Tehnoloogia teeb haridusmaastikul aina suuremaid läbimurdeid. Kui e-õpe on hariduses juba kanda kinnitanud, siis m-õpe astub sellel teel alles oma esimesi samme. Mis on m-õpe? Kui paindlikult lubab riiklik õppekava seda meetodit rakendada, kuidas on tundides kõige efektiivsem m-õpet kasutada ja millised on õpetajate ja õpilaste seisukohad, seda uurisin 2011. aastal valminud magistritöös. Uuringu sihtrühmaks olid põhikooliõpilased. M-õpe kaasati bioloogia-, ajaloo- ja matemaatikatundi.
M-õpe käsitleb meetodit, kus saadakse uusi teadmisi ja kogemusi kaasaskantavate traadita seadmete abil (näiteks nutitelefonid, tahvelarvutid, MP3-seadmed, sülearvutid, PDA-d jne). Selle tulemusena kaob m-õppes ära konkreetse asukoha piirang ning keskkonnast sõltumatus annab laialdase võimaluse uuteks õpivõimalusteks nii õues, klassiruumides, ekskursioonidel kui ka muudes õppimiseks valitud kohtades. Riiklik õppekava ei sea m-õppe ja tehniliste vahendite kasutamisele koolitöös piiranguid, samuti ei ole üheseid reegleid, mille järgi tunde anda. Oluline on, et seadmed toetaksid õpikeskkondi ja õppematerjale. Ühtlasi muutuvad tähtsaks füüsilise keskkonna sidumisviisid virtuaalse keskkonnaga ehk milliseid võtteid tundides kasutatakse.
Viis, kuidas siduda m-õpe teatud õppetunniga, algab peale käsitletavast ainest ja tulemite määratlemistest. Nende olemasolul saab hakata ehitama tundide jaoks alust nii kasutatavatele funktsionaalsustele, seadmetele kui ka meetoditele. Selleks rakendasin erinevate ainete raames aktiivõppe vorme, mida riiklikus õppekavas soovitatakse kasutada. Eelkõige oleneb aktiivõppe vormi kasutamine ainest ja seal käsitletavast temaatikast. Kasutasin uurimuslik-avastuslikku õpet bioloogias ja matemaatikas ning rollimängu ajaloos. Mina soovitan ühe viisina m-õppe puhul kasutada aktiivõppe vorme, mis aitavad saada uusi kogemusi või mänguliselt teadmisi omandada.
Sisu rakendamiseks ja uute kogemuste saamiseks on võimalik tarvitada mitmeid funktsionaalsusi. Aktiivõppe vormides on võimalik kasutada kaasaskantavate seadmete võimalusi, näiteks taskuhäälinguid (ingl podcasts), rakendusi, pildistamist, filmimist, GPS-seadmeid, traadita võrku. Uuringust selgus, et õpilased ja õpetajad eelistaksid kõige enam tundides kasutada mobiilseid rakendusi ja internetiotsingut traadita seadmete abil. Erinevad aplikatsioonid pakuvad paindlikkust ja tuge tundides olevatele teemadele. Eelkõige oleneb mobiilsete võimaluste kasutamine asukohast, kontekstist ja vahendist, mida m-õppe jaoks kasutatakse. Enne tuleks selgeks teha, millised on õppeained ja konkreetsed teemad, kus soovitakse m-õpet rakendada.
Tänapäeval sisaldavad näiteks tahvelarvutid ja nutitelefonid laialdasi funktsionaalsusi, mis pakuvad võimalusi mitmekülgsete tundide ülesehitamiseks. David Parsons, koostöös teiste ülikooliteadlastega on ajakirjas “Journal of Computers” öelnud, et üks sagedamini märgitud tõdesid m-õppes on see, et korraga tuleks rakenduste juures kätte toimetada pigem väike infohulk kui suur, st funktsionaalsuste paljusus võib õpilaste tähelepanu kõrvale juhtida. amal ajal on oluline, et üks seade pakuks laialdasi võimalusi, sest vajaduse korral saaks mobiilseid vahendeid tarvitada erinevates keskkondades, näiteks õuesõppes, kus saaks kasutada GPSi või pildistamist. Milliseid funktsionaalusi rakendada konkreetses tunnis ja valitud keskkonnas, peaks sündima kooli IT-tugispetsialistide ja aineõpetajate ühises koostöös. Võimalusel valisin rakendused, mida saaks korduvalt kasutada ka teiste teemade lõikes.
Disainides m-õppe tunde vastavalt vahendite jagunemisele ja kontekstile, on võimalik kasutada seadmeid nii individuaalselt kui ka grupitööna. Nende puuduse korral kasutasin tundides rühmatööd. Seadmete vähesuse tõttu on ka õpilaste oma mobiilsete vahendite kasutamine üheks alternatiiviks, sest üheks kõige suuremaks kaalukohaks seadmete kasutamisel õppetöös on nende kallidus.
M-õppel on teisigi kitsaskohti. Teabekirjanduses on üheks märkimisväärsemaks m-õppe puuduseks märgitud, et ekraanid on pisikesed ja raskendavad sisendi lugemist. Teisalt on tehnoloogiaturg selle probleemi lahendanud ja toonud turule tahvelarvuteid, mis võimaldavad sisu paremini hoomata ja mille suurus on enamasti A5.
Koostöös aineõpetajatega lõin tundidele stsenaariumid. Võimalusel valisin rakendused, mida saaks korduvalt kasutada ka teiste teemade lõikes. Raamistiku loomine aitab luua ühtse aluse tundidele, määratleda eesmärgid, tulemused ja funktsionaalsused, mis oleksid ühesed ainetundides ja mille kasutamisel kujuneks õpilastel harjumus. Vajaduse korral saab neid ümber kujundada. Näiteks ühe stsenaariumi kohaselt jaotuvad õpilased ajaloos vastavatesse rollidesse: ajaloolised tegelased, mängujuht ja tehnik. Õpilased kasutavad rühmatöös seadet, otsimaks informatsiooni tegelaskuju/organisatsiooni kohta internetist ja õpikust, seejärel kehastuvad nad etteantud konkreetsesse rolli, andes edasi tema seisukohad ja ettevõtmised. Ajaliselt salvestatakse tähtsamad sündmused rakendusse “Today in History” ning tegevused ja kõned rühma blogisse. Valitud õpilased kutsutakse klassi ette, esitades valminud töö tegelaskuju/organisatsiooni kohta. Ettekannete valmistamise ajal ja pärast esitlusi on õpetajate roll olla aga juhendaja ja tagasiside andja. Teemu Arina, üks teenäitajaid m-õppes, on öelnud pedagoogide osa kohta m-õppes, et nad on justkui giidid taskulampidega, kes näitavad kätte õige tee, mida järgida.
Peale juhendamise ja tagasiside andmise jagasid õpetajad pärast m-õppe tundi õpilastele küsimused. Kokku oli küsitlusele vastanuid 69. Palusin hinnangut tundide kohta ning rohkem kui kolmveerand neist leidis, et need tunnid tundusid huvitava vaheldusena. Tähelepanuväärne on fakt, et uuringu kohaselt andsid kõik õpilased positiivse hinnangu m-õppe kasutamisele ka pärast katseperioodi. Neist 87% õpilasi vastas, et nad on valmis kasutama mobiilseid vahendeid vähemalt korra kuus. Pooled vastajad kasutasid mobiilseid seadmeid abistava vahendina nii tundides kui ka kodustes ülesannetes juba iga päev. Eelkõige olid nende jaoks mobiilsed vahendid abistavad lisainformatsiooni otsimisel. Testperioodil aset leidnud tundides kasutasid õpilased võimalusel tundides ka oma isiklikke seadmeid, laadides rakendused oma mobiiltelefonidesse.
Õpetajad ei olnud m-õppest varem kuulnud. Pakkusin välja rakendused tundide jaoks ja koostöös õpetajatega said läbi vaadatud stsenaariumid. Pärast tundi arvati üldiselt, et õpilased olid motiveeritud osalema. Üldiselt ütlesid õpetajad m-õppe kohta, et positiivne külg selle juures on alternatiiviks arvutiklassi minemisele. Negatiivse küljena pakutakse, et tundides läbivõetav informatsiooni hulk on sageli suur ja siis on m-õpet keeruline kasutada. Üldiselt oldi valmis m-õpet ka edaspidi kasutama.
Tehtud uuringus oli kõige keerulisem m-õppega siduda matemaatikat, sest kontekst nõudis individuaalset lähenemist ning saadaval polnud rakendusi, mis toetaksid põhikoolis käesolevaid teemasid. Sai kasutatud alternatiivina erinevaid simulatsioonivahendeid. Bioloogias ja ajaloos ei olnud rakenduste leidmisega raskusi. Tuleks leida aplikatsioonid, mida saaks korduvalt kasutada ja mille kasutamisega õpilastel tekiks harjumus.
Valdav osa uuringus osalenuid olid osalema m-õppe tundides tulevikus. Milliseks kujuneb tulevikus uudne õppimisviis koolides näitab see, kuidas suudetakse m-õpet ühildada käsitlevate teemade ja ainetega. Mobiilsed seadmed pakuvad küll erinevaid võimalusi tundide planeerimiseks, kuid kõige efektiivsem on rakendada neid korduvkasutatavate stsenaariumide puhul, mille toetamiseks saab tarvitada aktiivõppe vorme ning tänu millele tekib õpilastel ja õpetajatel harjumus seadmeid ja funktsionaalusi kasutada. Tulevikus on minu soovitus luua kõikidele koolidele ühtsed alused nii stsenaariumite, seadmete ning funktsionaalsuste osas. M-õpe nõuab küll rohket planeerimist, kuid võimaldab teadmisterohkeid ja kaasahaaravaid tunde.
Ketlin Hiob
