„Lumememm“, Gregor Laikmaa, 5 a
Kui ma 2003. aastal Räpina Aianduskooli tööle asusin, olid loomulikult tunnid juba alanud. Tunnid toimusid selles koolis juba aastast 1924. Need olid kindlasti ajas muutunud, kuid nii nagu ühele kutsekoolile kohane, toimusid teoreetilised loengud klassis ja praktilised tegevused õues või kasvuhoones.
Mäletan, et õpetajana tööle asudes oli klassis vaid vana hea grafoprojektor. Täitsa tore oli! Kuid üsna kiirelt hakkas mulle tunduma, et IGAV ON. Mõne aja möödudes hakkasid klassidesse ilmuma lauaarvutid, kooli mõned dataprojektorid, mida oli võimalik tundideks allkirja vastu laenutada. Mida rohkem läks aeg edasi, seda enam ilmus kooli igasugust IT-tehnikat. Samuti tekitati juurde paar arvutiklassi. Selle kõige abil oli võimalik õppetunde huvitavamaks muuta. Korraga ilmus aga “tüüp”, keda kutsuti haridustehnoloogiks. Ei mõistnud tol korral ükski õpetaja, milleks teda vaja või milline on tema ülesanne meie kollektiivis. Vaikselt ta tegutses ja “omi asju” ajas, kuni saabus murrang. Selleks võin lugeda üht 2006. aastal toimunud e-Õppe Arenduskeskuse teabepäeva pealkirjaga “E-õpe kutseõppeasutuses”, mis peeti Võrumaa Kutsehariduskeskuses. Hägusalt mäletan, et meie koolist viidi terve hulk õpetajaid bussiga kohale. Eredamalt on meelde jäänud segane tunnike arvutiklassis Moodle’i seltsis ja pärast seda Anne Villemsi küsimus: “Kas Sulle meeldib Moodle?” Ise ta deklareeris rõõmsalt ja kõva häälega: “Mulle küll meeldib!” Paljudel, ka minul, olid vastakad tunded, sest see keskkond tundus nii segane ja mõttetu.
Korraga ilmus aga “tüüp”, keda kutsuti haridustehnoloogiks.
Kuid “krõks” käis siiski! Juba mõne kuu möödudes koostasin meie kooli haridustehnoloogi abiga oma esimese e-kursuse, ja just Moodle’i õpikeskkonnas. Nii oligi lumepall veerema lükatud. Juba järgmisel aastal koostasin uue e-kursuse, sest nägin, kuidas õpilased elavnesid ning neid köitis enam taoline õppimine – teistsugune õppimine. Ühtäkki kuulutas e-Õppe Arenduskeskus mu teise kursuse 2007. aasta parimaks e-kursuseks oskusainete kategoorias. Järgnevatel aastatel anti veel kahele kursusele välja kvaliteedimärk. See kõik innustas aina enam õppima ning rohkem arendama vanu ja välja töötama uusi, erinevaid veebipõhiseid õppematerjale, eelkõige valdkonnas, mida õpetan. Korraga tekkis VAJADUS, sest õpilased olid juba harjunud, et õppematerjalid on igal ajal kättesaadavad, illustreeritud ning küsimusi sai foorumisse esitada ka nädalavahetusel või südaööl.
Üks asi viis teiseni. Korraga tundsin, et võiksin proovida peale ise tegemise ka teiste minusuguste õpetajate-õppejõudude tehtu hindamist. Hindamisprotsess tundus põnev ning uusi teadmisi ja kogemusi andev. Nüüdseks olengi kahel korral osalenud e-kursuste kvaliteedimärgi taotlusvoorus hindajana. Kuid ikka ja jälle, pärast mõnda läbitud kursust või hindamisprotsessi pöördun tagasi tolle vanima e-kursuse juurde, et muuta seda ikka paremaks, kvaliteetsemaks, õppijasõbralikumaks. Tundub, et see ei saa kunagi valmis nagu Tallinna linn.
Tulles tagasi päris algusesse, siis täna ei kujuta ma ennast enam ette grafoprojektori ja must-valgete lüümikutega tundi andmas. Ehk tekitab see veel vaid elevust ja nostalgiat?
Katrin Uurman
Thank you for sharing eeclelxnt informations. Your website is so cool. I’m impressed by the details that you’ve on this website. It reveals how nicely you understand this subject. Bookmarked this website page, will come back for extra articles. You, my pal, ROCK! I found simply the information I already searched everywhere and just couldn’t come across. What an ideal web site.