Seekordset persooni iseloomustab uudishimu, positiivsus ja tohutu tegutsemistahe. Teda inspireerivad igasugused muutused meie igapäevaelus, töös ja tegemistes ning loomulikult tehnoloogia. Birgyt võiks nimetada ideaalseks digitaalseks kodanikuks.
Intervjuu Tallinna Pelgulinna gümnaasiumi arvutiõpetaja ja IT-arendusjuhi ning Tallinna Ülikooli doktorandi Birgy Lorenziga tegi Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse Digihariduse Innovatsioonikeskuse Tiigrihüpe projektijuht Kerli Kusnets.
Pildid: Maris Jürgens ja Birgy erakogu
Kas mäletad lapsepõlvest, kelleks Sa saada tahtsid? Oli Sul iidoleid või eeskujusid, kellega sarnaneda soovisid?
Kuueaastasena fotograafi juures. Ema tegi lokid patsi sisse.
Vanal ajal polnud nii palju ameteid, millest unistada. Vanaema räägib mulle, et tahtsin saada korstnapühkijaks (kuna mustadel meestel olid läikivad nööbid), aga arvatavasti oleksin saanud juuksuriks või küünetehnikuks (ilutegijaks), kui arvutid ei oleks 11aastasena minu ellu sekkunud. Gümnaasiumi alguses tahtsin saada lihtsalt miljonäriks ja maailma näha, kuna raha oli siis perekonnas vähe ning mul ei õnnestunud isegi klassireisidel osaleda. Peale selle on mõlkunud meeles ka kirjaniku ja filosoofi ametid.
Noorena pole mul olnud kunagi iidoleid ja eeskujusid, olen alati ise endale teed rajanud ja valikuid teinud vastavalt olukorrale ja eesmärgile, mida olen soovinud selles eluetapis saavutada. Veidi vanemana innustavad mind teised vabad mõtlejad ja haridustegelased, nagu näiteks Suggata Mitra ja “Hole in the wall” projekt, kus India lapsed õpivad ära uue keele, et saada arvuti abil ligi informatsioonile. Selliste eriliste inimestega on mul võimalik tutvuda näiteks läbi Microsofti programmide, mis on kättesaadavad ka Eestis igale õpetajale.
Kust Sa pärit oled? Mis koolid on läbitud?
Olen kolmanda põlve tallinlane ning üsna truu valitud koolidele – Õismäe Humanitaargümnaasium (nagu määrati) ja Tallinna Ülikool (nagu valisin). Oma kolmandaks kooliks pean aga Pelgulinna gümnaasiumi (kus töötan). Erialalt bakalaureuse osas kunsti- ja joonestusõpetaja, magistris multimeedium ja õpisüsteemid, doktorantuuris praegu maadlen infoühiskonna tehnoloogiatega teismelise internetikasutaja e-ohutuse strateegiate ainetel.
Kuidas Sinust õpetaja sai?
Gümnaasiumi lõpuks, õpetajate päeval, tundus koolikorraldusliku poolega tegelemine ja möll väga tore olevat. Meeldis just korraldamine, mitte niiväga õpetamine või õppimine. Ülikooli astusin õppima kunsti, kuna see tundus olevat ainuke loominguline ja mõnus eriala karmi reaalmaailma kõrval. See oli ainuke asi, mida tahtsin edasi õppida, mis ei oleks valmistanud pettumust ja vaeva. Teisel kursusel astusin lisaerialana informaatikat õppima ja mulle tundub, et looming ja tehnika astuvad minu puhul ühte sammu. Mõlemad on praktilised ja kasulikud ning üsna palju aitab “kastist väljas” mõtlemine, mis on pigem kunstnikule omane.
Kooliga lähemalt tutvusin praktikal Tallinna Kunstigümnaasiumis ja Pelgulinna gümnaasiumis. Mulle omaselt nautisin enam tunni andmist kui selle vaatlemist. Samamoodi tundsin huvi õppekorralduse, riikliku õppekava paberimajanduse ja kooli IKT arenduse vastu. Üsna pea sai minust õpetaja, klassijuhataja ja IT-juht. Olin siis 22aastane ja alles pool bakalaureust läbinud.
Bowling Green Irexi koolitus Ohios 2013. a.
Mida pead ise oma tööelu suurimaks saavutuseks või kõige põnevamaks projektiks?
Suurim saavutus on lapse säravad silmad ja huvi tegevuse vastu, mis viib teda elus edasi. Mul on õnn omada andekaid ja leidlikke õpilasi, kes teevad oma elus valikuid, mida nad ei pea kahetsema.
Oma töös on ette tulnud igasuguseid huvitavaid ettevõtmisi, nagu internetiturvalisuse tegevus alates 2008. aastast nimega TurvaLan. Sellest on kasvanud välja minu Tallinna Ülikooli doktorantuuris uuritav teema või ka edaspidi tehtav töö uurijana. Sellele tegevusele olen saanud igal aastal palju tunnustust ja järgijaid magistrantide hulgas. Igaüks neist püüab anda panuse, et internet oleks meie laste jaoks turvalisem. Projekti tegevus on ka maailmas tunnustatud, kuna sellega oleme saanud näiteks European Schoolnetilt 2010. aasta projekti auhinna (üks viiest esimesest Euroopas).
Kuidas sündis Informaatika Õpetajate Selts?
Vajadus seltsiks oli juba ammu. Kirjutasin 2010. aastal informaatika õppekava juurde artikleid, kus oli juttu kogukondadest. Soovitasin, et oleks vaja ka informaatikute seltsingut. Teisalt pole väga arukas teistele otsa vaadata ja siis ise mitte midagi teha. Tegin siis vähemalt Facebooki kogukonna. Varem oli olemas eelühendusi, mis väga laialdaselt käima ei läinud (pigem jäid piirkonna tasemele). Näoraamatu abiga aga saavad seltsielu elada ka kõik need, kes ametlikult ennast kirja ei ole pannud – firmad, tudengid, õpetajad, IT-juhid jt.
Kuna veebikogukonnas kasvas liikmete arv üsna edukalt, siis otsis mind üles Elve Kukk Innovest ja pakkus võimalust osaleda “Üldhariduse pedagoogide kvalifikatsiooni tõstmine 2008–2014” koolitustel, mille raames loodi lõpuks ka krutskiliku nimega EIÕPS. Praegu on tegevliikmeid 36 ja sotsiaalvõrgustikus 347. Seega üleskutse: ootame informaatikaõppest huvitatud inimesi meie hulka www.eiops.edu.ee.
Mis Sind e-õppe temaatikani viis?
Kinecti mängimas Microsofti hariduskonverentsil.
Armastus tehnika, arvutite ja interneti võimaluste vastu. Tegin oma magistritööd kunstiõpetuse õpikeskkonna teemal, mille eesmärgiks oli kutsuda ellu võimalus tavaõpetajal kasutada internetti ja arvuteid viiel korral õppeaastas iga klassiga (www.birgy.tln.edu.ee/kunst). Arvutiklassis olid õpilased iseseisvamad, huvitusid tegevusest enam ning õpilased, kellega oli mul alati ainetundides probleeme (tundide segamine ja mitte kaasatöötamine), õnnestus arvuti abiga panna usinasti tööle. Nägin võimalust haarata ainetunni teemade arutellu ja ülesannete tegevusse neid, kes tundsid ennast kunstis olevat oskamatud või lihtsalt rahutumad.
Mis on Sulle kõige hingelähedasem teema e-õppes praegu? Millele peaks enam tähelepanu pöörama?
Praegu (saabusin tagasi just seitsmenädalaselt Ameerika saatkonna kaudu IREXi “Teaching Excellence and Achievement Program” koolituselt) olen aru saanud, et peale e-õppe on vaja hulganisti erinevaid toetavaid metoodikaid, nagu 5E mudel (Engagement, Exploration, Explanation, Elaboration, Evaluation), tagurpidi klassiruum (flipped classroom), UBD (õpetamine arusaamiseni) ja õpilastega tehtavate tegevuste diferentseerimist. E- ja m-õppe võimalused annavad selleks head võimalused, sest iga laps saab olla oma õppimisega just sellel tasemel ja kohas, kus seda vaja on.
Räägid hästi palju interneti turvalisuse teemadel. Miks?
Esiteks seepärast, et see on oluline teema. Internet on Eestis suhteliselt kontrollimatu, vaba ja kättesaadav võrreldes muude riikidega. Iga hea asjaga tuleb kaasa ka killuke halba, mis võib kõik ära rikkuda.
Internet on nagu tavaline linnatänav – kui korraldad ise mingi jama, siis see ei jää märkamata;
samamoodi ei ole tänaval liiklejad kõik viisakad ja heatahtlikud ning tuleb ikka ise enda eest seista.
Üks paljudest hobidest.
Teiseks on arvuti taga tunne, et internetis olen mina ja minu 900 toredat Facebooki sõpra, kuid tegelikkuses oleme juhtme ja õhu kaudu ühenduses kogu interneti kasutajaskonnaga, kellest uuringute järgi pidi 2% kurjade kavatsustega olema. Iseenesest on see protsent väike, kuid kui päriselus võid koduukse sulgeda ja pätid sisse ei saa, siis interneti kaudu on seda keeruline teha – kontod elavad seal oma elu ning inimene kohas X saab kergesti kontakteeruda teise inimesega kohas Y. Õnneks jääb järele tegevuse logi, mida siis kõige hullemas olukorras saab enda kaitseks kasutada.
Kolmandaks aga on suur murekoht inimeste mugavus. Näiteks keegi ei viitsi jätta meelde pikka keerulist parooli, seega pannakse pigem lühike parool. Tegelikkuses tehakse sellega endale karuteene, kuna lühike parool on tehniliselt kergesti väljaarvutatav, pika parooli puhul tuleks aga aru saada, et enda kohta käivad andmed, hobid ja kassi-koera nimi ei ole kõige parem valik.
Kuidas sündis mäng “Nastik seikleb internetis”?
Mäng sündis vahva innovaatilise meeskonna tegevusest, kes on tehniliselt oskuslikud ja sisult pädevad vastavas valdkonnas oma sõna sekka ütlema (Url OÜ, BadBlock, Ando Urbas ja mina). Mängu tellijaks oli Tiigrihüppe SA seoses Targalt Internetis – Safer Internet Centre in Estonia SIC EE programmiga www.targaltinternetis.ee. Vajadus õpilasi harida e-ohutuse valdkonnas on kasvav ja kui seda teha ainult loengus või videos, siis see muutub ajapikku igavaks. Sama metoodikat kasutavad kõik maailma õpetajad. Seega tuleb leida uusi võimalusi. Üks nendeks on mäng. Nastixi mängus on praegu kuus moodulit – kasutajakontod ja paroolid; mobiiltelefonid; küberkiusamine; privaatsus internetis; suhtlemine võrgus; viirused ja arvuti heakord. Nastixit on juba proovinud üle 10 000 õpilase, seega tundub, et tuli välja asjalik. Mäng ise on leitav siit: http://www.targaltinternetis.ee/nastix/
Mis Sa arvad, miks e-õpe Sind tänaseni köidab?
Pole ühtegi paremat õppimise toetajat kui tehnika kasutus, sest siis on sul infole ligipääs. Mulle meeldib isegi enam mobiilne õpe, sest siis saab olla kontaktis maailmaga iga kell, igas kohas, siis kui vaja. Koostöös Elisa Eesti ASiga ja Nutilabori projektis oleme Pelgulinna gümnaasiumis viinud ellu mobiilitehnoloogia rakendamise ainetundidesse ja mobiilirakenduste loomise. Õpilased on sellest vaimustatud ja ka õpetajad, kes veidikene oma nina asjale lähemale on toppinud.
Paldiski rannas. Ülikooli teine kursus.
Usun, et kui kõik inimesed maailmas omaks võimalust saada ligipääsu internetile, siis poleks maailmas nii palju teadmatusest ja harimatusest tingitud probleeme. Teisalt on aga koomiline kuulata, kuidas õpetajad keelavad ainetunnis tehnikakasutuse ja kohtlevad mobiiltelefoni nagu vaenlast, keda tuleb isegi aeg-ajalt välja lülitada. Kõik see on tasuta ja vaba ressurss – kasutage, muutke oma metoodikaid. Kõik see on tulnud, et jääda. Võidab see, kes koostööd teeb ning positiivsed trikid-nipid endale selgeks saab.
Kas oled suutnud e-õppe pisikuga nakatada ka enda lähedasi?
Absoluutselt jah. Inspiratsioon, tahe saavutada ja olla vajalikule infole lähemal, teha koolis oma ainetunnis olulisi asju, mis võivad maailma muuta. Astuda hariduses mitte 2.0 ajajärku, vaid 3.0.
Uues ajajärgus luuakse teadmisi sotsiaalselt ehk koos, õpitakse igal pool ja õpetaja võib olla õpilane või vastupidi.
Hariduse saamine ei tohiks olla kallis, vaid kättesaadav igaühele. Usun, et Eestis on parem võimalus teha head õpetaja tööd ja anda oma panus 21. sajandi õpilase toetamiseks.
Üha enam räägitakse, et oleme jõudmas või juba jõudnud digiajastusse. Mida see Sinu jaoks tähendab?
Eesti on digiühiskonnas täiesti asjalikul juhtival positsioonil. Elu on mugav ja odav – ma ei pea jooksma asjaajamiseks mööda asutusi. Ei vaja pabereid, et tõestada, et ma pole kaamel. Digiretsept, digiallkirjastamine, e-kool, e-pangandus ja e-maksuamet, need on imelised asjad, millest teised riigid ei oska veel unistada. Olen uhke, et minu riigil on pakkuda oma kodanikele sellised võimalused.
Esinemised konverentsidel kahe-kolme viimase aasta jooksul.
Oled töiselt väga aktiivne inimene. Kas Sul jääb aega ka isiklike huvidega tegelemiseks?
Kunagi ütles mulle üks tark inimene, et vali endale tööks hobi, siis saad alati sellega tegeleda. Võiks öelda, et mul on väga palju hobisid. Teen asju, mis mind huvitavad ja mind õnnelikuks teevad – õpetamine, suhtlemine, kogemuste jagamine, reisimine, teadustöö. Noored inimesed ümberringi hoiavad kogu aeg meele terava ja aktiivsena. Vanemad inimesed näitavad võimalusi, mida ei ole veel avastanud, ja seda, kuidas jääda stabiilseks. Endavanused motiveerivad enam püüdma ja ühiskonnale tagasi andma.
Kui saaksid ise valida ajastut elamiseks ja töötamiseks, siis mis ajastu oleks Sinu valik?
Tänane päev, sest praegu on kõige parem olla – naistel on võimalus kaasa rääkida ja elada sellist elu, nagu nad soovivad – olla tegus perenaine, ema või teha karjääri. Igaühel on võimalus teenida raha, ajada äri ning rajada endale see tulevik, mida ta soovib. Kui tahetakse lihtsamat elu, siis ka see on võimalik, sest valges ühiskonnas ei jäeta kedagi rongist maha.
Mis oleks Eesti hariduses teisiti, kui Sina oleksid haridusminister? Näed Sa lootuskiirt, et midagi läheks nii, nagu Sina sooviksid?
Ma ei tea, kas just ministeeriumile on vaja teha ettepanekuid selles vallas, kuid koolijuhtidele teeksin küll. Sain inspiratsiooni Ameerikas käigust, seega tunnen, et mõningad asjad võiks olla tõesti veidi teisiti kui praegu. Usun, et meie uus riiklik õppekava ja ministeerium on liikumas ideedega sinnapoole, kahjuks on jäänud selgitustööst väheseks ja seepärast on ka vastuseis üsna suur. Teisalt pole ükski neist ideedest keelatud ka praegu, on vaja ainult koolijuhi tahet.
Idee 1:
Microsofti hariduskonverentsil, 2012. a.
Esiteks Eesti õpetaja tööaeg, mis venib nagu kumm ja siis samamoodi tõmbub kokku. On koole, kus õpetajad töötavad lastega üle 30 tunni nädalas, ja koole, kus joostakse laiali kohe, kui viimane kohustuslik 22. tund on antud. Ameerikas (Ohio osariigis Bowling Greeni piirkonnas) on iga päev igal õpetajal tööaeg 7.45–15.30. Päev algab 30minutilise konsultatsiooni ja abiõppega, kus abi vajavad lapsed saavad tasandust ning ülejäänud osalevad kooli projektides, nt kooli TV, ajalehed, näidend, olümpiaadiks ettevalmistus jne. Igal õpetajal on päevas 5 ainetundi õpilastega, lõuna, abi vajavate laste lisatund (parandusõpe puudub, seda teevad kõik õpetajad), meeskonna koosolek (õppetool või lennu õpetajad) ning ettevalmistuse tund. Tööd koju kaasa ei tassita, kõik tegevused tehakse ära koolis. Kord kuus peetakse ka ülekooliline koosolek, mis toimub hommikul. Lapsed tulevad sellel päeval hiljem kooli ja tunnid on 30 minutit. Õpetaja, kes soovib teha lisatööd, saab võimaluse ringitunde andes, lisaülesandeid täites.
Idee 2:
Aineõpetaja ei ole kunagi klassijuhataja. Klassijuhataja tööd teeb “klassijuhataja-karjääriõpetaja”, kes tegeleb keskmiselt 400 õpilase ja lapsevanemaga. Teeb koostööd koduga (puudumised, haigused jms), aitab koordineerida hariduslike erivajadustega lastega tehtavat tööd ja vajaduse korral tunniplaani. See spetsialist on alati puhanud ja rõõmsameelne, motiveerib kodu ja kooli koostööd. Kui toimuvad kooli ühisüritused või klassi väljasõidud, siis kaasatakse kõik õpetajad.
Idee 3:
Tihti võib kohata tundides abiõpetajaid, kes kas aitavad abi vajavaid õpilasi või siis antakse tundi koos, sest erinevatele õpilastele on vaja läheneda erinevalt. Linnakoolides oleks abi hädasti vaja, sest lapsed lähevad ajaga üha erilisemaks ja see on üsna suur väljakutse. Kaks pead oleks kaks pead.
M-Stuudiumi koolitus IT Kolledžis.
Idee 4:
Õppetöösse on toodud sisse enam diferentseeritust ja moodsaid metoodikaid, nagu 5E mudel ja UBD, tagurpidi klassiruum, millest rääkisin veidi varem. Uute metoodikate propageerimine, koolitused ja õpetajate tunnustamine ja tagasiside tehtud töö kohta koolijuhilt loob positiivse ja toreda õhkkonna, kus üksteist toetatakse.
Muutes neid asju, saavutatakse parem kontakt peredega, kuid ka aineõpetajad ei tööta ennast üle. Igaühel on oma roll kanda.Huvitavaks ideeks jäi ka see, et Ameerikas on kehtestatud hariduse maks, mis on vastava piirkonna maamaksu osa. Eestis on see küll väga tabu teema, kuid see on lombi taga üks võimalus suunata kohalikku raha oma piirkonna noorte üles kasvatamiseks ja parimate õpetajate leidmiseks, toetamiseks. Iga piirkond üritab anda oma panuse, et just need noored saaks parima hariduse ja jääks piirkonda edasi elama. Aga ega kõike ei saagi mujalt üle võtta, tuleb leida omad lahendused. Eestis on elada ja töötada väga hea, hariduse kvaliteet suurepärane. Kui see palk ka lõpuks järele jõuaks…
On Sul mõni soovitus õpetajatele, õppejõududele ja enda kolleegidele?
- Avatud meelt uudsusele. Marilyn Friend (koosõppe propageerija) on öelnud, et “ainukesed, kes soovivad hädasti muutusi (vahetust), on märjad beebid”.
- Naeratust ja head tuju, sest tusatsedes ja kritiseerides ei taha varsti keegi kellegagi suhelda, kaob motivatsioon ja töötahe.
Lõpetuseks: maailmas on ainult üks väike, usin ja ülimalt liberaalne maa ning see on Eesti! Ole uhke selle üle, mis sul on, ja ära muretse selle pärast, mida sul ei ole!
Kaido Kikkas
Birgy kolleeg ja juhendaja Tallinna Ülikoolis
Mina tutvusin Birgyga siis, kui ta 2006. aastal Securefesti üritust korraldas ja mind sinna rääkima kutsus. Pärast seda kohtusime aeg-ajalt siin-seal üritustel, kuni ta 2010. aastal tuli jutuga, et astus Tallinna Ülikooli doktorantuuri ja oleks vaja Eesti-poolset juhendajat. Alguses pidi olema põhijuhendajaks Elza Dunkels Rootsist, kes aga hiljem ajapuuduse tõttu loobus. Siis jäingi ainsaks juhendajaks. Pärast seda oleme aktiivselt suhelnud ja koostööd teinud – kirjutanud mitmeid artikleid ning Birgy aitab mul ka teisi doktorante vedada (kokku on mul neid praegu neli). Üldse on Birgy üks hirmus aktivist. Jõuab igale poole, tegeleb 110 eri asjaga ja enamasti edukalt.
Tiina Viiderfeld
Birgy koostööpartner Microsoft Eestis
Birgyga viis mind kokku internetiohutuse projekt, mida ta tegi koos Pelgulinna gümnaasiumi õpilastega ja mida nad esitlesid Microsofti internetiohutuse kampaania “Veebivend” raames. Sama projektiga esindas Birgy Eestit ka Microsofti rahvusvahelisel innovaatiliste õpetajate konkursil Berliinis. Sellest projektist ja internetiohutuse teema edendamisest sai alguse koostöö, mille raames olnud põnevaid haridusteemalisi tegemisi ja projekte. Suurimaks ehk see, et Birgy algatusel sai Pelgulinna gümnaasium teise Eesti koolina Microsofti innovaatilise kooli programmi, mis loodud uute õppemeetodite ja IT-vahendite kasutamise edendamiseks koolis. Hea meel on näha olnud, et Birgy on olnud südamega Eesti hariduselu edendamise juures ning panustanud enda aja ja teadmistega laste ja noorte õpihimu kasvamisse, õpetajate koolitamisse ning teinud seda palju laiemalt kui ainult enda koolis. Birgyt iseloomustab loomingulisus ja energia. Väga huvitav on vaadata, kuidas ta leiab omapäraseid lahendusi, kuidas õpilasi innustada õppima, arenema ning kuidas ta õpib koos nendega. Birgyt vaadates on selgelt näha, kuidas ühe inimese aktiivsus ja valmidus asju ära teha toob kasu ja muutusi laiemalt. Kes palju teeb, see palju jõuab!
Aivar Ilves
Birgy hea sõber
Tunnen Birgyt juba peaaegu kümme aastat Tallinna Ülikooli magistrantuuri ajast. Suhtleme aktiivselt siiani ja saame vahetevahel kokku. Mulle seostub Birgyga tema innovaatilisus ning töökus ja visadus seda rakendada, eeskätt digitaalsete õppematerjalide ning moodsama tehnoloogilisi vidinaid kaasava õppemetoodika juures. Kui varem seostus Birgy paljudele ka casemodding’u (arvutikasti tuunimise) ja võrgupidudega, siis tänasel päeval on ta selles “mängus” hoopis teistel “levelitel”. Talle omaseks kujunenud e-õppe ja laste internetiturvalisuse arvamusliidri roll on loonud tema erilisest eesnimest omaette brändi haridusmaastikul. Birgyga on väga ladus teha meeskonnatööd, mida meil tuli ülikoolipäevil tihti teha. Tema särav loomingulisus, ideederohkus ja ettevõtlikkus on nii mulle kui ka paljudele tema tuttavatele ja sõpradele eeskujuks olnud. Liialdamata võib öelda, et Birgy on mõnus kamraad ja lahe sõber, kellega on alati huvitav vestelda või midagi koos ette võtta.
Kerli Kusnets
