Minu isiklik teekond arvuti juurde oli kerge, kuna käekiri on mul juba noorest peale olnud loetamatu. Tehnika päästis konspektide käsitsi kirjutamisest, tekst oli läbimõeldum, kuna tekkis võimalus seda pidevalt parandada. Ilma tehnikata oleks minust arvatavasti saanud küünetehnik või juuksur kellel oleks olnud ka mõningane fotograafia-kunstihuvi.
Mitte üks fail pole oluline, inimene on põhiline.
Oma (üli)kooliajast hakkasin tähele panema, et tehnika kipub alt vedama kõige tähtsamatel hetkedel, näiteks lõputööde esitamisel. Pole olnud korda, kus oleks asi toiminud nii, nagu vaja – küll on demotav veebiserver otsustanud töö lõpetada ja esitlustehnika sõpruse katkestada. Peale selle erinevad kontorivara paketid lihtsalt ei ühildu omavahel. Tark võtab õppust, et tuleb hoida lõputul hulgal koopiaid küll veebis, plaatidel ja ikkagi olla valmis selleks, et sul on ainult naeratus näol ja sõnad suus. Selle kohta vanasõna võikski olla, et mitte üks fail pole oluline, inimene on põhiline.
„Poemüüja“, Martha Mia Männik, 4 a
Armastus tehnika vastu viis mind õpetama üldhariduskooli IT-alale, olgugi et põhieriala oli mul kunst. Kunsti õppimine annab paindlikkuse ning võimaluse näha loomingulisust, mida saab ideaalselt ühendada arvutite, vidinate ja internetiga. Andekamad õpilased on esitanud mulle referaate “1337” keeles, osalenud tunnitöödega Pöffil või lihtsalt korraldanud võrgupidusid. E-õpe ja õppimine on igal pool – vähemalt minu silmis. Ka olen märganud, et paljud kolleegid ei oska enam tööd teha, kui internet peaks ära olema, YouTube maha kukkuma või printer/koopiamasin jukerdama. Olla asjalik ilma helendava ekraanita on muutunud pea võimatuks. Asub seal ju meie tarkus ja teadlikkus, sest teatavasti pähe õppima enam midagi ei pea, oluline on edukas guugeldamise oskus.
Innovaatilise õpetajana loon õppematerjale enamasti ise. Kui pulgamajandusest ja kataloogidest villand saab, siis võiks hoopis loodut maailmaga jagada. Praegune aeg on keeruline, kuna inspiratsiooni saades on mitmed õpetajad rabanud kellegi teise loodud juppe ja sellest oma “maja” kokku klopsinud. Teisalt, kui ise midagi internetti üles riputad, siis võid kindel olla, et sellest teevad teised omale pesa. Mina soovitan aga mõelda hoopis nii, nagu Linus Torvalds on öelnud: „Only wimps use tape backup: real men just upload their important stuff on ftp, and let the rest of the world mirror it ;)” ehk teistega oma loodud materjalide ja vahendite jagamine on väärtus omaette, sest sinu sõna levib ning seeläbi ongi võimalik muuta maailma, mis on iga õpetaja tegelik unistus.
Parim e-õppe juures on aga see, et inimesed üle maailma on täpselt sinu näpuvajutuse kaugusel.
“E-edasimüüjana” pean enda ressursiks nakatada innustuma või õhutada õpilasi võtma vastutust, seadma eesmärke, õpetada keskendumist ja asju mitte kergekäeliselt pooleli jätma. Meil e-õpetajatena ja lapsevanematel on suur roll selles, kuidas noored asuvad tulevikus tööle – millised on nende tööoskused, harjumused ja jätkusuutlikkus. Tulevik toob lauale kodutöö, kaugtöö, kellaajast sõltumatud ja projektide läbi tehtavad toimetused. Õpilased võiks uuest M-, R-, E- või mis iganes maailmast omaks võtta head käitumisjuhised – mõista, millises ümbruses toimetad, kuidas olla viks ja viisakas, kuidas endaga toime tulla keerulistes situatsioonides nagu küberkiusamine, tehnika liigkasutus või pikemaajalised elektrikatkestused, kus tehnikale loota ei saa.
Parim e-õppe juures on aga see, et inimesed üle maailma on täpselt sinust klahvivajutuse kaugusel. Kaovad piirid kontinentide, päritolu ja vanuse vahel. Oluliseks on saanud ideed ja väärtused, millesse usume. Võimalus saata oma sõnum maailmale on midagi erilist, mida varasematel aegadel nii kergelt teha saanud. Papa Edward Lorenz tutvustas maailmale teooriat, kus liblikatiiva tõmme asukohas X võib tekitada tormi maailma teises otsas. Tänapäeval on liblikatiivaks kiire internet. Naudime seda, et meie sõnadele on tekkinud äkitselt kaal. Seega, tähtsaimaks saab oskus olla targalt internetis!
Birgy Lorenz
