Minu üheksa lugu

Lühidalt võiks kokku võtta, et lugu on üks rida üllatusi, kurioosumeid ning nendest tulenevalt mittesoovitavad järeldused. Neid on päris palju, olgu siinne valik see, mis kergemini mälust leitav või kõige erutavam. Esimesed on umbes kümne aasta tagusest ajast, tagumised paarist viimasest aastast.

Esimene lugu: tulemuste häälestamine

Olime üllatunud, kui laborikatsetele oli lisatud kliendi skript, mis näitas mõõdetu-arvutatu õigsuse taset värvidega. Tudengid hakkasid tulemust häälestama, et õigeid tulemusi saada. Tagasiside töötab alati!

Teine lugu: tulemused ilma mõõtmata

Samades laborites (kuna kliendil on võimalik näha skripte) arvutasid tudengid õiged tulemused nende skriptide põhjal ilma mõõtmata.

Kolmas lugu: mõttetu trahvimine

Kasutasime, nagu ilmselt praegugi kombeks on, tähtaegadest kinnipidamise survestamiseks hindega trahvimist. See tähendab näiteks kodutöö hindamisel mitte ainult sisu arvestamist, vaid sinna hulka ka hilinemise arvestamist. Seetõttu kasutatakse mitmesuguseid trahvisüsteeme. Minul juhtus nii, et kui semestri eelviimasel nädalal saabus väga hea töö ja ilmselt ka tegija enda töö, siis hinne läks hoopis miinusesse, kuna tudeng oli kõiki tähtaegu rikkunud. Oli selge, et selline hinne on jabur ega peegelda mingil kombel inimese oskusi konkreetses valdkonnas, mis olid tegelikult suurepärased.

Neljas lugu: tähtaegadest loobumine

Kuna selleks ajaks oli kodutööde esitamine juba mitu aastat olnud elektrooniline, siis oli võimalik ka analüüsida, kuidas see protsess toimub. Pilt oli vapustav: viimase poole päeva jooksul (s.o kell 12–24) kasvas esitatud tööde arv kiirusega kümme korda päevas. Seega, kui sama protsess oleks järgmise lõunani kestnud, siis oleks tööde arv ületanud tuhande piiri (õnneks oli tudengeid alla kahesaja). Loomulikult oli enamik enne keskööd esitatust kasutu mõlemale poolele. Seetõttu tegin aastal 2004 otsuse tähtaegadest loobuda ja tuleb tunnistada, et kordagi pole tekkinud ei soovi ega põhjust seda taastada.

Viies lugu: dünaamilise õppimise kavandamine

„Loomaaed“, Gregor Laikmaa, 5 a

Sai ka katsetatud dünaamilist õppimise kavandamist tudengi enda poolt. See tähendas, et õppija sai ise oma aktsioone kavandada, kusjuures nende loogiline sõltuvus oli süsteemis olemas ja toimis automaatselt. Ei see ega veel lihtsam versioon ei andnud mingit tulemust. Kui ka keegi seda kasutas, siis reaalselt õppis mingite hoopis teiste faktorite mõjul ning kava osutus täiesti kasutuks.

Kuues lugu: pole mõtet sundida kraavi kaevama

Ükskõik milliseid ülesandeid, kodutöid te tudengitele annate, võite kindlad olla, et abivahendid, valmis vastused jmt on internetis ühel või teisel kujul ja suurel hulgal olemas. Takistada nende kasutamist on sama rumal kui sundida inimest kraavi kaevama ilma labidata, ekskavaatorist rääkimata. Aastaid tagasi küsisime, kas tudengid oleks nõus neid vahendeid meile näitama, et me saaks neid parandada (seal on vigu), ei leidnud sooja vastuvõttu ning seepärast me ei sekku nende materjalide loomisesse ega kasutamisse.

Seitsmes lugu: Eduardi kodutöö

Tõenäoliselt juhtus see vähemalt viiel aastal, kui palusin tudengitel mulle mitte saata Eduardi kodutööd, kuna ma olen seda juba nii palju kordi erinevate nimede all saanud. Midagi ei aidanud, ikka tuli seesama fail, kus nimi ja tudengikood muudetud. Selliste kodutööde tegemine sai lihtsalt lõpetatud. Kodutööde järgmine etapp oli interaktiivne, kus polnud võimalik ega vajalik valmis faili üles laadida, aga ka see ei andnud õppimise mõttes soovitud tulemusi. Esiteks, ka selleks puhuks loodi abimaterjalid ja teiseks näitas elu, et igasugust mahukamat tööd lükatakse kogu aeg edasi, millest tulenebki tormamine kas siis seatud tähtaja eel või semestri lõpus. Seepärast lõpetasime sellised mitteinteraktiivsed tegemised ja tulemusena saime tunduvalt sujuvama õppimise.

Kaheksas lugu: issanda loomaaed on kirju

Inimesed on erinevad, rohkem kui seda oletatakse. Mõned aastad tagasi, kui mõõtsime tudengite tehtud töö mahtu aines hindeni jõudmiseks, siis saime maksimaalse ja minimaalse suhteks vähemalt neli-viis korda. Kuna töö maht on korrelatsioonis ajakuluga, siis on hästi näha, et õppetöö korraldus, mis eeldab kõigi ühtlast liikumist, on absurdne. Muidugi on selle kõige juures mängus muudki inimlikud omadused, millest osa nähtavasti pole ümberkujundatavad. Näiteks võiks olla kontrolltöö, mille kestus on 40 minutit. Selle käigus teeb üks tudeng 40 ülesannet ja teine 7. Ja see kordub, hoolimata tempokale õppurile antud soovitusest asja veidi rahulikumalt võtta.

Üheksas lugu: rohkem õppimisvabadust!

Ainepunkt on seotud õpetaja ajaga, mitte õppija omaga, see selgus iga aastaga järjest rohkem. Viimased näited on sellest kevadest, kui tudeng jõuab ametliku hindeni enne, kui deklareerimisaeg läbi saab. Tõsi, see võis tuleneda ka alustamisest enne semestri ametlikku algust. See ei tähenda, et kellelgi poleks vaja 20 nädalat astronoomilist aega. Kuid üks on selge – õppimisvabaduse andmisel suudavad tudengid hoopis kiiremini ja ressursisäästlikumalt õppida. Siit tuleneb paraku ka kursuse kui mõiste tihtipeale pidurdav mõju. Väljapääs sellest vastuolust näib olevat mahukamate kursuste kasutamisel, millega seotud õpingud kestavad mitu semestrit, aga formaalseid tulemusi ainepunktide ja hinnete näol võib saada igal semestril (semestri sees). Kahtlemata tähendab see ka õppejõu töö ümberkorraldamist, aga võin kinnitada, et see kõik on katsetatud ja mitte ühel aastal. Probleem, millest kehtivas süsteemis kuidagi jagu ei saa, on jäik ainepunktide arv, mis kursusega seotud. Reaalsuses võiks tudeng saada arvesse minevaid ainepunkte ka väiksemas mahus (mingil semestril) ja mis veel olulisem, rohkem kui praeguses kavas. See oleks tuntav stiimul õppimiseks, mida oleme samuti juba kogenud, sealhulgas näiteks küsimusena: kas selliseid aineid veel on?

Seekord piirdun nende lugudega.