Alustanud 2004. aastal kultuuriloo õpetamist kokkadele, võtsin ette õppekavas oleva väljundi. See sätestas, et aine lõppedes peab õppija oskama kirjeldada rahvaste toitumisharjumusi ja usunditega seotud toitumistavasid. Muu hulgas Eesti rahvusköögi omapära ja rahvustoite. Aine maht on kaks õppenädalat. Kõik. Ei õpikut, ei töövihikut, rääkimata töölehtedest. Skeletile tuli kasvatada mahlakas liha. Eestis on 18 kooli, kus õpetatakse kokkasid, ja selline tegevus toimub ilmselt igas koolis eraldi.
Aastaid kestnud loomeprotsessist hoolimata ei pea ma ennast loojaks, vaid vahendajaks. Ma vahendan olemasolevat toidukultuuri.
Õppematerjali edastamiseks kasutasin vahendit eXeLearning, mis on kirjutamiseks väga mugav ja sisaldab endas testi loomise vahendeid. Mitmekesistamiseks tegin teste ka HotPotatoesiga. Huvitav mõte oli ülesandeid luua Wordle’is. Need ülesanded ei ole küll interaktiivsed, kuid hästi kasutatavad näiteks väljaprinditud kujul töölehtedena või suulise suunatud vestluse juhtimisel. Mõistekaardi koostasin Inspirationiga ja piltidele teksti lisamiseks kasutasin Picasa võimalusi.
Hilisem õppematerjali haldamine pärast ülespanemist on aga ebamugav. Juhtub, et viidatud veebilehed on maha võetud või aadress muutunud ja selle tagajärjel pealesunnitud muudatusi teha on tülikas.
Prantsuse-Eesti sõnastiku loomiseks kasutasin aga WordPressi, sest mugav ligipääs sai määravaks. Tähe- ja kirjavigu avastan siiani ja selle parandamine on kiire. Negatiivne on see, et WordPress ei sisalda testi loomise vahendeid ja maha tuli võtta kommenteerimise võimalus. Kommentaarid hakkasid risustama postkasti, vähemalt 50 rämpskirja päevas. Õppimisülesanded koostasin Quizletiga, iga teema kohta vistutasime valiku põhisõnavara alapeatükkide lõppu. Vaimustusse sattusin sellest, et Quizlet pakub ka prantsuskeelsete sõnade hääldamise kuulamise võimalust. Ülihea.
Arvan, et kultuuri tuleb tutvustada mitmekihiliselt, et tekiks sügavam tunnetus. Kultuur on elu pärisosa, ka majandus toetub kultuurile. Mina laiendasin sisu vanasõnade, mõistatuste, fraseologismide, luule, kirjandusnäidete ja piltide abil. Kasutasin neid ka ülesannete loomisel. Koostades materjale, avastasin kummalise vastuolu. Meie pärimust on tublid pärimuseuurijad kogunud ja jäädvustanud palju, kuid seda kogumikku ääristavad ääremärkused: kasutada vaid autorite kirjalikul loal. Miks? Nad on samuti pelgalt vahendajad, teinud oma töö, saanud palka ja nüüd teie, armsad hõimlased, võite vaid lugeda. Pärimus, mida ei kasutata, on surnud pärimus. Pärimus ja kultuur on liim, mis hoiab ühte rahvust koos, on identiteedi allikas, annab vaimujõudu ja teeb rahvuse tugevaks. Minu e-materjalid on mõeldud kasutamiseks, pista viide alla ja korras.
Valminud e-materjal hakkab elama oma võrguelu. Selle elu seiramiseks paigutasime viimaste e-materjalide lehele ClustrMapsi. Põnev. Ilusti joonistuvad välja neid materjale kasutavad kogukonnad, seda ka maailmas. Leian, et see on koostajale oluline tagasiside.
Lugedes e-materjale, võib tõstatuda küsimus: kas kokad peavad seda kõike teadma? Riikliku õppekava väljundi sõnastus on selline: õppija on omandanud teadmised eestlaste ja teiste rahvaste kultuurist, sealhulgas toidukultuurist. Siit vastus: ei pea kõike teadma. Õpetajal on meeletu loominguline vabadus töökava väljatöötamiseks. Eesmärk on pigem, et õppija orienteeruks valdkonnas paremini, oskaks leida seoseid, tunneks ära toidukultuuri mõjutajaid, aktsepteeriks erisusi. Paastumine ei ole üksikisiku mõtlemise kõrvalekalle, vaid tihedalt kultuuriga seotud teema. E-materjal on nii õppija kui ka õpetaja toetaja. Õpetajal aitab see mitmekesistada meetodite valikut. Valminud e-materjali abil oleme õppijatega koostanud tundides esitlusi koos ettekandmisega, koostanud mõistekaarte ja eritüübilisi teste. Lõplik rõhuasetus teema edastamisel jääb ikkagi õpetajale, sõltuvalt sellest, milliseid loomingulisi ja metoodilisi oskusi ta valdab ja millised on sihtrühma iseärasused.
Ma naudin e-materjalide valmimise protsessi, millega kaasneb lugude otsimine ja tõlkimine, kirjanduse ja luule lugemine, muuseumide külastamine, raadio- ja telesaadete järelvaatamine, testide koostamine ja mõningatel juhtudel ka vastava riigi külastamine. Vaieldamatult oli testide koostamisel abiks läbitud koolitus “E-õpe – testide koostamine ja metoodika”. See aitas sõnastust parendada ja rikastas vahenditega. Noppisin sealt päris häid nüansse.
Ma ei armasta pealiskaudselt tehtud hingetut asja, lugeja tunnetab seda. Haltuura maik on juures. Kirjutades näiteks Vene toidukultuurist, lugesin kõigepealt läbi “Jevgeni Onegini” (klassikalised teejoomisstseenid), seejärel külastasin Peterburis rahvusrestorani, et tunnetada õiget olemus ja maitset. Üritasin leida seda, mis on tähtis ja millistest teemadest võiks kergemalt üle libiseda. Prantsuse toidukultuuri piirkonnad oli mul plaanis lahendada lihtsamalt, kuid, vesteldes prantslastega, oli nende seisukoht, et kuna neil on 22 gastronoomilist piirkonda, tuleb neid käsitleda eraldi. Ka enne Eesti toidukultuuri kirjapanekut töötasin nädalajagu Eesti Vabaõhumuuseumi Kolu kõrtsis.
Kahjuks alati nii ei saa. Meelsasti võtaksin reisi ette Jaapanisse või Argentinasse (järgmised õpiobjektid), kuid siinkohal tuleb panna jalad tugevalt maha ja püsida võimaluste piires.
Sõnastikud ja see nelja aasta jooksul valminud sari toidukultuurist on minu ettekujutus ja üks võimalik viis kujundada õpiprotsessi. Need materjalid on olulised vahendid minu tööriistakastis, mis on andnud metoodilise vabaduse ja mängulusti. Pärast nende materjalide tegemist võin tunni anda perfektselt nii hea tehnikaga klassis kui ka elektrita ruumis. Interneti olemasolu on hea, kuid kulm ka ei liigu, kui seda pole. Sest ka internet on üksnes vahend, ei midagi enamat.
Väga suur osa nende materjalide valmimisel oli meie kooli, Haapsalu Kutsehariduskeskuse haridustehnoloogil Mall Vainolal ja IT-juhil Marek Seilil. Nendeta, ilma liialduseta, ei oleks sündinud midagi. Tänan südamest.
Ootasin, et kultuuriloo kirjutajaid tuleks veel juurde, kuid ei tulnud. Kahju. Mitmekesisus ju rikastab.
Aili Tervonen
