enese põlvkondade vahetus on pidevalt kiirenenud, siis satumegi olukorda, kus tehtud investeeringud ei too oodatud efekti ega tasuvust, vaid enne plaanitud lahenduse kasutussevõttu ahvatleb meid juba järgmine – veel kiirem, veel säravam, veel ägedam arvutipõlvkond, sidelahendus või tarkvara.
Digiajastu kiirete elutsüklitega arvestamine ja nendest võimalikult suure efekti saamine nõuab esmalt seda, et tähelepanu keskmesse ei asetu mitte konkreetne tehnoloogia, vaid valdkonna eripärasid ja ühiskonna laiemat suundumust arvestav lähenemine. Aastal 1996 avas tuntud kirjastusettevõte Ziff Davis internetis ZD Net University, kus rootsi laua analoogina sai 4,95 dollari eest kuus õppida nii palju kui jaksad enam kui 200 kursusel. “Learn online, on your time with Ziff Davis, the most trusted source in computing” oli ambitsioonikas ja kiire läbipõlemine valdkonnas, kus 15 aastat hiljem on mitme ebaõnnestumise järel ehitatud juhtivate ülikoolide koostöös näiteks õpilastele tasuta või marginaalse hinnaga e-õppe keskkond edx.org või Khan Academy. Khan Academy jõuab selleks suveks 250 miljoni tasuta õpetatud ainetunni tähiseni – see on mitu korda rohkem, kui kõigis Eesti koolides kõik õpilased kokku aastas õpetatud saavad. edX ega Khan ei saa asendada riiklikku haridussüsteemi ja see pole olnud ka nende eesmärk, kuid parim, mida meie koolid saavad teha, on kasutada teiste algatuste, teiste koolide ja teiste õpetajate parimaid kogemusi oma töö paremaks korraldamiseks.
Veelgi olulisem on e-õppe kogemus ja normiks kujunemine õpilaste seas. edXi ja Khan Academy laadsed algatused süvendavad neid kogu maailmas tunni ja õpilase haaval. Aastaks 2020 on pool maailma elanikest sündinud infoühiskonda ja nende jaoks ei ole tegemist mitte seniste põlvkondade jaoks väljakutseks olnud valulise kohanemisega digiajastuga, vaid nad on digiajastu pärisasukad. Aastaks 2020 elab maailmas rohkem kõrgharidusega inimesi, kui neid on kogu inimkonna ajaloo jooksul kokku elanud. See, kuidas alustavad või jätkavad oma haridusteed inimesed Eestis lähema viie aasta jooksul, peab arvestama laiemate suundumustega maailmas, olema seotud meie senise arenguloogikaga ning innustama haridussüsteemi digiajastuga kohanema. Vivat universitas, vivat tigris saliet!
Linnar Viik
