Kui mina kümme aastat tagasi e-õppesse sisenesin, oli e-õpe kõrghariduses juba alanud. Olen mõelnud, et see oli lahe vedamine, kui 2003. aastal Eesti e-Ülikooli projektijuhiks kandideerides valiti välja just mind. Tööle asusin juunikuus ja tekkis olukord, kus kõik läksid puhkusele, aga sügiseks pidi valmis olema täpne tegevusplaan. e-Ülikooli konsortsium oli 2003. aasta veebruaris loodud, seega oli asi veel väga värske. Teisalt andis see suvi hea võimaluse teemasse sisse elada. Õnneks e-õppe võtmeisikud suvel siiski töötavad ja nii sain ennast kurssi viia e-Ülikooli teemaga, mis oli minu jaoks uus ja põnev väljakutse. Tegelikult on kogu hariduse valdkond võimalus ennast proovile panna, kui mitte arvestada enda ja laste õppimist. Erasektorist tulnud inimesena oli see üks huvitav elupööre, mis aina jätkub tõusvas joones.
„Tiibadega leopard“, Gregor Laikmaa, 5 a
Sellel 2003. aasta suvel õppisin tundma nn e-õppe raudvara – Annet, Marti, Aunet (Anne Villems, Mart Laanpere, Aune Valk – toim) ja veel palju teisi tegusaid inimesi. Mäletan seda suve väga selgelt. Ootasin esimest korda ärevusega sügist, et saaks alustada kõigi ideede elluviimist. e-Ülikooli konsortsium on omapärane kooslus, kus kõrgkoolidevaheline konkurents on kadunud ja kõik on ühe asja eest väljas. Ei ole edukamaid ega vähem edukaid kõrgkoole, kõik on võrdsed. Hea, et oleme suutnud seda põhimõtet hoida.
Ilma haridus- ja teadusministeeriumita ei saa mitte. Kuna endise Eesti Infotehnoloogia Sihtasutuse (nüüd Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus) rahastus tuli ja tuleb praeguseni suuremalt osalt riigieelarvest, siis oli võtmetähtsusega kontakt kõrgharidusosakonnaga. Seega tegin tutvust sealsete spetsialistide Annika, Heli ja hiljem ka Ermoga (Annika Tina, Heli Aru ja Ermo Kruuse – toim). Suhtlemine kõrgharidusosakonnaga ning koos kasvamine selles e-õppe kirevas maailmas oli väga inspireeriv. Vahel tunnen, kuidas igatsen neid diskussioone, kus ma mõistsin, et ministeeriumi ametnik on samasugune inimene nagu mina – valmis kaasa mõtlema ja panustama põnevatesse ettevõtmistesse. Olen aastate jooksul leidnud ministeeriumi osakondadest toredaid mõttekaaslasi, kellega diskuteerida Eesti hariduse väljakutsete üle.
„Süda“, Mirell Laikmaa, 3 a
Kuna algus oli väga jõuline, siis ei olnud keeruline minna e-Ülikooli konsortsiumi mudeliga edasi kutseharidusse. 2005. aasta veebruaris sai ellu kutsutud Eesti e-Kutsekooli konsortsium, kuhu hakkasid kuuluma kutseõppeasutused ja rakenduskõrgkoolid. Uue konsortsiumi elluäratamine ja jätkusuutlikkuse tagamine ei olnud enam nii keeruline protsess ja nii koolid kui ka ministeerium olid e-õppetegevustest väga huvitatud. Igatahes võime nüüd arengutega rahul olla, aga paha ei tee silmas pidada, et alati saab paremini. See ongi edasiviiv jõud.
Möödunud kümme aastat on olnud väga põnevad, eriti meeskonna üheks kasvamine. Ees ootavad tegusad ajad, sest nüüd on koos alus-, üld-, kutse- ja kõrgharidus (käesoleva aasta 1. mail ühinesid Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse nime alla Eesti Infotehnoloogia Sihtasutus ja Tiigrihüppe Sihtasutus – toim). Jätkuvalt otsime lahenduskäike küsimusele: kuidas digiajastu võimalused integreerida haridusse selliselt, et kõik tunneksid ennast kaasatuna ega kardaks uusi võimalusi rakendada?
Ene Koitla
