Miks on nii, et haridusasutus, koht, kus õpitakse, on kõige jäigem muutumatu konsistentsiga institutsioon? Kas asi on juhtimises – koolidirektorites, haridus- ja teadusministeeriumis? Või tuleks otsa vaadata meie “maa soolale” – õpetajatele? Kas rolli võivad mängida mingid välised mõjutajad, mis panevad koolid tervikuna paratamatusse olukorda? Ometi räägivad just koolijuhid ja õpetajad, et haridus on pidevas reformide tuultes. Seadused muutuvad ja kogu aeg tuleb õppimist ümber korraldada. Need formaalsed muutused aga ei too ju kaasa mingit sisulist muutust. Miks? Kuhu konn on maetud?
Kes õpetab – õppekava või õpetaja?
Kui vastu võetakse uus õppekava, vahet pole, kas üld-, kutse- või kõrghariduses riiklikul või kooli tasemel, siis olenemata sellest, kas õppekava sisaldab lähenemisi väljundipõhise õppe, kujundava hindamise, õhinapõhise õppe jmt rakendamiseks, õpetama hakkavad ikka õpetajad, mitte vastloodud õppekava. Seda, kuidas õppekava rakendatakse, sõltub koolist ja õpetajast, kooli kontekstist ja õpetaja oskusest õppekava tõlgendada ja kohandada. Olen küllalt näinud kõrghariduses õppekavu, mis pole loodud vastavalt teadmistele, mis on vajalikud mingil erialal, vaid lähtub õppejõudude profiilist konkreetses õppetoolis või instituudis. Sellistel juhtudel polegi midagi parata, Eesti on väike ja inimesi on vähe ning tööd tuleb teha olemasoleva infrastruktuuriga.
Kumma valite – kas uuenduse või kindlustunde?
Milles see haridusasutuste muutumatus tegelikult siis seisneb. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat, mida me kasutame igas eluvaldkonnas (e-pangandus, mobiilne parkimine, e-hääletamine jne), on eriti raske sisse tuua haridusasutusse. Õpetaja ei ole nõus kasutama õppetöös vahendeid, mida ta pole ise miljon korda läbi proovinud ja veendunud selle toimimises. Tehnoloogias aga polegi võimalik ühtegi asja miljon korda läbi proovida, sest tänane tehnoloogia pole sama, mis eilne ja homne tehnoloogia. Muutus on nii kiire, et juurutamise protsessi haridusele omases rahulikus tempos ei ole võimalik rakendada. Hariduse valdkond on oma olemuselt väga täpne, mis toob sisse selle jäikuse proovida ja katsetada tehnoloogiaid, mis on alles arenemisjärgus. See ongi peamine põhjus, miks enamikku uuendusi rakendatakse hariduses alles siis, kui see on kõikides teistes valdkondades kanda kinnitanud või uudsuse minetanud.
Kuulus Ameerika kirjanik Anya Kamenetz on öelnud: “Haridus on muutuste vastu, kuna hariduse põhieesmärk on säilitada minevik.”
Kerli Kusnets
